see juhtus juba mõnda aega tagasi, aga millegi pärast tuli nüüd jälle meelde. ühel esimestest kevadistest päevadest käisin uut märkmikku hankimas ja suvalistes südalinna kunstigaleriides kolamas. sellest ei mäleta enam muhvigi. küll aga on meeles üks kohtumine. ostsin just paki al capone sigarillosid (hellitan ja tapan ennast sedasi üpris harva) ning otsisin sobivat päiksepaistelist kohta, kuhu maha istuda, et järgmist nädalat planeerida ja suitsu teha. kõige lähema potensiaalse pingi peal aga juba istus keegi. ma olin juba otsustanud, et lähen mujale üksiolemist otsima, kui märkasin, et ma tunnen istujat. naeratasin, vabandasin ja ütlesin välja, et ma tegelikult ei tahtnud kellegi kõrvale istuda. tuli välja, et E oli just otsinud kohta, kus juba oleks keegi teine ja poleks seetõttu seda istet valinud.. iiigatahes. vahetasime viisakusi, sest ega me kumbki teineteist väga tunnegi, pigem teame. mingil hetkel ütles ta umbes midagi sellist, et ainult kirjandus saab meid päästa. või maailma. noogutasin ja nohistasin läbi suletud suu naerda. alles pärast hakkasin mõtlema, et mis mõttes ta päästa saaks; keda ja millest? kirjanduse klassis, kus ma põhikoolis käisin, oli suur loosung: "raamatud on teadmistetule igaveti loitvad tõrvikud". või midagi sinna kanti. nii poeetiliselt väljendatud kui see ka ei ole, manas see mulle alati silme ette lõputud riiulitäied kolletanud teoseid, millest kõik räägivad, aga mida keegi lugenud ei ole. hirm oli see, mis mind valdas, mitte valgustus. ükski hunnik köidetud pabereid pole veel kedagi päästnud. isegi mitte seda tegelast, kes aleksandria raamatukogu maha põletas. kõik teavad, et ta seda tegi, aga nimi ei tule kunagi meelde. viskerelvakski on teised ebapraktilised. ainult väikseid vendi võib nende pildumise ähvardusel sundida enda asemel koeraga välja minema. ja igaüks teab, et kirjandus pole veel kedagi peale rowlingu, pratcheti ja jeesuse rikkaks teinud.
maailma ei saa päästa (mida E ei pruukinudki väita, vaid ma lihtsalt mäletasin valesti). see on üks neid tobedaid abstraktsioone, mis on hakanud amokki jooksma ning paisunud suuremaks kui elevantsustõvega sinivaal. põnevusest nõretavad filmid, kus suurte musklitega mehised kangelased (jah, mõnikord harva on poliitkorrektsuse mõttes ka kangelannasid kasutatud) hoiavad ära tuuma-, loodus- ja kes-teab-veel-mis katastroofe. üks pingutatud nupuvajutus või geniaalne põhikooli keemiatunnis õpitu rakendamine (maakeeli mäkaiverism) ning inimkond on kindlast surmasuust välja toodud. see ei ole tegelikult maailma päästmisest. nii kurb kui see ka ei oleks, on miljoni inimese surm ikkagist ainult staistika, ja sellisena hoomamatu või tajutav ainult abstraktses võrdluses (näe, seal filmis suri 200 000, siin miljon, see on verisem ja seega võimsam); kaudselt. isegi siis kui rahvusvaheline meedia veriseid pilte ja ahastust levitades ühest või teisest reaalsest olukorrast mõned päevad pasundab ning viimaks unustab. ära hoitud õnnetused aga ei leia kajastust, veel vähem teadvustavad neid inimesed, keda "päästeti" (hoopis teine teema on inimeste abistamine, kes ühe või teise katastroofi on üle elanud). kõik läheb edasi. rikkad on rikkad, vaesed on vaesed ja lollid lollid. päästetud olemine aga ei sisalda vähimalgi määral mingit muutust. see, et nad surma ei saanud, on muidugi tore, aga poleks ka erilist tähtsust, kui nad seal kusagil kinolinal oleksid õhku lennanud. veidi ehmatav ehk, aga tänapäeval on inimesi äärmiselt raske shokeerida - nad on igapäevase vägivallaga üpris tuimaks muutunud. loomulikult on ühe inimese eneseohverdused liigikaaslaste päästmiseks elusümpaatiat äratavad, aga pigem tuleks kaasa tunda neile tegeleaskujudele seetõttu, et nad arvavad, et nii on maailm päästetud, mitte ohvri pärast, mida nad kehavastav. kui keegi küsib, et kui sinu ees oleks nupp, mille vajutamisega sa päästaksid maailma hukkumast, siis õige vastus on, "ma vajutan seda". aga midagi inimlikku selles pole. nii on viisakas. just sel moel jõutaksegi eetika küsimusteni, kas - "olukorra tulles" - päästa kümmet last vedav koolibuss või viis rasedat naist. puhas matemaatika nagu ka maailma päästmine. ma ei ütle, et poleks olemas tõelisi kannatusi ja õudu (näljahädasid, sõdu jne), aga ei üksikud inimesed, organisatsioonid ega ÜRO rahaeraldised ei saa tegeleda millegi nii abstraktsega, nagu maailma päästmine. usun, et nad teavad seda ise väga/liigagi hästi, et tegelevad ainult sümptomite leevendamisega.
