käisime tööasjus pedaspea külas maad uurimas. pikemalt seletama ei hakka, aga olen osaline ühes tlü ja evm'i koostööprojektis, mille eesmärgiks on inventeerida lahemaa rannakülad ning teha soovitusi uute planeerimiseeskirjade jaoks.lühidalt - kõik tahavad lahemaale, kauni ja puutumata looduse viimasesse kantsi, suvilaid ehitada, rahvuspark ei luba hetkel mitte kellelgi ehitada ja meie peaksime mõndasid inimesi priviligeerima, aga nii, et säiliks "ajalooline külastruktuur". reaalselt nägi see nii välja, et me jõlkusime pedaspea vahel ringi, nautisime värsket õhku (ja suitsu) ja jagasime hooned nelja väärtuskategooriasse (Ast Dni). minu osalus algas vastupuiklemisest liigsele lihtsustusele, hajus osavõtliku hindaja rolli ning lõpuks tüdimuse saabudes taandus infantiilsesse ükskõiksusesse, millega kaasnes vastupandamatu kihk inimesi ja elektriposte lumepallidega pommitada. loodetvasti ei jäänud J'le ühest poolkogemata tabamusest väga hullu sinikat. "mis sa arvad, kas see maja on rohkem nagu B või C?". vastasin sellele karupoeg puhhi stiilis kordamööda jajah või ei-ei, pikkides siia-sinna kusagilt raamatust pärit tsitaate ja ilmselgeid tähelepanekuid. ekspert-shmekspert.
natuke sai liialdatud ka. ei saa öelda, et käidud kohad mind täiesti külmaks oleks jätnud või et ma ei näe oma tööl ning osalusel kaalu; vahest isegi perspektiivi. kohapeal ringi tuiates ei suutnud ma kuidagi meenutada, millal viimane kord linnast välja sain. kui lühike loksal käik välja arvata, siis võis olla isegi augusti-septembri paiku. jalgupidi kinni asfaldis.. kuigi enamuse ajast tarmukate pilvede kiuste paistis ere päike nii ülevalt kui alt otse silma ning lumi oleks kindluste jaoks ideaalne olnud, püüdis vali tuul mu salli vahelt sisse puhuda. krõbekuivad kõrred põlluserval lumekuhilate vahel värisesid tuttavlikus tardumuses nagu ebaloomulikult närvilised kollased foorituled - elutu paigaltammumise ja otsustusvõimetuse kehastus. meri kees madalal tulel ning loopis loendamatul hulgal väikseid laineid randa. kuna pilk ei suutnud vesiste väikevormide möllus haarata enamat kui hetkelisi fragmente, siis kõik liikus ja püsis paigal samaaegselt; oli kogu aeg sama. värskelt sadanud lumel olid ainult üksitute loomade jäljeread, veel harvemalt kahejalgsete omi (üks koos regulaarsete kollaste laikudega raja kõrval). märkide segapudrust oli võimatu üheselt välja lugeda, kas tegemist on suve, kevade või talvega. ma ei räägi sellest, et lumi oli maas, vaid pildilikust ajavälisusest. miski, mida näidatakse pidudel või perekondlikel üritustel ainsa eesmärgiga tõendada ajaloolist fakti või esitleda trofeed maailmavallutuslikest retkedest. ajalgi on oma tarbimisväärtus.
küla ise on läbi teinud nii suuri muutusi, et selles pole enam midagi külalikku säilinud. isegi gea troska, kes 70-80ndatel eesti külasid agaralt tüpologiseeris ja (minu meelest) pinnapealselt uuris, jõudis mingil hetkel arusaamiseni, et see mõiste ise on teisenenud ja kaotanud sisu. varem sotsiaalmajanduslikku kogukonda ja sellega kaasnevat territooriumi, toiminguid ning elu väljendanud "külast" on saanud pelk administratiivne üksus. kõik muu on tast ammu välja imetud. maju on järjest tihedamalt kokku ehitatud nagu kardaksid nad valju pakast ning prooviks teineteise seltskonnast sooja leida. nüüdseks aga on jõudnud kurva tõdemuseni, et nad on ainult välised külmad kestad ning kuhugi ei ole selle teadmise eest pageda. tagasi sõites oli meie esimeseks peatuskohaks lasnamäe, kus selline implosioon on saavutanud oma maksimumi. kurb mõeldagi, aga ammu enne lasnamäge on selle kogemus kolinud maale. linnaelanikele ei paista see aga silma. suvitama sõites on väiksed kohad jälle elu täis: grillid sisisevad, igal pool on kosta vallatuid huikeid, õllepudelite avamise rõõmsaid plompsatusi ning varahommikuti lindude laulu. just nii nagu kinnisvaramaakler lubas - maja hoovis elab paar laulurästaid, merevesi on lahesopis soe ja autoga liikudes ei jäägi pood nii kaugele.
