luulet vol. 4.

lahtumine

viimane. märts.
vahedad seierid
viilutavad jõhkralt
ajast ebaühtlasi seibe

sajust eristub
vaikuses treenitud kõrvale
langevate helveste
staatiline müra
ja hirm seesama
vaikuse ees

viimased korrad
lohistada vettinud
saapaid oma
jalgade ümber

viimased vastumeelsed
ponnistused kuhu
koondub kogu
lähimineviku taak

viimased suitsud,
tatar, ahjupuud
ja hambapasta

seibidest kildudest
ei ole enam
midagi kokku panna
tagasi pöörata
pöörduda

**************

jälg

mälu
koorem ja raam
haigutab laisalt
meele turjal

välja murda
vabaneda
õhusamba
kargest rõhust
laiutavast mõõtmetusest

sinu kael on
jälg kuhu
takerduvad
sõrmed suu
suudlused

ja unustuse
tee, mis ei
kata kinni
iidseid radu
vaid viibib
viimises

**************

(M.L.'i vahendusel Brodsky't lugedes)

kisklevad kajakad
ei tea surmast midagi
nende suunaks on
elu ja hukatus

linnade linnud
tänavate kotkad
prügikastide raisakullid
poeetide pistrikud

hoiavad silma peal
aga ei hooli
kiiskavad valget
aga ei valgusta

eelviimase trammiga
varalahkunud
jumala pudemed