jaanipäev

igat postitust olen alustanud ülestähendusega, kui mitu drafti mul juba valmis on ning kohe seda loetelu ka sujuvalt täiendanud. las nad olla. poolikud, rääbakad ja vigu täis. täna on teistmoodi. kohe kui ma kirjutamise lõpetan, peaksin hästi kiiresti tööle hakkama (üks väga vana tähtaeg kaelas). nii et mida pikemaks siinviibimist venitan, seda hiljem pean tegutsema hakkama. laisklemise peale on mul suisa annet. ja kui osavalt ma seda iseendale serveerin!

[mina]: tegelikult seda ju polegi väga palju. küll ma hiljem jõuan ka
(*deadline'i on edasi lükatud juba 10x ja viimase lähenemist saab mõõta mitte enam päevades, vaid juba tundides)
[kohusetunne]: miks sa seda siis kohe ära ei tee?
[mina]: tuju ei ole. mis ma selle ekraani ees niisama ikka logelen ja punnitan? teema on vale, ideed tülitsevad omavahel nagu turueided ja näpud on krampis. nagunii lihtsalt kustutaks üht-teist, tõstaks sõnu ümber, aga mitte midagi mõistlikku kirja ei paneks..
[kohusetunne]: yeah, blogisse kirjutamine on kordades mõistlikum
[mina]: vähemalt mul on tunne, et ma liigun kuhugi. midagi uut tekib või..
[kohusetunne]: (võidukalt) no vot, ja kui töö tehtud saaks, kui meeliülendav see veel olla võiks!
[mina]: käi perse!

njah. konstruktiivne. siililegi selge, kummal poolel õigus ja kummal jõud. jube igatahes .. peaks vist sagedamini ennast kõrvalt vaatama. järsku hakkab häbi. kui mitte seda, siis praegu vähemalt rikkus selleks korraks kirjutamise tuju ära. nomaeivõi.