vanaisa ütles, et maale lähevad talu pidama ainult tõeliselt kõvad mehed. hoolimata kõigist riigipoliitilistest, majanduslikest ja ühiskondliku arvamuse väntsutustest seisavad nad viltsaabastes harkisjalu tuule käes, mis räsib nende kaheks pulstunud salguks kammitud habemeid, ning ajavad juuri sügavale mulda. tema meelest on maapiirkonnad praeguseks täis ainult linnavurlesid, kes mõtlevad, et maal elamine on in, aga esimeste raskuste tulles lasevad sealt jalga. võibolla pole enam selliseid kõvasid mehi, kes vanaisa karmidele kriteeriumitele vastaks. minu kogemus ütleb, et sinna on alles jäänud ainult need kõige viletsamad, kel pole veel või enam võimalust põgeneda külade varemete vahelt. ei, see pole süüdistus, vaid nende kaela langenud õnnetus, mille puhul tuleb kaasa tunda. igasuguste ennustuste kohaselt peaks paarikümne aasta pärast kogu maailma rahvastikust 70% linnades elama. euroopas on vastav näitaja juba praegu mõnes riigis üle 80ne %, eestis 60-70 vahepeal. kui varem oli selle taustaks massiline migratsioon, siis viimaseid protsente saavutatakse aeglaselt - väljasuremisega. lõplikult linnastunud ühiskonnast aga ehk järgmises postituses. kui me poleks nädalavanusele lumele külavahetänaval esimesi jälgi vajutades nii kõvasti naernud ning oma teadusedevusega ametis olnud, võinuks hirm väga kiiresti maad võtta. õudne ja õigustatud küsimus - mida me siin enam päästame või säilitame - oma ainuõige vastusega. varemeid. monumentaalseid varemeid alljoonitud pühendusega linnadele.
20080306
20080303
surma metafoor
kindlasti pole see kõige rõõmsameelsem algus, mis ühel blogil olla saab või olema peaks (?), aga kui ma praegu ei kirjuta, siis lükkan seda arvatavasti igavesti edasi. vähemalt ilm on sissekande ja meeleoluga komplementaarne - meri ja taevas on kõik üheks halliks massiks sulgunud ning hägustab sfääriliselt vaatevälja. tänaval jalutades ehk ei märkakski seda: hoiaks ainult pilku maas, et lumeräitsakad silma ei tükiks, ning rühiks lompide vahelt immitseval asfaldil omas mullis edasi. ainuüksi tänavamürale mõtlemine paneb pea valutama. ehhh.. mõtted ujuvad ringi, sulavad haakumata teineteise sisse ja ei võta ühtegi geomeetrilist kuju.
