sain täna piletita sõidu eest trahvi. jälle. üle mõne aja küll, aga siiski korduvalt. sportlikust huvist lasin endale teha menetluse kuu aja pärast. vaatab, kuidas hinnakiri sedasi erineb tavapärasest taksist (keskmine 320 senimaani). noh, ja ega mul praegu raha ka pole. piletit ma pole väga tükk aega ostnud. VÄGA pikka aega isegi. ütleksin, et põhimõtteliselt ei osta, aga mõni kord ikkagist ostan, kui kusagilt linna pealt tulles viimased kroonid taskuse on jäänud või sõidan kaugemaid otsi. sel korral olin mõtteis eemal ja ei pannud tähelegi, et sisenesin bussi. olin sügaval mõtteis. läksin punktist A punkti B ja mis vahepeale jäi, ei puutunud kohale jõudmisse mitte kuidagi. seega võib mind kokkuvõttes tituleerida paadunud õigusrikkujaks; nooreks huligaaniks, kui soovite. aga ma ei tunne hetkekski, et ma oleksin midagi valesti teinud. ma ei mõtle pikalt, kas osta piletit või mitte (eriti tobe komme on osadel inimestel hoida piletit taskus ja loota, et jõuavad selle enne kontrolöri sisenemist ära komposteerida), ma ei närvitse kontrollide pärast. isegi siis, kui minult piletit küsitakse, ma ei ärritu ega kohku, vaid ütlen malbelt, et noh, läksime siis. kui trahvi kätte saan, siis ei vaidle ega süüdista varajast kellaaega ega kiru koju ununenud sõidutalongi, vaid võtan vastu selle, mis paratamatult on minu osaks langenud. nagu seadustega - ja kõige muuga mis minusse otseselt ei puutu - ikka. selline avatud süüdimatus on vist õigussüsteemi kõige suurem vaenlane: kas keegi kes ei tunne enam karistuse rangust? kuhu siis on jäänud kahetsustunne valesti toimimise eest või alandlikkus karituse ees?
õigussüsteem tugineb ideel kahju tekitamisest (isikule või ühiskonnale tervikuna) ja väärilise karistuse määramisest, mille tagamaaks on justkui meeleparandus, aga üha enam ja enam on liigutud (implitsiitselt praktikas) heade ja halbade eraldamise suunas. kui keegi selle institutsioonide ja bürokraatia kadalipu lõpuks läbib, siis ta kas enam tõesti ei taha kunagi midagi sellist ette võtta või muutub selle suhtes ükskõikseks. mingit parandust inimese sees aga näeb ainult filmides ja sealgi on enamasti vangiks keegi, kes tegelikult pole süüdi. noh, on jah liigne üldistus, aga luban seda endale hetkeks.
võtame selle bussisõidu. ühistransport on midagi nii igapäevast, mis ei tohiks sõltuda rahast või seisusest, aga utoopiline ideaal tasuta sõidukitest ei lähe vist kunagi siinmail käiku. niisiis on seda vaja tasuda - saada sõiduõiguslikuks. süsteemiks on pilet, mis märgistatuna tagab ligipääsu hüvele. trahvi aga tehakse selle eest, et sul ei olnud piletit, mitte, et sa ei tasunud oma sõidu eest. kuigi on justkui ilmne, et pilet ongi sõidu eest tasumine, siis vahendab see ainult abstraktsel tasandil seda sõitu, mis ise toimub saginat täis linnatänaval, on tingitud vajadusest jõuda punkti B ja sisaldab unist pilku öisele linnale - st. ei puutu kuidagi rahalisse väärtusesse. vähemalt minu jaoks. ma võin sellest väga hästi seletada, miks ja kuidas pilet sõiduga seotud on, aga pole midagi parata, et pilet ei saa kunagi olema see sõit ise. niisiis on karistuse objekt (pileti puudumine) eraldatud selle põhjusest (bussis viibimine) hoolimata sissetöötatud konventsioonist. ma ei taha väita, et paljud inimesed samal moel arutleksid või tunneksid, aga väga raske on näha seda kellele ja kuidas kurja tehakse ilma piletita sõiduga. jääb ainult väide, et see on halb.
