hargnemas

sain täna ajast vabaks, oma aja endale tagasi. lõpetasin oma selle aasta viimase suure kohustuse - rehemajade inventeerimise - hoonete- ja õueplaanide joonistamisega. sellega lõppes viimane suurem plaan, mis oli edasilükkamiste ja enesepiitsutamise vahepeal saanud millekski enamaks, kui lihtsalt tööks. tahte, suutmatuse, ajaraiskamise, tegususe, vajaduse, ükskõiksuse, ootuste ja lootusetuse sümboolseks virr-varriks, kust saab välja tulla ainult ennast uuesti luues. kõik ülejäänud toimetused jäid "ma-pean-selle-ära-lõpetama" sundmõtte varju ning omandasid väärtuse selle suhtes - tähtsam, vähem tähtsam, pakilisem jne. iga kord tundsin, et näpistan aega oma kohustuse lõpetamisest hetkeliselt põletavamatele tähtaegadele või raiskan aega selle asemel, et toksida arvutisse sisse ankeete. kui olin lõpuks jälle mingi hetkelise tasakaalu leidnud kõigi nende konfliktide vahel ja arvuti taha maha istusin, siis trükkisin vihaga ja otsides samal ajal kuklas vabandusi eemale hiilimiseks. üks suits, üks pakk küpsiseid, üks osa "dexterit" .. ja kaotasin kontsentratsiooni, mille nimel nii visalt olin näiliselt võidelnud. minus tekkis trots nii selle ankeeditäitmise mõttetuse pärast (olin juba kohal käinud ja kõik majad enda jaoks läbi elanud - nii palju, kui paar tundi inventeerimist selleks ettekäänet annab), ülejäänud aja domineerimise pärast, enda suutmatuse pärast see ära teha ("no, krt, see on ainult paar päeva tõsist tööd"), pidev arutelu selle üle, kas ma ikka mäletan piisavalt hästi või .. kõik see lõhkus mind päevast päeva. ja venis ja venis ja venis.. samamoodi vist tegi seda kunagi ka keskuses töötamine, aga natuke teistel põhjustel.

ma tean, et selle töö ma valisin ise ja ka nautisin täiel rinnal (need paar nädalat A. vanemate maakodus ja ratta seljas külavaheteedel olid selle suve meeldejäävamad), aga ma vihkan arutut andmesisestust. täpsemalt seda hetke, mil minu kogemusest, kellegi kodust, sügavale muru sisse tallutud radadest saavad diskreetsed kategooriad, numbrid ja hinnangud kusagil sahtlisügavuses, mis kaevatakse siis välja, kui on vaja õigustada ühte või teist (raha liigutamist). tean ka, et see ei pruugi nende ankeetidega nii minna, aga kõik varasemad korrad räägivad vastupidist. see on anketeerimise loomuses. vihkan jõuetuid numbreid, millele halbade või heade kavatsustega puhutakse hing sisse nagu homunkulustesse, kes hakkavad bürokraatias (sh. teaduses) oma elu elama - kontrollima, suunama, käsutama. ja need samad inimesed, kelle naha ja nime nad on võtnud, sageli kannatavad selle all. mitte just nii otseselt, et keegi võtaks neilt majad ära (aga ka see ei ole [nt. planeerimises] täielikult välistatud), vaid just selle taandamise protsessi enda all. pole mitte midagi alandavamat, kui saada "rahvaks", kelle huvides, olles omandanud mingi jumaliku või juriidilise eestkoste, võib ette võtta mida tahes. ja sinna otsa tuleb head nägu tehes veel "aitähh" öelda. igale reisijale, rändurile on alandav saada turistiks, igale inimkooslusele leibkonnaks või muuks üksuseks, mässajale punkariks või anarhistiks - "tüüpiliseks subkultuuri esindajaks" -, muutuda isiksusest identiteetideks või iseloomujoonteks jne. selline paikapanemine on kahjuks mitte ainult bürokraatia tooniks, vaid imbunud inimestesse enestesse, nende väärtustesse ja unistustesse. kramplikult püütakse voolu peatada pisikestesse anumatesse tundmata kaldaid või kuu faase. kramplikult hoitakse kinni kildudest, mis ei kuulu mitte kellelegi. valus ja vastik ühteaegu.. ah..

"I suggest we
Learn to love ourselves
Before it's made illegal
When will we learn
When will we change
Just in time to see it
All come down

Those left standing
Will make millions
Writing books on ways
It should have been"

- Incubus, "Warning"

