luulet

igaks juhuks ei loe uuesti üle. esimene reaktsioon on kõik ära kustutada. ma pole väga ammu midagi kirjanduslikku kirjutanud, saati siis luuletusi. värss, mida ma kunagi nii jäägitult armastasin, on kuhugi ära kadunud. sõnad on sama juhuslikud ja ekstaatilised, nagu kunagi ammu. veidi kandilised ja rohmakad, aga mäletan, et nende kirjutamine oli väga mõnus.

***
ballaad

kõndides mööda
lilleputkade
värvide ja lõhnade
üleküllusest
ei mõtle ma
kas osta sulle mõni vars
või mitte
vaid kuidas nad seal
ära ei tüdine
päevast päeva
passimast võõraid lõustu
ja minu oma
olen juba kord selline
enesekeskne

tulen otsejoones
läbi tamme pargi
tunneli ja
porilompide
su teki alla

sinu
kelle suu on suudeldes külm
ja varbad kui vabarnad
kes mind lõpuni eales ei usalda
aga loodad
ma ei teagi mida

võibolla oleme tülpimuseni
teineteisega harjunud
aga ei taha
rutiini murda
peaksime kohmetult
samas korteris
või koolis
kohtuma
vaikima
naeratama
ja valus oleks ka
vähemalt mõned päevad
või nädalad

vahel ärkame
hommikuhägus
neelame naljatledes alla
oma seotuse iroonilist
mõrumaiku
võimatust
ütleks isegi et
väikekondanlikkust
aga meil pole kahe peale isegi
ühte televiisorit mitte
jagama hambapastat
ja hellust

iga kord kui istud ohates
aknalauale
ja läidad järgmise sigareti
seirates pilguga
vastasmajade kardinasiile
teavas aelevaid pilvi
pargis siblivaid koeri
või kurat teab mida
küsin mis sa mõtled
ei midagi
vaikime tähendusrikka viivu
ning siis pudeneme
tänavaile laiali


***

s/üg/isepagulus

puud puistavad kleepuvat kollast
taevast tatistatakse lagipähe
ligimesed suruvad sonisid sügavale
silmile üleüldine mattumine

päevad on jäänud lühemaks
ja mitte ainult alati
läbematult akende taga
kiibitseva talve süngest
ulgumisest

aeg on minus kokku tõmbumas
ärkan hiljem lähen magama
varem nagu kunagi ammu kõik
liigub tagasi mitte tagurpidi

ärkan hiljem lähen varem magama
kuni hetkeni mil silmi enam ei paota
siis kui aeg tõmbub veel kokku
õige pisut virgun sissepoole

ring neeldub endasse viimaks
meelest tõttavad vaskussid kes
hundirattatades põrkavad järsult
vastu seina ja haihtuvad
õhku

piirid ja poolused mida ma endas
ühendasin mustvalgus siinsealsus
valeõigus mis maailmas lahus
aga minus üks koonduvad veelgi

ärkamiseks pole tarvidust
sest see on olekutest virgeim
kõige pärisosa nüüd on minus eneses
unede ulmade tegelikkuse

metamorfoosne liblikas ja kõik
ülejäänud olekud kus olen olnud
teretulnum kui mistahes kojas või
vanainimeste tähtpäevadel

ennast õgiva mao läbilõikest
saab mu arhektoonne märk
teine tulemine uuestsünd
nirvaana käsikäes ja
teineteises

***

kognitiivpsühholoogia

kuukiired koonduvad
klaaskumeruste peegelfookuses
kaleidoskoopide sabat
idee destillatsioon
kiirpudelpostiga
meelte rannakaridele uhutud
nanokildudeks
valgusvihukimpudeks
teravateks ja tömpideks

implosioon!

ürgkarjatuse resonants
sumbub tasaseks üminaks
faasivahetuse valem
pinnalainetuse pulss
madalsagedusel tukslevas
meeverevoogude sügavikus
eoonide hällis süttivad
planeetide seisud
soodsad ja hävivad

***

palve

tee terveks
rohtu kasvanud
teede otsejoones
selgroolülid

pühi puhtaks
kärnadest ja mädast
põllud koplid
metsade servad

võia salvidega
talude haavu
too varemete
põskedele jumet

halasta. ravi
mõranenud
hingesülemid
lääpas olendid

kutsu tagasi
oma hinguse vägi
puhu või paljaks
aga ära jäta nii

valus on