käisin laupäeval emaga koos ja tema palvel oma vanavanaema (tehnilises ja ka iidsemas keeles ellaema) matustel. olen vist üks neist üpris vähestest omaealistest, kellel veel vanavanavanemad alles on (kuni viimase ajani siis. nüüd ainult vanavanaisa) ning peaksin selle üle vist uhkustki tundma. ausalt öeldes olen neid kohanud ainult ühe käe näppudel loendatav arv kordi perekondlikel süldipidudel (ei, ma ei mõtle seda üldse halvustavalt. sülti lihtsalt pakutakse alati. samahästi võiks need olla ka kartulisalatipeod). tegelikult pean silmas hetki mil ma kohtumisi mäletan. mulle ei meenunud oma ellaemast mitte midagi peale selle, et ta tegi suitsu ja alatasa naeris muhedalt oma kähiseva häälega. kusagil peaks olemas olema ka pilt, millest taolistel (matused, pulmad, sünnipäevad jne) puhkudel räägitakse pikalt ja härdalt, aga mida kellelgi enam ei ole, kus peal on viis põlvkonda: mina kolme või nelja kuuselt, minu ema, vanaema, vanavanaema ja tema ema. miski (peale ilmselge asjaolu, et iga põlvkonna esmasündinu on olnud 4 põlve järjest naissoost) selles mustris, koos ülejäänud naissoost veresugulaste suure hulgaga (enamus mehi on "põhiliini" sisse abiellunud), meenutab matriarhaatliku kogukonna sugupuu kirjeldust, mille ma täiesti tahtele allumatult olen jäädavalt ära rikkunud: nende vaheline seletamatu side, mida ma alles seal olles nii selgelt tajusin. sõnadeta jagatud mure, kaastunne, lohutus, mõistmine ja samas ka elu(elamise)rõõm. ma ei tundnud oma vanavanaema pea üldse, kuid ainult hetkeline kabelis viibimine viis mind empaatilise arusaamani ühteaegu ühenduse väest teiste vahel ning nende jagatud kaotuse valust. samas tundub see sidusus põlvkonniti järjest nõrgemaks jäävat - minu ema ei suhtle enam ammu ei oma õe ega emaga kuigi sagedasti, ka vanaema kohtus oma emaga enamasti ainult tähtpäevade raames. küsimus polegi niiväga kvantiteedis kui kvaliteedis. paratamatult kipun ma siin nägema suuri modernistlikke välisjõude, mis kaikaid kodaraisse loobivad, aga.. mitte ainult. ma jõudsin ebamäärase veendumuseni, et mina olen viimane punkt - küll ühe kadunud pildi kaudu ühenduses, kuid jäädavalt eemaldunud ja teatava lõplikkuse märk.
ma ei teadnuki, et mul nii palju sugulasi on. miski minus tahtis neid teretada, otsis sarnaseid äratuntavaid jooni, püüdis kokku viia nägusid, nimesid ja asetusi sugupuus, aga sundis samas käsi sügavamale taskusse suruma ja asendustegevusi leiutama. kuna peale viisakuste polnud mul teiste matuselistega suurt midagi vahetada ning ega see toiming seda õnneks eeldagi, jäi väga palju aega kõrvalistele detailidele. krematooriumis hakkasid esimese asjana silma uste kohal rippunud tablood, kus oli kirjas kellaaeg ja kadunukese nimi. see meenutas mulle eemaletõukavaid pankade ooteruume, kus uksed on mõeldud pigem väljumiseks ja tohutu hulk kaameraid närivad end su luusse. kogu füüsilineruum oli minu jaoks ärasaamise kannatamatust täis. mitte pidulik-harrast lõplikkust, määratud korra saabumist või meenutust iseenda elu hetkelisusest, vaid steriilset kombekust. surm (ja kõik sellega seonduv) on minu jaoks midagi kauget ja võõrast. kui ma oma tähelepanekut emaga jagasin, siis läks ta seda teistele edasi rääkima järjekorranumbrite analoogia toel. must huumor oli sel päeval kõrges hinnas. hiljem lausus ta üle peielaua, et elu ongi ju sugulisel teel leviv surmaga lõppev haigus. sel hetkel ja tema suust kuulduna ei tundunud see üldse naljakas ega sobilik, vaid mõjus kinnitusena sellest kui erinevad me oleme ja kaugel teineteise mõistmisest. korraks tundsin isegi midagi häbi laadset.
