pimedus on öö valgus
nähtamatu pilk
süütab kõrgete kaskede ladvad
ootan läbematult
millal ülejäänud nakatuvad
et hävida leekides
et tuua valgusohver
kivikõva koorik pilvi,
mis on ilmade küpsedes
võrsund veest,
täitub seestpoolt sinise suitsuga
ja venitab oma haigutuse silmapiirini
päike -
kisendavast lapsest
põgenev ema -
hiilib maast eemale
vahetades pimedusega pooled
värvitut musta
kiirgab varjudest
puude tüvedest
seinapragudest
ööst endast
silmad saavad kurdiks
******************
sõna
selgeveeline tiik
kevadisel hommikul
tuul kuhjab laineid
maa ajab laiali
läinudsuviste lehtede
ebaelus krabin
aimamisi peegelduvad
puhevil pilved
tuhksinine taevas
viibi hetke ja
saab taas veemaastikuks
põhjas viirastuvad
väädid kasvud olendid
väsindvaserohelised
ürghirmutised
koos
teineteist
kiivalt varjates
ühes lausumatus
sõnas
******************
täistopitud kassidest
täistopitud kastidest
täistopitud kelder
pettumustesse pakendatud
lubaduste lehk
mida pärandatakse
mitte-geneetiliselt
mitte-lausudes
mitte-vihjates
aastates
ja ihades
20090428
20090411
luulet vol. 4.
lahtumine
viimane. märts.
vahedad seierid
viilutavad jõhkralt
ajast ebaühtlasi seibe
sajust eristub
vaikuses treenitud kõrvale
langevate helveste
staatiline müra
ja hirm seesama
vaikuse ees
viimased korrad
lohistada vettinud
saapaid oma
jalgade ümber
viimased vastumeelsed
ponnistused kuhu
koondub kogu
lähimineviku taak
viimased suitsud,
tatar, ahjupuud
ja hambapasta
seibidest kildudest
ei ole enam
midagi kokku panna
tagasi pöörata
pöörduda
**************
jälg
mälu
koorem ja raam
haigutab laisalt
meele turjal
välja murda
vabaneda
õhusamba
kargest rõhust
laiutavast mõõtmetusest
sinu kael on
jälg kuhu
takerduvad
sõrmed suu
suudlused
ja unustuse
tee, mis ei
kata kinni
iidseid radu
vaid viibib
viimises
**************
(M.L.'i vahendusel Brodsky't lugedes)
kisklevad kajakad
ei tea surmast midagi
nende suunaks on
elu ja hukatus
linnade linnud
tänavate kotkad
prügikastide raisakullid
poeetide pistrikud
hoiavad silma peal
aga ei hooli
kiiskavad valget
aga ei valgusta
eelviimase trammiga
varalahkunud
jumala pudemed
viimane. märts.
vahedad seierid
viilutavad jõhkralt
ajast ebaühtlasi seibe
sajust eristub
vaikuses treenitud kõrvale
langevate helveste
staatiline müra
ja hirm seesama
vaikuse ees
viimased korrad
lohistada vettinud
saapaid oma
jalgade ümber
viimased vastumeelsed
ponnistused kuhu
koondub kogu
lähimineviku taak
viimased suitsud,
tatar, ahjupuud
ja hambapasta
seibidest kildudest
ei ole enam
midagi kokku panna
tagasi pöörata
pöörduda
**************
jälg
mälu
koorem ja raam
haigutab laisalt
meele turjal
välja murda
vabaneda
õhusamba
kargest rõhust
laiutavast mõõtmetusest
sinu kael on
jälg kuhu
takerduvad
sõrmed suu
suudlused
ja unustuse
tee, mis ei
kata kinni
iidseid radu
vaid viibib
viimises
**************
(M.L.'i vahendusel Brodsky't lugedes)
kisklevad kajakad
ei tea surmast midagi
nende suunaks on
elu ja hukatus
linnade linnud
tänavate kotkad
prügikastide raisakullid
poeetide pistrikud
hoiavad silma peal
aga ei hooli
kiiskavad valget
aga ei valgusta
eelviimase trammiga
varalahkunud
jumala pudemed
Tellimine:
Postitused (Atom)