kindlasti pole see kõige rõõmsameelsem algus, mis ühel blogil olla saab või olema peaks (?), aga kui ma praegu ei kirjuta, siis lükkan seda arvatavasti igavesti edasi. vähemalt ilm on sissekande ja meeleoluga komplementaarne - meri ja taevas on kõik üheks halliks massiks sulgunud ning hägustab sfääriliselt vaatevälja. tänaval jalutades ehk ei märkakski seda: hoiaks ainult pilku maas, et lumeräitsakad silma ei tükiks, ning rühiks lompide vahelt immitseval asfaldil omas mullis edasi. ainuüksi tänavamürale mõtlemine paneb pea valutama. ehhh.. mõtted ujuvad ringi, sulavad haakumata teineteise sisse ja ei võta ühtegi geomeetrilist kuju.
käisin laupäeval emaga koos ja tema palvel oma vanavanaema (tehnilises ja ka iidsemas keeles ellaema) matustel. olen vist üks neist üpris vähestest omaealistest, kellel veel vanavanavanemad alles on (kuni viimase ajani siis. nüüd ainult vanavanaisa) ning peaksin selle üle vist uhkustki tundma. ausalt öeldes olen neid kohanud ainult ühe käe näppudel loendatav arv kordi perekondlikel süldipidudel (ei, ma ei mõtle seda üldse halvustavalt. sülti lihtsalt pakutakse alati. samahästi võiks need olla ka kartulisalatipeod). tegelikult pean silmas hetki mil ma kohtumisi mäletan. mulle ei meenunud oma ellaemast mitte midagi peale selle, et ta tegi suitsu ja alatasa naeris muhedalt oma kähiseva häälega. kusagil peaks olemas olema ka pilt, millest taolistel (matused, pulmad, sünnipäevad jne) puhkudel räägitakse pikalt ja härdalt, aga mida kellelgi enam ei ole, kus peal on viis põlvkonda: mina kolme või nelja kuuselt, minu ema, vanaema, vanavanaema ja tema ema. miski (peale ilmselge asjaolu, et iga põlvkonna esmasündinu on olnud 4 põlve järjest naissoost) selles mustris, koos ülejäänud naissoost veresugulaste suure hulgaga (enamus mehi on "põhiliini" sisse abiellunud), meenutab matriarhaatliku kogukonna sugupuu kirjeldust, mille ma täiesti tahtele allumatult olen jäädavalt ära rikkunud: nende vaheline seletamatu side, mida ma alles seal olles nii selgelt tajusin. sõnadeta jagatud mure, kaastunne, lohutus, mõistmine ja samas ka elu(elamise)rõõm. ma ei tundnud oma vanavanaema pea üldse, kuid ainult hetkeline kabelis viibimine viis mind empaatilise arusaamani ühteaegu ühenduse väest teiste vahel ning nende jagatud kaotuse valust. samas tundub see sidusus põlvkonniti järjest nõrgemaks jäävat - minu ema ei suhtle enam ammu ei oma õe ega emaga kuigi sagedasti, ka vanaema kohtus oma emaga enamasti ainult tähtpäevade raames. küsimus polegi niiväga kvantiteedis kui kvaliteedis. paratamatult kipun ma siin nägema suuri modernistlikke välisjõude, mis kaikaid kodaraisse loobivad, aga.. mitte ainult. ma jõudsin ebamäärase veendumuseni, et mina olen viimane punkt - küll ühe kadunud pildi kaudu ühenduses, kuid jäädavalt eemaldunud ja teatava lõplikkuse märk.