talitus ise oli piinlike detailideni ilmalik. tsiteeriti viivi luike ja (kui ma ei eksi) karevat, räägiti surmast kui vankumatust loodusseadusest, edasi elamisest inimeste (aja jooksul tuhmuvates) mälestustes, muusikaks mängiti orelil biitlite kaeblikumaid lugusid, mille sõnad ei tulnud meelde ja jäid kauge kajana kummitama jne. atmosfääri kroonis ja raamis modernne kammerlik arhitektuur, mis äratuntavate vahenditega imiteeris pühadust. religiosse mõtlemise lähtepunktiks ja üleüldse inimühiskonna aluseks olev surma müsteerium oli riisutud alasti faktiks ilma igasuguse kahetsuseta. inimesed on jäetud oma leinaga üksi või parimal juhul kahekesi. ainukeste vihjetena kunagistest seostest uskumustega olid säilinud jäänused kombestikust, oreli heli imiteeriva elektriklaveri piinatud kõla ja kirstu langemine maa-alusesse tuhastusashju mingi (arvatavasti) hürdaulilise mehhanismi toel. kuidagi ei osanud kabelis olla. rusuv, ängistav. igas mõttes olin liigne. teisi, leinavaid ja mälestavaid, inimesi vaadates oli totralt piinlik kabelis seista.
küsimus ei olnud surmas, sest nagu ma juba varem mainisin pole sel mõistel minu jaoks mingit suuremat sisu. tavaliselt mõtlen ma sellest samal viisil nagu paljudest teistest abstraktsetest mõistetest; null, kultuur, raha. neil on (suuremal või vähemal määral) oma reaalne vaste olemas või neid on võimalik kuidagi tähistada (kasvõi sõnana), aga minus ei tekita nad muud kui äratundmist, definitsiooni adumist ja teatavasse süsteemi asetumist. neid ei saa kogeda, nad on tühjuse metafoorid. ka lein, mis on eksklusiivselt surmaga seotud, ei oma minu jaoks sisu vaid teoreetilist käitumismalli. olen alati mõelnud, et see tuleb isikliku kokkupuute puudumisest ning paratamatult mingil hetkel olukorraga silmitsi sattudes ma tean ja tunnen selle ära - saan nii leinale kui surmale kogemusliku vastavuse -, kuid matustel käimine ei andnud mu hüpoteesile kinnitust. uue idee kohaselt saab lein tähenduse ainult läbi sügava ühenduse, mis kadunud inimesega on. siia juurde käib eeldus, et mul puudub sugulusside, mida ma siiski lõpuni tunnistada ei tahaks. samas ei piisa kaugeltki selle ümber lükkamiseks tõsiasjast, et üheks mu lemmik toiduks on vanaema (mõlemate seejuures) tehtud pannkoogid koduse moosiga.
ma ei eita leina ega surma kogemust kui sellist ega taha seeläbi naeruvääristada või nullida ära inimeste kannatusi. pean ennast üpris empaatiliseks inimeseks ning valu kui sellist teab ometi igaüks. mõne tunni jooksul viidati surmale nii mitmeid kordi, et paratamatult käis see kõigi mõtetest läbi ning koondus väikse arvu metafooride ümber. surm kui loodusseadus oli neist ehk kõige toorem ja paljam. fakt elutegevuse lakkamisest füüsilises kehas. jutluse pidaja tsitaatide nagu "süda enam ei löö" ja "veri ta soontes ei voola" tagant võib ju otsida poeetilisi vihjeid elujõu raugemisest ning teadvuse kustumisest, kuid antud kontekstis mõjusid nad külmade nendingutena. samas kuna keegi teine sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, siis jäi see ikkagist diplomaatiliselt neutraalsele pinnale ning sulas teiste jaoks ühte kujutlusega inimese lahkumisest kui viimasest teekonnast, mis matuseliste kõnedes domineeris. minu kõrvus kostis see rudimendina rännaku ideest siit ilmast teispoolsusesse, mille muinasjutuline kujutamine on ainult kahte äärmuslikku tüüpi illustratsioon piiblis, ning taandunud täispeatuseks - umbes selliseks nagu tõmbaks tallinn-tartu kiirrongis hädapidurid peale - koos kogu kaasneva segaduse ja häiritusega. kuigi enamasti eeldas (ning väljendas) teekonna mõte lineaarset kulgemist algusest lõppu, siis vihjas jutlustaja ka naasemisele alguspunkti: tagasijõudmisele. selles idees kõige rohkem tõlgendusvõimalusi, levikut maailma religioonides ning seetõttu üheaegselt ankrupunkte mõistmisel ja ka lahtisi otsi, millega siduda surm igapäevasega kõige loomulikumal viisil. vanaema rääkis hiljem sellest, kuidas meie peres on igale surmale järgnenud või eelnenud 3-6 kuuse vahega kellegi sünd (skorpioni tähtkujust lapsed pidavat olema kellegi surma kuulutajaks.. ). minu enda ettekujutus moodustus samuti ringi näol, kuid veidi teisest perspektiivist. surm on ring, mis igaüht ümbritseb alustades kõige kaugematest punktidest (ideaalkujul) sugupuul. järjest koomale tõmbudes muutub sõõr viimaks punktiks ja lakkab olemast koos surma jälgiva isikuga. puhtakujulisest geomeetriast enam abstraktsemaks (püüdes samal ajal säilitada sidet reaalsusega) on vist raske minna.