samas istus minu kõrval rohelises MuPo-mobiilis üks noor neiu, kelle käed silmnähtavalt värisesid ja silmades lõksu langenud hiire hirm. ta tõesti kartis midagi valesti teha ja tundis ennast (meeldivalt malbete) vanatädide seltskonnas nagu kinnises ülekuulamiskambris. tegelikult, nagu jutu käigus selgus, oli näitsik täiesti juhuslik olukorra ohver - inimlik eksitus kuupäevade ja ID-piletiga nagu neid ikka ette tuleb. lõpuks kannatavad ju ainult süütud ohvrid selle süsteemi all. tundsin end korraks veidi süüdi, et minusuguste pärast sellist institutsionaalset korraldust üldse vaja ongi. kuhugi siia liigitusse jääb veel kolmas liik trahvi saajaid - karmid ülbikud, kes kas hakkavad õigussüsteemile toetudes oma olematut vale-õiglust nõudma (a la "türa, see ei ole minu probleem, et te piletit tahate näha, ma ei näita ja kõik! tõestage, et ma süüdi olen!").
vähemalt pileti ostmise puhul ei oska ma ette kujutada mitte kedagi, kes sihilikult tunneks, et nüüd ta on tegemas midagi enneolematult kuritegelikku või ei oska kujutada ette seda rikkumise tunnet. noh, väljaarvatud neis inimestes, kes piletita-sõit-halb konventsioonist on üdini läbi imbunud ja NAGUNII ostavad enadale pileti. seetõttu ei saa ka karistus oma eesmärki teenida. igatahes kui ma järgmise bussi peale jalutasin, jõudsin põgusalt mõelda trahvimissüsteemi olemuse kohta ja leidsin, et oma abstraktses arusaamas õiglusest, karistusest ja süüdi olemisest, ei teeni ta ühtegi endale seatud eesmärki ega ole rakenduslikus plaanis isegi majanduslikult tõhus. rääkimata siis emotsionaalsest tasandist. praegu ma ainult blufin oma isiklike kogemuste põhjal, aga ma oleksin valmis oma sokid panti panema, et kui mõni antropoloog viimaks viitsiks kätte võtta ja seda teemat sügavamalt uurida, siis ilmneks, et ükskõik mis teine süsteem (inimlikum) oleks ka majanduslikult kasumlikum. pealegi - mul on kuri tunne, et samasugune ma-ei-tee-ju-midagi-eriti-valesti tunne domineerib maanteedel kihutajate hulgas. küll teatavate nüanssidega, aga siiski.
tavaloogika ütleb automaatselt, et kui karistuse rangust ei tunta, siis tuleb järelikult karistusi karmistada - küll nad siis alles värisevad. kahjuks minu teada "krimistatistika" (trahvipiletite osas st.) seda ei tõesta. kui võimalik, siis ma tasuks oma trahvi ühiskondlikult kasulike tööga ja tunneksin vähemalt kehaliselt, et midagi on teistmoodi, aga ma ei tea, mis hetkel ma seda nõudma peaks. kas enne või pärast trahvisumma määramist. raha on minu jaoks midagi nii kauget, et selle tulemist-minemist ei pea ma ammugi millekski. ja hetkel mul lihtsalt ei ole seda raha kusagilt võtta. heck, ma meeleldi tasuks kõik oma kuupiletid sellega, et teeksin päeva või paar kusagil pargis tööd. äkki seegi on liiga abstraktne süsteem? igatahes kusagilt läbi voolav raha tekitab ainult paksu verd ja pahandust, aga mitte reaalset muutust, mida loodetakse (või tegelikult enam isegi ei loodeta) saavutada.