ma ei teadnuki, et mul nii palju sugulasi on. miski minus tahtis neid teretada, otsis sarnaseid äratuntavaid jooni, püüdis kokku viia nägusid, nimesid ja asetusi sugupuus, aga sundis samas käsi sügavamale taskusse suruma ja asendustegevusi leiutama. kuna peale viisakuste polnud mul teiste matuselistega suurt midagi vahetada ning ega see toiming seda õnneks eeldagi, jäi väga palju aega kõrvalistele detailidele. krematooriumis hakkasid esimese asjana silma uste kohal rippunud tablood, kus oli kirjas kellaaeg ja kadunukese nimi. see meenutas mulle eemaletõukavaid pankade ooteruume, kus uksed on mõeldud pigem väljumiseks ja tohutu hulk kaameraid närivad end su luusse. kogu füüsilineruum oli minu jaoks ärasaamise kannatamatust täis. mitte pidulik-harrast lõplikkust, määratud korra saabumist või meenutust iseenda elu hetkelisusest, vaid steriilset kombekust. surm (ja kõik sellega seonduv) on minu jaoks midagi kauget ja võõrast. kui ma oma tähelepanekut emaga jagasin, siis läks ta seda teistele edasi rääkima järjekorranumbrite analoogia toel. must huumor oli sel päeval kõrges hinnas. hiljem lausus ta üle peielaua, et elu ongi ju sugulisel teel leviv surmaga lõppev haigus. sel hetkel ja tema suust kuulduna ei tundunud see üldse naljakas ega sobilik, vaid mõjus kinnitusena sellest kui erinevad me oleme ja kaugel teineteise mõistmisest. korraks tundsin isegi midagi häbi laadset.
talitus ise oli piinlike detailideni ilmalik. tsiteeriti viivi luike ja (kui ma ei eksi) karevat, räägiti surmast kui vankumatust loodusseadusest, edasi elamisest inimeste (aja jooksul tuhmuvates) mälestustes, muusikaks mängiti orelil biitlite kaeblikumaid lugusid, mille sõnad ei tulnud meelde ja jäid kauge kajana kummitama jne. atmosfääri kroonis ja raamis modernne kammerlik arhitektuur, mis äratuntavate vahenditega imiteeris pühadust. religiosse mõtlemise lähtepunktiks ja üleüldse inimühiskonna aluseks olev surma müsteerium oli riisutud alasti faktiks ilma igasuguse kahetsuseta. inimesed on jäetud oma leinaga üksi või parimal juhul kahekesi. ainukeste vihjetena kunagistest seostest uskumustega olid säilinud jäänused kombestikust, oreli heli imiteeriva elektriklaveri piinatud kõla ja kirstu langemine maa-alusesse tuhastusashju mingi (arvatavasti) hürdaulilise mehhanismi toel. kuidagi ei osanud kabelis olla. rusuv, ängistav. igas mõttes olin liigne. teisi, leinavaid ja mälestavaid, inimesi vaadates oli totralt piinlik kabelis seista.
küsimus ei olnud surmas, sest nagu ma juba varem mainisin pole sel mõistel minu jaoks mingit suuremat sisu. tavaliselt mõtlen ma sellest samal viisil nagu paljudest teistest abstraktsetest mõistetest; null, kultuur, raha. neil on (suuremal või vähemal määral) oma reaalne vaste olemas või neid on võimalik kuidagi tähistada (kasvõi sõnana), aga minus ei tekita nad muud kui äratundmist, definitsiooni adumist ja teatavasse süsteemi asetumist. neid ei saa kogeda, nad on tühjuse metafoorid. ka lein, mis on eksklusiivselt surmaga seotud, ei oma minu jaoks sisu vaid teoreetilist käitumismalli. olen alati mõelnud, et see tuleb isikliku kokkupuute puudumisest ning paratamatult mingil hetkel olukorraga silmitsi sattudes ma tean ja tunnen selle ära - saan nii leinale kui surmale kogemusliku vastavuse -, kuid matustel käimine ei andnud mu hüpoteesile kinnitust. uue idee kohaselt saab lein tähenduse ainult läbi sügava ühenduse, mis kadunud inimesega on. siia juurde käib eeldus, et mul puudub sugulusside, mida ma siiski lõpuni tunnistada ei tahaks. samas ei piisa kaugeltki selle ümber lükkamiseks tõsiasjast, et üheks mu lemmik toiduks on vanaema (mõlemate seejuures) tehtud pannkoogid koduse moosiga.