kui ma rääkisin alguses mingist müstilisest ühendusest, siis ainult selles mõttes, et ma sain ühteaegu teadlikuks selle olemusest ning puudumisest; pigem järkjärgulisest taandumisest. kindlasti on sellel kõigel tänase ilma ja minu meeleolu sügav pitser ning järgmisel päeval näib see sissekanne sisutühja lämisemisena. kui A ütles mulle eile öösel minu pisikeses bunkris :"sa ju ei ela siin, vaid ainult peatud", siis tabas ta täiesti kavatsematult otsejoones väga valusasse kohta. tal on täielik õigus - ma jätan maha märke oma viibimisest, mõnikord kasutan voodit ja harvemini kööginõusid, aga mul pole elukohta. mõneti on see olnud mu viimaseks taganemispunktiks kogu õõnestava sisekaemuse eest. kuhugi on kadunud igasugune seotus. mis jääb? tüdimus.
käisin laupäeval emaga koos ja tema palvel oma vanavanaema (tehnilises ja ka iidsemas keeles ellaema) matustel. olen vist üks neist üpris vähestest omaealistest, kellel veel vanavanavanemad alles on (kuni viimase ajani siis. nüüd ainult vanavanaisa) ning peaksin selle üle vist uhkustki tundma. ausalt öeldes olen neid kohanud ainult ühe käe näppudel loendatav arv kordi perekondlikel süldipidudel (ei, ma ei mõtle seda üldse halvustavalt. sülti lihtsalt pakutakse alati. samahästi võiks need olla ka kartulisalatipeod). tegelikult pean silmas hetki mil ma kohtumisi mäletan. mulle ei meenunud oma ellaemast mitte midagi peale selle, et ta tegi suitsu ja alatasa naeris muhedalt oma kähiseva häälega. kusagil peaks olemas olema ka pilt, millest taolistel (matused, pulmad, sünnipäevad jne) puhkudel räägitakse pikalt ja härdalt, aga mida kellelgi enam ei ole, kus peal on viis põlvkonda: mina kolme või nelja kuuselt, minu ema, vanaema, vanavanaema ja tema ema. miski (peale ilmselge asjaolu, et iga põlvkonna esmasündinu on olnud 4 põlve järjest naissoost) selles mustris, koos ülejäänud naissoost veresugulaste suure hulgaga (enamus mehi on "põhiliini" sisse abiellunud), meenutab matriarhaatliku kogukonna sugupuu kirjeldust, mille ma täiesti tahtele allumatult olen jäädavalt ära rikkunud: nende vaheline seletamatu side, mida ma alles seal olles nii selgelt tajusin. sõnadeta jagatud mure, kaastunne, lohutus, mõistmine ja samas ka elu(elamise)rõõm. ma ei tundnud oma vanavanaema pea üldse, kuid ainult hetkeline kabelis viibimine viis mind empaatilise arusaamani ühteaegu ühenduse väest teiste vahel ning nende jagatud kaotuse valust. samas tundub see sidusus põlvkonniti järjest nõrgemaks jäävat - minu ema ei suhtle enam ammu ei oma õe ega emaga kuigi sagedasti, ka vanaema kohtus oma emaga enamasti ainult tähtpäevade raames. küsimus polegi niiväga kvantiteedis kui kvaliteedis. paratamatult kipun ma siin nägema suuri modernistlikke välisjõude, mis kaikaid kodaraisse loobivad, aga.. mitte ainult. ma jõudsin ebamäärase veendumuseni, et mina olen viimane punkt - küll ühe kadunud pildi kaudu ühenduses, kuid jäädavalt eemaldunud ja teatava lõplikkuse märk.
