hoian oma sisutihedamad postitused selleks ajaks, kui mulle mingi sisu ilmneb. paregu aga ajaviidet kessult. tegin omad reeglid, aga küsimus kõiketeadvale googlile sama. igatahes päris hea enesetehnika. julgustav.
1) Rasmus on jaanuari kõige populaarsem poisslapse nimi
2) Rasmus on elus ühe asja varastanud. Mille ja millal?
3) PHP-Rasmus on ametlikult luuser
4) Minu arvamusel Rasmus on nagu koer, mis tahab oma omaniku leida.
5) Kuigi Rasmus on alles kahekuune, teab isa, et paneb ka poja sporti tegema. “Aga mitte tippsporti!” rõhutab Raivo. “Tippsport on niivõrd karm...
6) Rasmus on avastanud, et peaaegu kõige kohta oskab ta nüüd midagi öelda.
7) Rasmus on varasemalt suhtes olnud kolleegi Mirtel Pohlaga ja kuulujuttude järgi ka Vanilla Ninja lauljatari Lenna Kuurmaaga.
8) Rasmus on Eestlane, ära maga!
9) Rasmus on nii igav, et teda polegi veel külastatud.
10) Rasmus on rahulik, arukas, küll veidi isepäine, kuid kuulab väga hästi sõna.
20090225
20090209
kanal 2 otse teatris
käisin eile (edit: pühapäeval) draamateatris suurt ja vägevat prantsuse teatrit kaemas. tänast EPLi arvustust lugedes tekkis aga tõsine küsimus, et kas me ikka sama asja vaatasime. illustreeriv pilt justkui viitaks sellele, aga jutust ei leidnud ma oma kogemusega kuigi kergelt ühiseid nimetajaid. tegemist oli siis maailmakuulsa Comédie-Française’i (kõige vanim ametlikult tegutsev teatritupp prantsusmaal jne.) kahe etendusega draamateatris: veidi modernsem lavastus "Pidu" ja veel modernsem versioon Moliere "Naeruväärsetest eputistest".
minu kirjelduste adekvaatsust kõigutavad kaks asjaolu - esiteks ei ole ma suuremasi teatriteadur ja teiseks tekitas väikse kirjaga lava kohal asuvate subtiitrite lugemine kerge pea-, kohutava silma- ja järgmisel praegu tunda andva kaelavalu ning tõmbas tähelepanu laval toimuvalt eemale. kuigi istusin viiendas reas, nägin kõike läbi impressionistliku hägu. krt, ma pean endale lõpuks need prillid ostma ja lõpetama selle enesepettuse nagu mu uduses vaates oleks süüdi lihtsalt üleväsimus või hämar tänavavalgustus.
ei hakka pikemalt sisu ümber jutustama. sellega saab enamvähem hakkama ka EPLi kriitik: "Tänapäevases näidendis „Pidu” mängis Hiegel pereema, kelle tüütu argipäev kulgeb mehe (Gerard Giroudon) ja poja (Serge Bagdassarian) nääkluste vahel. Näitlejate staatilises, ent hingeliselt pingestatud mängus kasvas olustikulisest tõepärast välja koomiline absurditunnetus, kus möödarääkimiste taga paistab sügav lõhe inimeste vahel, kes võiksid olla lähedased." peale faktitõdemuste ei ole jällegi suuremat ühisosa meie teatrielamustel. millegi pärast ei mõjunud see ei absurdina ega koomiliselt, vaid pigem valgus selle lühikese kuid terava teksti tagant välja argipäevasuse valulik kannatlikkus - allasurutud pettumused, mis tungivad üha uuesti pinnale tüdinud vaidluste jäärapäisuses, mille tegelikku mõttetust mõlemad osapooled väga hästi tajuvad. räägitakse justkui väga peenes argoos, mis pole alati isegi verbaalne (nt laotas isa iga kord ühe käterätiku toolile sirgu ning poeg rullis selle jälle oma peatoeks kokku. kumbki ei heitnud teisele