luulet vol 2.

ootus

keedan juba kolmandat
korda ühe tunni jooksul
sulle tee tegemiseks
vett

neljandat nädalat
ei jäta ühtegi
tassi kraanikaussi
vedelema

tubade tühjus
kahiseb kõrvus
lahkudes löön ta
sulle muinasjutte
helisema

seinapragudes
sigivad suured
algustähed
tulles pean taas
veenduma

et akendest paistnud
tuli oli ainult
tänavalaternate
süüdatud meelepete
ja ootuse

haripunktis heitlen
poolilmsi su naasemise
silmapiiri sekundis
seesama nimetu jaatuses
ja eituses

viimaks saabud esimese
vaatuse teisel minutil
jättes härrased laval
ja publikus pöidlaid
keerutama

toad lõõmavad valgust
teed teed ja jätad
tassid kraanikausi äärde
ei märkagi enam ja
enam

küsin
kas lahkud
kohe