ma ei teadnuki, et mul nii palju sugulasi on. miski minus tahtis neid teretada, otsis sarnaseid äratuntavaid jooni, püüdis kokku viia nägusid, nimesid ja asetusi sugupuus, aga sundis samas käsi sügavamale taskusse suruma ja asendustegevusi leiutama. kuna peale viisakuste polnud mul teiste matuselistega suurt midagi vahetada ning ega see toiming seda õnneks eeldagi, jäi väga palju aega kõrvalistele detailidele. krematooriumis hakkasid esimese asjana silma uste kohal rippunud tablood, kus oli kirjas kellaaeg ja kadunukese nimi. see meenutas mulle eemaletõukavaid pankade ooteruume, kus uksed on mõeldud pigem väljumiseks ja tohutu hulk kaameraid närivad end su luusse. kogu füüsilineruum oli minu jaoks ärasaamise kannatamatust täis. mitte pidulik-harrast lõplikkust, määratud korra saabumist või meenutust iseenda elu hetkelisusest, vaid steriilset kombekust. surm (ja kõik sellega seonduv) on minu jaoks midagi kauget ja võõrast. kui ma oma tähelepanekut emaga jagasin, siis läks ta seda teistele edasi rääkima järjekorranumbrite analoogia toel. must huumor oli sel päeval kõrges hinnas. hiljem lausus ta üle peielaua, et elu ongi ju sugulisel teel leviv surmaga lõppev haigus. sel hetkel ja tema suust kuulduna ei tundunud see üldse naljakas ega sobilik, vaid mõjus kinnitusena sellest kui erinevad me oleme ja kaugel teineteise mõistmisest. korraks tundsin isegi midagi häbi laadset.
talitus ise oli piinlike detailideni ilmalik. tsiteeriti viivi luike ja (kui ma ei eksi) karevat, räägiti surmast kui vankumatust loodusseadusest, edasi elamisest inimeste (aja jooksul tuhmuvates) mälestustes, muusikaks mängiti orelil biitlite kaeblikumaid lugusid, mille sõnad ei tulnud meelde ja jäid kauge kajana kummitama jne. atmosfääri kroonis ja raamis modernne kammerlik arhitektuur, mis äratuntavate vahenditega imiteeris pühadust. religiosse mõtlemise lähtepunktiks ja üleüldse inimühiskonna aluseks olev surma müsteerium oli riisutud alasti faktiks ilma igasuguse kahetsuseta. inimesed on jäetud oma leinaga üksi või parimal juhul kahekesi. ainukeste vihjetena kunagistest seostest uskumustega olid säilinud jäänused kombestikust, oreli heli imiteeriva elektriklaveri piinatud kõla ja kirstu langemine maa-alusesse tuhastusashju mingi (arvatavasti) hürdaulilise mehhanismi toel. kuidagi ei osanud kabelis olla. rusuv, ängistav. igas mõttes olin liigne. teisi, leinavaid ja mälestavaid, inimesi vaadates oli totralt piinlik kabelis seista.
küsimus ei olnud surmas, sest nagu ma juba varem mainisin pole sel mõistel minu jaoks mingit suuremat sisu. tavaliselt mõtlen ma sellest samal viisil nagu paljudest teistest abstraktsetest mõistetest; null, kultuur, raha. neil on (suuremal või vähemal määral) oma reaalne vaste olemas või neid on võimalik kuidagi tähistada (kasvõi sõnana), aga minus ei tekita nad muud kui äratundmist, definitsiooni adumist ja teatavasse süsteemi asetumist. neid ei saa kogeda, nad on tühjuse metafoorid. ka lein, mis on eksklusiivselt surmaga seotud, ei oma minu jaoks sisu vaid teoreetilist käitumismalli. olen alati mõelnud, et see tuleb isikliku kokkupuute puudumisest ning paratamatult mingil hetkel olukorraga silmitsi sattudes ma tean ja tunnen selle ära - saan nii leinale kui surmale kogemusliku vastavuse -, kuid matustel käimine ei andnud mu hüpoteesile kinnitust. uue idee kohaselt saab lein tähenduse ainult läbi sügava ühenduse, mis kadunud inimesega on. siia juurde käib eeldus, et mul puudub sugulusside, mida ma siiski lõpuni tunnistada ei tahaks. samas ei piisa kaugeltki selle ümber lükkamiseks tõsiasjast, et üheks mu lemmik toiduks on vanaema (mõlemate seejuures) tehtud pannkoogid koduse moosiga.
