maailm muutub järjest läbipaistvamaks

mitte midagi viljakat ei saa sündida noogutajate kooris, kus on juba ammu ununenud küsimus, milles ülepeakaela ühel nõul ollaks. kui hinged leegitsevad, silmades vilab ürgne rebaste kavalus ning hommikul on keeled korralikult teravaks ihutud, on loota millegi uue sündi. kohtusin oma inventeerimistöö käigus ühe iseäraliku vanamehega, kes kiskus mind veidigi töörutiinist välja ning lasi endaksolemisel särada. otseselt välja ei visanud mind oma majapidamisest, aga tavalise vestlusvalmiduse asemel kohtasin tüdinud, sapist ja põlglikku sarkasmi (njah, millist siis veel). ning see meeldis mulle. üleüldse mulle meeldivad enamasti inimesed, kes niisama avasüli vastu võtmise asemel veidi aasivad. kõhklusteta ulatatud terekäed ja sulnid naeratused jätavad alati kuidagi võltsi mulje, kahtluse millegi varjamisest või soovist kuulda sinu "pakkumist", sest mis muud su viisidi motiiviks olla saab. igatahes oli see värske vaheldusest moosistele viisakustele.

(selgitavaks sissejuhatuseks veel nii palju, et tegelesin suve lõpul läänemaal rehielamute inventeerimisega - sõitsin ratta seljas läbi suvalisi külavaheteid ja otsisin iidseid hooneid. kui kätte sain, siis tegin pilte, usutlesin pererahvast ja visandasin plaani. mitte midagi keerulist.)

pean ennast üpris heaks suhtlejaks, kuulajaks ja suunajaks, vajadusel manipuleerimiseni välja. tean, et ilma energilise ja siira, samas veidi juhmi ning abitu, nooruseta, mis ei püüa ennast peale suruda või vastandada vanaga, vaid pakatab tahtest ja huvist, ei saaks ma enamikus kohtadest taluväravast kaugemale. ehk siis lühidalt - kannan poolmaski. kohati hakkan isegi seda uskuma ja mõnikord on mul heameel oma tööst, aga mitte alati. ei maksa valesti aru saada - rehielamutes ringi kondamine ja väikeste leidude kogumine on omamoodi kombinatsioon maadeavastuste ja hingedesse piilumise kogemuste vähendatud variandist. aga ikka jääb tunne, et ma võtan rohkem kui anda suudan; peaaegu et varastan inimeste tagant oma malbelt naeratavat palet eksponeerides informatsiooni ilma, et nad selle kuritegelikkusest ise aru saaksid. kogun elu ja selle pudemeid - põletatud ja taasehitatud hooneid, ammusurnud vanainimesi, mõisnike omavoli ja halval ajal leiva sisse puistatud aganaid - ning vean kottidega pealinna, kus neist sõelutakse välja kõige kuivemad teadmised, mida parnassile kanda. parim, mis sellest kõigest saab ühe kohaliku jaoks, on muutuda keskmist kõigutavaks numbriks n ülevaateartiklis mõnes kolmanda järgu teadusajakirjas (folklore vms), mida ta kunagi ise lugema ei satu: "teenida rahvast", olemata ise sellest teadlik. mõni memm on ülimalt tänulik ka selle tunni või paari tähelepanu eest, mis ma talle osutan. vestlen mõnikord kauem ja siis taon ennast ikka mentaalselt jalaga tagumikku, kui kusagilt uitab läbi mõte sellest, et peaks edasi liikuma - õhtu varsti käes, mitu maja veel minna jne.

ilm oli väga kummaline. hommikused päikselaigud oli asendunud taamal üha tumenevate pilvenukkidega. pärastpoole jäingi ühe korraliku paduka alla ja kogu ülejäänud päeva veetsin "baaslaagris", lugedes vanu loomingu raamatukogusid ja lootes, et ehk ei jää haigeks. üleüldse oli väga nigelad ilmad olnud ning olin suutnud kahe päevaga ainult kolm talu inventeerida. eelmisest talust, kus kogu rehetuba oli välja lõhutud, saadeti mind targu Aadu tallu - seal olla isegi reheahi alles. ikkagist küla kõige uhkem majapidamine.