ma ei eita leina ega surma kogemust kui sellist ega taha seeläbi naeruvääristada või nullida ära inimeste kannatusi. pean ennast üpris empaatiliseks inimeseks ning valu kui sellist teab ometi igaüks. mõne tunni jooksul viidati surmale nii mitmeid kordi, et paratamatult käis see kõigi mõtetest läbi ning koondus väikse arvu metafooride ümber. surm kui loodusseadus oli neist ehk kõige toorem ja paljam. fakt elutegevuse lakkamisest füüsilises kehas. jutluse pidaja tsitaatide nagu "süda enam ei löö" ja "veri ta soontes ei voola" tagant võib ju otsida poeetilisi vihjeid elujõu raugemisest ning teadvuse kustumisest, kuid antud kontekstis mõjusid nad külmade nendingutena. samas kuna keegi teine sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, siis jäi see ikkagist diplomaatiliselt neutraalsele pinnale ning sulas teiste jaoks ühte kujutlusega inimese lahkumisest kui viimasest teekonnast, mis matuseliste kõnedes domineeris. minu kõrvus kostis see rudimendina rännaku ideest siit ilmast teispoolsusesse, mille muinasjutuline kujutamine on ainult kahte äärmuslikku tüüpi illustratsioon piiblis, ning taandunud täispeatuseks - umbes selliseks nagu tõmbaks tallinn-tartu kiirrongis hädapidurid peale - koos kogu kaasneva segaduse ja häiritusega. kuigi enamasti eeldas (ning väljendas) teekonna mõte lineaarset kulgemist algusest lõppu, siis vihjas jutlustaja ka naasemisele alguspunkti: tagasijõudmisele. selles idees kõige rohkem tõlgendusvõimalusi, levikut maailma religioonides ning seetõttu üheaegselt ankrupunkte mõistmisel ja ka lahtisi otsi, millega siduda surm igapäevasega kõige loomulikumal viisil. vanaema rääkis hiljem sellest, kuidas meie peres on igale surmale järgnenud või eelnenud 3-6 kuuse vahega kellegi sünd (skorpioni tähtkujust lapsed pidavat olema kellegi surma kuulutajaks.. ). minu enda ettekujutus moodustus samuti ringi näol, kuid veidi teisest perspektiivist. surm on ring, mis igaüht ümbritseb alustades kõige kaugematest punktidest (ideaalkujul) sugupuul. järjest koomale tõmbudes muutub sõõr viimaks punktiks ja lakkab olemast koos surma jälgiva isikuga. puhtakujulisest geomeetriast enam abstraktsemaks (püüdes samal ajal säilitada sidet reaalsusega) on vist raske minna.
kui ma rääkisin alguses mingist müstilisest ühendusest, siis ainult selles mõttes, et ma sain ühteaegu teadlikuks selle olemusest ning puudumisest; pigem järkjärgulisest taandumisest. kindlasti on sellel kõigel tänase ilma ja minu meeleolu sügav pitser ning järgmisel päeval näib see sissekanne sisutühja lämisemisena. kui A ütles mulle eile öösel minu pisikeses bunkris :"sa ju ei ela siin, vaid ainult peatud", siis tabas ta täiesti kavatsematult otsejoones väga valusasse kohta. tal on täielik õigus - ma jätan maha märke oma viibimisest, mõnikord kasutan voodit ja harvemini kööginõusid, aga mul pole elukohta. mõneti on see olnud mu viimaseks taganemispunktiks kogu õõnestava sisekaemuse eest. kuhugi on kadunud igasugune seotus. mis jääb? tüdimus.
2 kommentaari:
Aga kui see kodu puudumine on laiendatav ka inimsuhetele? Kui inimesed muutuvad ajutist peatuspaika pakkuvateks? Või on nad seda nii või teisiti - tulevad, ammutavad teineteisest mingi aja jooksul kõik võimaliku ja siis hääbuvad kuskile teisele tunnetamatusse olemisse? Vaja on mingit pühendumist. Peatuspaigast kujuneb kodu vastavalt võimele/tahtele ennast sellega siduda. Ei? Mis asi on see "see", mida nimetad viimaseks taganemispunktiks? Paigataolek iseenesest? Ja sel juhul, kuidas saab paigataolek üleüldse olla mingiks punktiks, kui tegemist on punkti puudumisega?