indiviidi tasandilt vaadates on päästmise tulemus kellegi pääsemine; vabanemine, üleminek, nihe maailma tunnetuses (teadlikkus sellest muutusest ja rahulolu on vist teisejärgulised). eesti keeles on selle mõiste algideed (see ei tähenda veel õige ja vale arusaamise eristamist) hämanud palju moodsam ja tehnilisem tähendusväli - uppuja päästmine, päästeamet, üle noatera pääsemine jne., mis üldjuhul on seotud bioloogilise elutegevusega (elab/surnud) faasivahetustega. inglise keeles aga on säilinud selge eristus sõnade "saving" (nt. life saving - (vetel)pääste) ja "salvation" (nt. salvation army - päästearmee) vahel, mis erinevalt teisest võimalikust vastest eesti keeles - "lunastus" -, leiab kasutatust ka tänapäevasemates kontekstides. igasugune tegelik ja tähenduslik pääsemine on seotud selle viimasega, mis on kahjuks koormatud üleliigse religiosse taagaga. võiks ju ka öelda, et kirjandus lunastab maailma, aga vaieldamatult ei ole selle lause sisu tänapäevasele inimesele enam sama, sest pääsemine ei tähenda ainult pattudest vabanemist. tõsimeelseid usklikke jääb järjest vähemaks ja see tõttu ka patte. abstraktsemas mõttes, selles, mis jääb religiooni taha ja mõneti üleseks, märgib pääsemine otseselt (meelelist ja/või hingelist) muutust indiviidis. tehnilises mõttes on piibellik pääsemine ikkagist pääsemine taevasse, jumala juurde, pääsemine põrgu igavesest piinast, vabanemist pattudest jne. esmajoones on see muidugi (jumala poolt) andeks andmise (andestuse saamise) küsimus. selle, ja muu ainujumala aksepteerimisega kaasneva dogmaatilise reegilistiku omandamise, taga lasub idee inimese sisemise headuse või pigem isegi hüvelisuse (moraal), (enese)teadlikkuse (mõistmine), inimlikkuse (tolerantsus) kasvust. siinkohal tuleks aru saada, et ükskõik kui hästi me ka piiblit, teaduseetika käsiraamatut või maaja kallaste "oh ajad, oh kombed" käitumisõpikut peast tsiteerida ei oskaks, ei tee see meid veel (sisemiselt) häid või "pääsenud" inimesi. kahtlemata on see vahend, millega ärgitada mõtlemisele, kuid passiivne reeglistiku omandamine teeb meist ainult viisakad inimesed. pääsemine ei ole universaalne teadmiste kogumik, vaid meeleseisundid (mitmus seetõttu, et mul on väga raske kujutada ette ühte ja õiget lõplikku tulemust, kuhu iga üks meist lõpuks välja jõuab, vaid pigem on tegemist pideva protsessiga kogu oma paljudes avaldumisvormide ja hetkeseisunditega. sellest tulenevalt on väga raske või pole võimalik seda "pääsemist" kuidagi verifitseerida). ja kui on saavutatud kriitiline mass "pääsemise huviga" indiviide, siis ehk on ka maailm pääsenud. aga see on pigem kõrvalprodukt, kui eesmärk omaette.