hoov tundus olevat suvitajatele omane - pigem lille- kui porgandipeenrad, sirelipõõsad, mitte viljapuud, liiga tihedalt kokku pressitud hoov ja nõukogude aegsed saun-suvemajad. ehk käisid siingi mingil hetkel linnalapsed oma koolivaheaegasid veetmas. praegu olid nad tontlikult pleekinud kardinatega ning arvatavasti mitte kuigi sageli kasutuses. talupidajate hiilgusele ei viidanud siin isegi mitte kerge sõnniku hais, aga selles polnud ka midagi üllatavat. loomi nägin heal juhul ühes kümnest majapidamisest ja isegi siis olid nad enamasti kas kanad või mesilased. hoone ise oli tavapärasest rehielamust veidi pikem ja laiem, elamu osa palgist ja rehealune suurtest maakividest - nagu ikka. voodrilaudadelt pudenes alt nurgast värvi maha, rehealuse katust oli just vahetatud, väravad kippusid äärtest mädanema jne, aga muidu suhteliselt heas korras.

koputasin mitmeid kordi eeskoja uksele, kuid keegi ei tulnud seda avama. kuulatasin pikemalt pärast korralikku prõmmimisseanssi ja adusin midagi kusagil kohmitsemas. selge - vanemad inimesed. tuleb veidi kauem oodata. proua, kes uksele ilmus oli lahke naeratusega, kuid ütles, et tema enam eriti midagi ei mäleta. et peaksin tema poja poole pöörduma, kes tegeles parasjagu otsaviilu korrastamisega.

esitasin oma standardteksti selle kohta, kuidas olen võm'ist ja tahan maja inventeerida, st. küsida vanuse kohta, teada siinsest külast ja inimestest, teha pilte, joonistada maja plaan - veidi lihtsalt juttu rääkida. muidugi ei unustanud ma kiitmast hoonet ennast, et kohe algusest peale soosivasse valgusesse langeda. olgugi, et lääged sõnad, meeldib inimestele kuulda midagi toredat. pärast sain aru, et see vist oligi teda hingepõhjani solvanud ning ülejäänud suhtlemisele (vestlust oli selles vähe, rohkem ühmamist ja mühatusi) mürgise pitseri lajatanud.

5 minuti pärast tuli ta tellingutelt alla ning hakkas sõnalausumata sammuma, astudes esmalt peaaegu et mulle varba peale. vaikides vedas ta mind iga maja juures olnud aastaarvu sildini ja osutas sellele kurjakuulutava kindlusega, umbes nagu kapten, kes näitab päevi sihitult tormis ekselnud laeval päästvat kurssi. minu meelest tõstis peremees pentsikult jalgu (igatahes oli tal selle paraadi ajal teistsugune kõnnak), et peita ja samas rõhutada matslikku kommet viltidega pidevalt maad mõõta, millega justkui pilgates seda teist vastanduvat, linnalist, aegruumi, kust mina pärinen; kust pole kunagi midagi tulnud peale peenutsejate ja ninatarkade, nende sisutühjade viisakuste, ning aega mõõdetakse numbrites, mitte mullale veetavates joontes. ekskursiooni viimaseks sihtpunktiks oli külatänaval paiknev viit, mis ütles, et arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal võib oletada, et siin on iidne asulapaik 13-17 sajandist. see komejant pani mind üheaegselt muigama, aga teiselt tundsin tõsist häritust peremehes.

unisuses küsisin, millal te katust vahetasite, samal ajal, kui tellingud olid alles püsti. sain teenitud vastuse, mis laiutas kinnastes käsi taeva poole ja sisaldas vihast pilku. läksin pabinasse ja hakkasin suvalises järjekorras oma stampküsimusi pilduma - "mis plaanid teil majaga on?". "ära kolida. lõplikult". "kas see veidi liiga morbiidne soov ei ole?", püüdsin naljatleda. oma tagurlikus üleolekus mõtlesin, et kas peaksin sõna "morbiidne" asendama millegi rahvapärasemaga, aga tema vastus oli kiirem kui minu mõte: "sõltub perspektiivist. minu vanuses on see vist isegi loomulik". kuigi temast õhkus laadset närvilisust ja ärritatust, mida kohates mõnes linna urkas oleksin oodanud välkuvaid rusikaid ja ropumast ropumat sõimu, lasi ta mind tuppa.

