luulet vol 6.

õhk on lämbumiseni lämbe
sünged pilved tõotavad
leevendavat vihma

rõdul sahisevad võõrasemad
ei tea saju kosutust
vaid vajavad sinu hoolt
nagu sina nende eest hoolitsemist
tärkavate õite ilu kinnitust
vastastikusest sõltuvusest
ja mõistmisest
tõestust
tingimusteta armastusest
mis on rajatud
loomulike vajaduste
iseenesestmõistetavusele

lähen õue jalutama
solvud kui keeldun pakutud
vihmavarjust
kas ma ei hooligi su hoolest
(sest armastus on üks
ja selle vastand põlgus)
kuidas saaksin öelda
et ma tahan sadu
kui sinu keel
ei tunne
kahtlust

*************

alkoholipoodides
on tubaka järel
kolmandaks
tuluallikaks
jäätis
millega makstakse
kinni oma
vigisev
südametunnistus
kes räpsases kleidis
ajab leti ees
kõhu punni
ja nõuab
aga mina

*************

kaotasin oma õiguse
viimastele suitsudele
sinu sigaretipakkidest
kui loobumine sai
segatud äratundmistega
enestes

kibedusse valatud
kahjurõõmupisarad
moodustavad
madalates pilvedes
lämmatavaid
toksilisi ühendeid

hingame pinnapealselt
aga ahnelt
väikestes mahvides
jagub kauemaks

homsesse kustuvas
valguses ei näe
enam läbi hägu
muud kui
alguses kumavat
helget nägu