ma ei eita leina ega surma kogemust kui sellist ega taha seeläbi naeruvääristada või nullida ära inimeste kannatusi. pean ennast üpris empaatiliseks inimeseks ning valu kui sellist teab ometi igaüks. mõne tunni jooksul viidati surmale nii mitmeid kordi, et paratamatult käis see kõigi mõtetest läbi ning koondus väikse arvu metafooride ümber. surm kui loodusseadus oli neist ehk kõige toorem ja paljam. fakt elutegevuse lakkamisest füüsilises kehas. jutluse pidaja tsitaatide nagu "süda enam ei löö" ja "veri ta soontes ei voola" tagant võib ju otsida poeetilisi vihjeid elujõu raugemisest ning teadvuse kustumisest, kuid antud kontekstis mõjusid nad külmade nendingutena. samas kuna keegi teine sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, siis jäi see ikkagist diplomaatiliselt neutraalsele pinnale ning sulas teiste jaoks ühte kujutlusega inimese lahkumisest kui viimasest teekonnast, mis matuseliste kõnedes domineeris. minu kõrvus kostis see rudimendina rännaku ideest siit ilmast teispoolsusesse, mille muinasjutuline kujutamine on ainult kahte äärmuslikku tüüpi illustratsioon piiblis, ning taandunud täispeatuseks - umbes selliseks nagu tõmbaks tallinn-tartu kiirrongis hädapidurid peale - koos kogu kaasneva segaduse ja häiritusega. kuigi enamasti eeldas (ning väljendas) teekonna mõte lineaarset kulgemist algusest lõppu, siis vihjas jutlustaja ka naasemisele alguspunkti: tagasijõudmisele. selles idees kõige rohkem tõlgendusvõimalusi, levikut maailma religioonides ning seetõttu üheaegselt ankrupunkte mõistmisel ja ka lahtisi otsi, millega siduda surm igapäevasega kõige loomulikumal viisil. vanaema rääkis hiljem sellest, kuidas meie peres on igale surmale järgnenud või eelnenud 3-6 kuuse vahega kellegi sünd (skorpioni tähtkujust lapsed pidavat olema kellegi surma kuulutajaks.. ). minu enda ettekujutus moodustus samuti ringi näol, kuid veidi teisest perspektiivist. surm on ring, mis igaüht ümbritseb alustades kõige kaugematest punktidest (ideaalkujul) sugupuul. järjest koomale tõmbudes muutub sõõr viimaks punktiks ja lakkab olemast koos surma jälgiva isikuga. puhtakujulisest geomeetriast enam abstraktsemaks (püüdes samal ajal säilitada sidet reaalsusega) on vist raske minna.
kui ma rääkisin alguses mingist müstilisest ühendusest, siis ainult selles mõttes, et ma sain ühteaegu teadlikuks selle olemusest ning puudumisest; pigem järkjärgulisest taandumisest. kindlasti on sellel kõigel tänase ilma ja minu meeleolu sügav pitser ning järgmisel päeval näib see sissekanne sisutühja lämisemisena. kui A ütles mulle eile öösel minu pisikeses bunkris :"sa ju ei ela siin, vaid ainult peatud", siis tabas ta täiesti kavatsematult otsejoones väga valusasse kohta. tal on täielik õigus - ma jätan maha märke oma viibimisest, mõnikord kasutan voodit ja harvemini kööginõusid, aga mul pole elukohta. mõneti on see olnud mu viimaseks taganemispunktiks kogu õõnestava sisekaemuse eest. kuhugi on kadunud igasugune seotus. mis jääb? tüdimus.
Tellimine:
Postitused (Atom)