uurisin ühe ja teise remondielemendi (tapeet, põranda lauad jne) kohta, mis ajal ehitatud jne. iga küsimusega vastumeelsus ja tõredus peremehes kasvasid. sain aru, et siin pole mitte midagi muutunud juba kuuekümnendatest ning minu küsimused tunduvad üleolevate pilgetena. mida nad kindlasti aga ei olnud. esitasin ainult oma kohustuslikku repertuaari nii nagu paberid nõudsid püüdes hoida viisakat tooni. liigsele teravnemisele leevdendust otsides kiitsin värskelt värvitud rehetoa ahju, mille peale kosteti, et eks see teda veel koos hoiabki.

seest poolt oli tegemist ühe rehetare viimase arengujärguga - planeeringusse oli kambri ja rehealuse vahele integreeritud ka eraldi köögi ruum (u. '30 teisel poolel hakkasid sellised tekkima, aga kuhugi kaugemale ei arenenud). kööki oli integreeritud dushinurk, mis minu meelest oli üpris nutikas ruumikasutus. ütlesin oma arvamuse välja ja sain järjekordse vaikiva etteheite osaliseks. mõistsin, et ema ja poja jaoks oli see juba aastaid olnud paratamatus, väljapääsematus. "ma ei kuule teid. mu ema on kurt ja mina olen poolkurt". rääkisin natuke kõvemini, mis pani tema kortsus ja väsinud silmad hetkeks tahtmatult naeratama. "ma kuulen ainult seda, mida ma tahan kuulda", teatas ta. kas nad oleksid soovinud eraldi dushiruumi? vanase rehemajja on seda äärmiselt raske integreerida. või puudusid selleks vahendid?

ema sõnul olevat siin varemgi inventeerijad käinud, et miks ma ei ole kusagil nende arhiividest maja plaane võtnud. proovisin kannatlikult seletada praeguse projekti eesmärke, aga see oli loeng seintele. nagu ma teada käisin, siis eelmised uurijad olid käinud 70ndate paiku ja täpselt samu küsimusi esitanud (enam-vähem ka samu tulemusi saanud, aga vist leebemalt). võibolla olid nad andnud mingeid lubadusi olukorda parandada, võibolla eeldas seda peremees, aga ma tuletasin oma kohaloluga kõike ebameelidavat jälle meelde. ega ma ei saanudki seda teada. pärast hoovi peal küsisin, milliseid hooneid siin veel on olnud. tuli välja, et eelmised uurijad ei hoolinud nähtamatust. sellest, millest mees ise rääkida tahtis. laudast ja suveköögist, mis hävisid "ajal, kui kõik lõplikult muutus". ega ma ei saa vist kunagi teada, mida ta täpselt silmas pidas, sest ta ütles seda nii valulikul toonil, et ma ei söendanud edasi küsida.

ma ei suutnud lõpuni mõista, keda või mida ma talle kehastan, et ta kogu oma nutikust appi võttes proovib minust üle olla ja oma sarkasmiga sügavale mutta trampida. praeguse riigi võltsi huvi maaelus toimuvasse (st. mitte toimuvasse; lagunemisse)? üleüldist võimude suhtumist kauguses toimuvasse? linnainimest? maast ja maaelust võõrdumist? vaevalt, et ma rääkides selle jälile oleks saanudki. siiski, lõpuks soovis ta mulle head teed ning kuigi tammetõrudele omane magusmõrkjas maitse jäi kogu sellest vestlusest suhu, siis arvasin, et selles oli siirust rohkem, kui kõigis minu müügimehe-naeratuste õnge langenud suvitajates.

sellel lool oli minu jaoks ka teatav moraali moment. tundub, maal elavad inimesed sageli ei salli kui neid ei mõisteta. mitte selle pärast, et nad oleksid sallimatud (see on linnavurlede üldistus), vaid nad eeldavad, et inimestel oleks vähemalt elementaarne võime panna ennast teiste asemele. maal on see lihtne, sest nii palju on jagatut. selleks pole isegi pingutust vaja, saati siis sõnu. külapoodide ees vestlusi kuulates jäi mulle kõige pealt mulje, et no on ikka matsid - ilmast, joomisest, traktori osadest ja naaberküla uutest elanikest käib ainult jutt. aga tegelikult on nende väheste sõnade ja noogutuste taha peidetud terve jagatud ilm, selline mida linnades vahendavad sadade lehekülgede kaupa filosofeerivad raamatud.