tahtlikult ei saa ennast millegagi siduda. vähemalt mitte sellisel moel nagu mina seda silmas pean ja kirjeldada püüdsin. tahtega pole siin mingit pistmist. ma võin seda väljendada nii, aga sel juhul taandub tegutsemine ainult igatsuseks millestki tõelisemast. keegi ei saa püüda olla loomulik ükskõik kui palju ta sellele ka ei pühenduks. jane jacobs on vist oma raamatus "death and life of the great american cities" öelnud, et me tahame nii väga elada täites mingeid (üliinimlikke või lihtsalt abstraktseid) soove ja plaane, et elu elamiseks endaks ei jäägi aega. mulle vahest meeldib mõelda, et see on mu isiklik pseudoprobleem, aga selleks tundub ta liiga tõeline ja tuleb iga nurga peal vastu. paratamatult tekib tahtmine omistada seda tänapäevale - kultuurile, ajastule, linnadele, põlvkonnale. aga see ei anna mingit lohutust või vastust. minu arust on t.viik asja olemust väga hästi tabanud oma kartulikasvatuse metafooriga. tegelikult me ei saa kartuleid kasvatada, sest nad kasvavad ise (kui kasvavad). võime ainult neile kasvuks soodsamat pinnast luua, aga kartuli kasvamisse me puutuda ei saa. tänapäeval aga kõik just seda teevadki ja ei mõista milles probleem on. ja kui mõistavad, ei saa midagi ette võtta. "i'm just as unique as everybody else", oli kellegi proofilis kirjas. ja nii ongi. või siiski...?
kodule, surmale, inimsuhetele, eesmärgistatud tegutsemisele, soovidele, unistustele. ainult unenägusid ei ole võimalik mudeldada. sellepärast kukub nende portreteerimine alati haledalt välja või mandub sürrealismi zanrisse. "sa ei otsi kõigest mõtet, vaid mõttetust". see pole tõsi ja on ka. ühelt poolt selle pärast, et ma ei otsi mõtet või tähendust, vaid äratundmist - kinnitust millegi tõelise olemasolust. mida ma tõeliseks pean ei hakka siin seletama. paremat sõna lihtsalt hetkel pähe ei tule. aga seda ei saa leida. ehk ainult aduda siis või ära tunda, siis kui ta kohal on; retrospektiivselt. mõttetus on mitte-miski, millegi puudumine. sellele ei saa ennast suunata. vähemalt ei näe ma selleks võimalust. paratamatult ootab see aga ees, kui mõtet otsida.
kõik ruumiteoreetikud olid pärast marc auge suurejoonelist teost "non-places" ühel meelel, et lennujaamad ja kiirteed on viimase piirini, iga oma sümboliga kõige pisemate detailideni välja, inimeste jaoks olemuslikult vastuvõtmatud - pole mõeldav, et kellegi jaoks saab neis kohtades mingi "tõeline" tähendus olla. minu meelest rääkis auge lihtsalt võimalusest, et on olemas kohad, millel pole tähendust ja asetas mentaalse kogemuse lookuse füüsilisse ruumi ainult oma idee illustreerimiseks isikliku tundmuse baasilt. nüüd sellega õigustatakse aktivistide ringkondades lennujaamade ja kiirteede vastasust. mitu head aastat hiljem kirjutas üks pooltki mitte nii palju tähelepanu saanud tegelane artkli kiirteedest ja inimestest, kes kogevad seda oma koduna. või veel üldisemalt - liikumist. tuttavad plakatid ja ärapöörded, monotoonsesse mootoriüminasse sumbuv meditatsioon, kodulinna sisse sõitmine (lapsena jumaldasin harglast tagasi tallinnasse jõudmist - see juhtus alati öösel ükskõik kui vara starditi, sest mossega kiiremini ei saanud. milline linna kuma! ükskõik kui väsinud ma ka ei olnud, siis selle vaateni püüdsin ennast ärkvel hoida), värske asfaldi lõhn jne. võibolla mõistel kodu ei ole minu jaoks tähendust, aga see ei tähendaks, et tähenduslikkust kui sellist poleks (kolmekordsus on parem kui kordus). ma ei tunne koduigatsust kusagil ära olles. ma ei oska nii mõelda; puudub vastav kategooria. arvatavasti tuleb see sellest, et ma olen nii palju kolinud. alates keilasse kolimisest 10. klassis umbes kord aastas. ning ma ei ole selles mitte ainuke. mõtlesin mingil hetkel, et tudengite kinnisvara- ja ruumikasutuse kohta saaks päris huvitava töö kirjutada. inimese loomus pole lihtsalt veel jõudnud ajastuga kohaneda, aga küll ta järgi jõuab ilma humaansuses järeleandmisi tegemata. peab jõudma. minu probleemiks on tunne ja arusaam, et kusagil PEAB olema kodu ning aegajalt niidab jalust teadmine, kui kaugel ma sellest olen. järgmisel hetkel leian ma ennast sellest pidetusest üles ja .. inimestega on veidi keerulisem lugu. see jääb mõneks teiseks korraks.
Postita kommentaar