vihkan ennast, kes ma ei suuda valetada nii nagu vajalik. kui ma väike olin, õppisin kiirelt ära, et see on puhas ökonoomika - säästa teiste tundeid ja närvikulu kõige saasta eest, mis minus varjul on, või katta kinni seda osa mis niigi ilmne. näivusel on kohutav vooruslikkuse maik juures. pean silmas triviaalseid olukordi, kus mul tuli näiteks joonisele kirjutada kas "köök" või "rehetuba" samas, kui ruumis olid nii vana reheahi, rehte seal ilmselt enam ei peksta, kuid väikse elektripliidi peal tehakse süüa küll. veetsin järgmised paarkümend minutit vaagides, kas olulisem on vorm või funktsioon ja kui vorm, siis milliste elementide kasuks otsustada. palgid seinas? pikematesse kirjeldustesse sain õnneks oma kimbatused osaliselt maandatud, aga.. palju lihtsam oleks võtta tuimalt üks või teine a prioorne printsiip ning selle järgi vastuseid valtsida. minu meelest peitub selles mingi valelikkus - minna lihtsamat teed, küsimata, kuidas üks või teine vastus üldtulemusse ja alustaladese suhtub, millistel alustel määratlused toimivad, keda see kõik ja kuidas mõjutada võiks jne. võin teadmatusest märkida palginurkade seoseid valesti (koerakaela nurk, kalasaba, puhasnurk jne. pole kujunenud vilumust nende ära tundmisel ja ei leidnud kõiki netist üles), aga tehtud-saamise arvelt matta maha minus tärkavaid küsimusi.. tüütu taustamüra. lõpptulemuseks on ikka teise järgu vale. integraal ja diferentsiaal. lõpuks vihkasin ma seetõttu, kuidas tüdimusest mingites pisidetailides ikkagist nurkasid lõikama hakkasin (jätsin kontrollimata, kas need ahjud ikka olid selle koha peal või mitte - "käib-kah").

"Did you understand me right?
The people here are good
They tell me what I should have done
And offer what I could
I'm good, all is good
All's well, no complaints
When I fell regret,
I get down on my knees and pray"

- R.E.M., "The Apologist"

intermission. täiesti-mittevajaliku-informatsiooni osakond annab teada - valik REMi nime kasuks pändi luues otsustati järgnevate nimetuste vahel: Twisted Kites, Cans of Piss ja Negro Wives. usun, et ükski neist poleks tuntuks/kuulsaks saanud. kui, siis võibolla esimene.

edasi.

paradoksaalselt olen võimetu vihastama, võiks öelda, et isegi vihkama. märatsema, röökima, asju loopima, otse näkku sitasti ütlema. noh, mitte et ma arvaks, et selline viha ongi. need ainult välised ilmingud. seespool.. prrr.. kole. frustratsiooni suunamine väljapoole lihtsalt pole mulle omane. kuigi olen täheldanud, et mõnede inimeste puhul töötab see suurepärasalt (noh, vähemalt hetkeks hakkab neil endal parem), siis jääb see mulle tundmatuks. üldjuhul ma kas surun selle vihase energia küsimuse ümberpüstitamisele, jõuga (vaimse st.) lahendamisele või hakkan tegelema hoopis millegi muuga. laisklema nt. mõnikord teen süüa või koristan tuba, aga sellel on teatud piirid. kuna ma ei ole kuigi suur korraarmastaja, siis pärast esimest pinnapealset põrandapühkimist tundub kõik juba liigagi puhas ja noh, palju sa ikka süüa jaksad. ja nii olen ma keenud omas mahlas väga võikalt kõrgel temperatuuril alates septembrist kergete jahenemiste, selgushetkede ja ägenemiste rütmis. nüüd on see läbi.

"Gimme, gimme gimme gimme some more,
Don't ask, don't ask don't ask what for,
/../
Gimme Gimme Gimme, don't ask what for,

Sitting here I'm a loaded gun, waiting to go off
I've got nothing to do but shoot my mouth up

Gimme, I need some more,
Gimme Gimme Gimme, don't ask what for,
/../
I know that the world's got problems, I've got problems of my own.
Not the kind that can't be solved
that can't be solved. that can't be solved, that can't be solved.
"

- Dirty Projectors, "Gimme gimme gimme"

tahaks loota, et olen sellest midagi õppinud - ma ei suuda endale sisendada kohustusi, mis tulevad väljast poolt. isegi nende, mida ma endale teele ette loobin - nagu ridva otsas porgandiga eeslit meelitav tüüp - , täitmisega on alatasa probleeme. vähemalt peaks piisavalt vara märkama, et öelda kategooriline ei või ära lõpetada, aga selliste valikute ees seisan ma tihti ja valikud (olukorrad, kus ma pean valima) on veel üks asi, mida ma südamest vihkan, aga see on omaette postitust väärt. näedsa siis, jälle andsin poollubaduse, mis hakkab sööma. kogu loo juures on kõige valusamaks kohaks need inimesed, kes minult midagi ootavad. ühelt poolt mul on hea meel, kui minusse usutakse - see kannustab -, kuid teisalt satun jälle mingisse ebamugavasse kohustuste ringi ja tulemuseks on pettumine, uus tiir sümboolsel virr-varril. kas saaks ilma ootusteta toetada?

"joo mä pakkaan pakkaukseen
sen mitä minä tartten
se on rytmi mies ja reppu
maailmaa mua varten
joo mä eteenpäin meen
takkse en ikinä
en mä yhen takia ota pakkia
joo mä täytän hakemuksen jätän kohtia tyhjiä
otan hammastahnaa joo ja tietenki pyyhkeitä
en oo varas mut mä vaan pidän varani
en oo myöskään varas mut en mä oo myöskään hunoimpii

maasta maahan ja maassa maan tavalla
saarest saaren mä sukellan pinnan alla
palatsit palasin mä pistän palatsit palasiks
ja moni muukin tekis samalla tavalla"

- Raappana, "Maasta maahan"