selles mõttekäigus pole mitte midagi originaalset. tegelikult polegi tegemist niivõrd mõttekäiguga, vaid ühe kogemuse kirjeldusega - pooliku kirgastumisega, mille osaliseks ma sain viie minutilise vestluse ja järgnenud sisemonoloogi käigus; kirjandusliku harjutusega. samu mõtteid mõlgutades on paljud inimesed astunud sammu edasi ning jõudnud praktiliste küsimusteni, et kuidas siis päästa inimesi (põhiliselt on ikka juttu õpilastest, kes peaksid neid vaimuhüvesid tulevaste täisväärtuslike kodanike algetena juba koolis omandama, kuid millegi pärast ei tee seda) koolisüsteemi homogeniseeriva ja viljatu metoodika käest. alates Kropotkinist, kes tundis muret, kuidas suudetakse millestki nii kujutlusvõimet ja maailmatunnetust arendavast nagu geograafia, teha nii kuiv ja isegi tülgastav õppeaine, kuni Mari Sobolevi artiklini (sealt on pärit ka tsitaat pealkirjas) kunstiõpetuse (aine) ja kunstitunnetamise kasvatuse (eesmärgi) vahekorrast, on helgemad pead piike murdnud nüride ametnike ja avaliku arvamusega, pakkudes välja omapoolseid õppekavasid või meetodeid. kui nüüd puhtsüdamlikult endale aru anda, siis selliselt mõistetud pääsemisele pole ühest päästmise retsepti ja see töö jääb ikkagist iga inimese enda hooleks. konstrueerida pääsemine ümber? mõista ja mõttestada seda kuidagi teistes kategooriates? probleem ju selles ongi, et keegi kavalpea on püüdnud hariduse saamist - olles selle eelnevalt võrdsustanud üksüheselt igakülgse vaimse arenguga - panna koolikohustuse, hinnete ja 5-tundi-nädalas-matemaatikat institutsionaalsetesse väljendustesse. oma töö on siin ära teinud ka psühholoogia ja standardiseeritud intelligentsus-testid, mis algselt olid mõeldud AINULT kõige nõrgemate (patoloogiast vaevatud) laste välja sorteerimiseks. väidetavalt on õpilaste vabastamine või hingamisruumi jätmine mõnede vähem ametlike vormide puhul õnnestunud (Waldorf-koolid nt), aga seda edu (määra) on raske välja selgitada. olen veendunud, et heaks inimeseks ei saa kedagi kasvatada. ei piitsa ega präänikuga, ei kodus ega range distsipliiniga internaatkoolis. selleks kasvatakse. kindlasti ei tasu hukka mõista püüdlust teha inimestest häid ja kombekaid, kuid kui need heaks olemise viisid kuuluvad eelmise põlvkonna (või ajastu) mõttemaailma juurde ning ei arene, siis uute situatsioonide tulles ei oskaks inimesed enam humaansed olla. tavad ei nõua võimet ise otsida, tunnetada ja otsustada, vaid järgida. see aga ei tähenda, et tavad ja kombed valed oleksid. nad jäävad poolikuks lahenduseks.
püüdes nüüd ringiga tagasi tulla - kas ja kuidas saab kirjandus päästjaks? kas ja milliseid eeliseid on tal teiste mõeldavate vahendite ees? oma kunagistest kirjandustundidest mäletan esiteks seda üleüldist tuimust ja tühjust, mida see aine minus sisendas. ütleme nii, et ta ei olnud ebameldiv nagu kehaline kasvatus, kus pidi tegema nii ja nii palju kätekõverdusi ja ma kunagi ei jaksanud, või meeldiv nagu matemaatika, kus ma hiilgasin ülesannete valmis vorpimisega enne teisi. ehk seletab seda suhtumist üks näide. (ausalt, ma kohe pärast seda jõuan viimase lõiguni ka.)
esiteks polnud minu lapsepõlvekoolide kirjanduse õpetuse tase mitte just kõige kõrgem. kaldun arvama, et ainukesed jaapani kirjanduse teosed, mida õpetaja oma elu jooksul oli lugenud, olid need samad 3 haikut, mis õpikus ilutsesid. ühel helgemal hilisügisesel päeval otsustas õpetaja murda välja igapäevasest rutiinist ning palus kõikidel kirjutada ühe haiku. kõik, mida lapsed sellest teadsid, oli see, et nad pidid olema 5/7/5 silbistruktuuriga ja sisaldama aastaajaga seotud sõna. haarati pastakad pihku ja üle kogu klassi kõlas pomin, sonimine. kahjuks selle sisu seisnes mitte võluväe lukustamises maagilistesse märkidesse, vaid silpide arvu korduvas üle lugemises. kui ühest reast jäi puudu üks silp, siis lisati sõnale "sügis" (sest aastajale viitav sõna ju pidi sees olema ning 90% juhtudest oli see "sügis") mingi lõpp nagu "sügisel" või "sügised". saime valgustuse osaliseks - vist seetõttu oligi haikude sisu nii hämar ja kummaline, et tuleb mõnda sõna liidete võrra venitada ja seetõttu ei teki koherentset, normaalset lauset. tagasi vaadates tundub mulle, et tegemist oli rohkem silbitamise, kui luuletamise harjutusega. neid vist õpetatigi umbes samal ajal ja sama õpetaja poolt. ma nüüd ei taha öelda sellega, et juba kaheksandas klassis peaksid kõik lapsed kirjutama tasemel, mis paneks keisri heldima, vaid et see arusaam luulest, kui vormi sisse rohmakalt tahutud sõnadest, mitte ideest, mis leiab sõnad ja vormi, kummitas mind kuni HK luuleanalüüsi kursuseni. kes teab, kui meie kirjanduse õpetajaks olekski olnud keegi H sugune, kas siis ma oleks suutnud seda hoomata, aga esialgu jäid luuletused minust nii kaugele, et lugeda ma neid küll ei tahtnud - pigem tekkis vastumeelsus nende pähe tuupimise sunduse tõttu. nad ei kõnelenud minuga.
hiljem kirjutasin ise mõnikümend väga naljakat, kramplikult struktuuris kinni olevat, poeemi, mis kusagil internetisügavustes mind ikka veel aegajalt häbistavad. siis kinkis ema mulle sama aasta jõuluks eesti luule antoloogiad (noh, kui aus olla, siis ma ise tellisin ta käest) ja neid ma siis sisemisest sunnist (nakerebanarimasen on vist õige sõnasisuline vaste jaapani keelest selle kohta, mida ma silmas pean) sirvisin. aja jooksul - pärast päris mitmekordset lugemist - jäi nii mõnigi lühem mulle pähe, mida võin praegugi tsiteerida pea veatult. mitte, et ma oleksin tuupinud, vaid et ma mõistsin seda ja nautisin selle retsiteerimist. eriti soodsalt mõjus mulle alendri kuulamine ja avastus, et mõned neist laulu sõnadest on kogemata kombel sattunud minu luulekogumikku. kasvasin ümber. see võttis tohutult aega ja käis väga konarlikku rada pidi, mis oli täis juhuslikke komistamisi ja kohati isegi koolis õpitu teadlikku unustamist. ükski õpetaja ei rääkinud mu hilisemast lemmik kirjanduszanrist - blogidest jne. jne.
mul on ikka veel salajane unistus, et kui mul midagi muud üle ei jää, hakkan kirjanduse õpetajaks ja deklameerin klassi ees kõva häälega fs'i: "kurbus on nagu sitahäda / kas sa talle mõtled või ei / ikka ta tuleb / kus sa ka ei oledks" (ligikaudne tsitaat). või VT'd: "lugesin hommikul hamletit / poldki nii sitt kui arvasin". kui ma sellega mitte midagi muud ka ei saavutaks (muidugi käib siia juurde pikk jutlus, mida ma ajaviiteks oma peas olen konstrueerinud), siis vähemalt teatava elevuse. kirjandus on tagauks, mille kaudu libistada sisse "pääsemist" ilma, et oleks tarvis ühtegi päästjat. loed, siis kui tahad ja keegi peale ei sunni, leiad juhuslikult ühel vihmasel päeval suvalise raamatu, avastad, avardud, suhtestud, mõttestad, mõistatad, mõistad, koged.. kuni on (vaba) aega ja raamatuid, on lootust. muusika on mandunud rütmideks ja vaevalt, et keegi seda enam kuulata oskab. vahel tunnen isegi, et see ei ole minu jaoks. (maali)kunsti jaoks peab käima galeriides, aga kaubamajad on kohtadena kordades ahvatlevamad. mõnikord õpetaja sunnib kunstihoonesse, kuid siis tuleb ainult pilet osta ja pärast ette näidata. ainult kunstnikel, kelle lapsed - loodan vähemalt - on viimased, kes vajaksid kõrvalist abi, on kujutava kunsti igapäevaselt kättesaadaval. ma olen täiest nõus ML'iga, kes ühes ööülikooli loengus soovitas kõik raamatu ära keelata - vat siis alles hakkaks inimesed usinalt lugema. aga seni päästab kirjandus märkamatult inimesi edasi.