seda ette, kuid vastumeelt väljendavate ülerõhutatud liigutuste saatel viis selle endale sobivasse vormi). ollaksegi lähedased. nii lähedal, et vastik hakkab. aga midagi muud pole teineteisega jagada, kui salakeeles väljenduvat segu põlgusest, kokkukasvamisest ja paratamatusest. kusagilt lava tagant kumasid väga häguselt ja õrnalt läbi soome tänapäevaste kinoklassikute minimalistlikud vestlused, mida kohe kindlasti kohal ei olnud. ükski neist ei mõju enam ammu absurdina (kui, siis ainult üleküllastunud kontsentratsioonis), millena käsitlemise püüdest kajab õõnsalt vastu igipõlgus argipäevase hingeluitumise vastu - veidi snobistlik eemaletõuge iseenda väikekodanlikest eluepisoodidest. hetkedest, mil eneseteadlikkus taandub kivistunud suhtlusmustrite ja lähendava konfliktsuse ees, ei pääse. ja naer.. see vabastab pingest, sest irvitades "nende" üle seal laval, võib unustada enda (pseudo)probleemide koorma. koondada kõik halb ja halvustatav lavale ning siis see välja naerda, on kõige lihtsam inimlik viis muredega toime tulemiseks ilma nendega tegelikult silmitsi seismata. kahju, et naer peab olema kellegi kulul. olgu siis imaginaarse väikekodanluse ja argipäevasuse või nende kujunemiste üle meis endis. see teebki need etendused madalaks, jätab lahkudes halva maigu suhu. kui L. arvas, et inimesed naersid püüdlikult piletihinna eest, siis kohati jäi mulle mulje, et nad hoiavad seda välise viisakuse säilitamise soovist tagasi. mõnel see kohe üldse ei õnnestunud ja üks neist istus otse mu selja taga ning kilkas läbilõikavalt kõrgel ja õõnsal häälel iga pisemagi chaplinismi peale nagu ussist nõelatud. ehk veidi mõlemat?
esimesest ehmatusest (pettumusest?) vaheajal võetud klaasi konjaki abil üle saades või suurest äratundmisrõõmust ("noh, Moliere teame ju ikka - see peab naljakas olema"), tundus teine etendus mööduvat palju lõbusamalt. naerdi rohkem. minu meelest aga püüti odavat populaarsust võita veelgi madalamate võtetega - ajastuks oli loodud ilma selge põhjuseta 80ndate disko, noortest neidudest said ligi 50nesed daamid ja muidu ülipüüdlikest viisakuszestidest olid saanud groteskile lähenevad (kuid mitte päris kohale jõudnud) jaburdused. no mitte midagi ei hakanud silma. Andres Laasiku kirjelduse ("Võimsa näitlejateansambli esindatus lummas") võiks samahästi kirjutada sisse Moliere näidendisse humoorika vahepalana vormi ületähtsustusest sisu suhtes. kuna minusugusele võhikule suursugused nimed mitte midagi ei öelnud, siis nende lummus ei leidnud ühtki väravat, kustkaudu naha vahele pugeda. kuna ma näomiimikat ei suutnud eristada ning lavale sain vaadata hetkel, mil parasjagu keegi tegelastest ei kõnelenud, suutsin vaimustuda ainult õige koguka Serge Bagdassariani tantsuliigutuste voolavusest. silmaga hinnates tublisti üle 100 kilone mehemürakas hõljus nagu haldjas ja oleks oma käemiimikaga pannud nii mõnedki india veetlevad tantsijatarid häbist ametit vahetama. aga väljaspool seda oli tegemist lihtsalt oma ala professionaalide tehniliselt korrektse esitusega. umbes midagi taolist öeldi vist Nicole Kidmani esituse kohta "Dogville"´s - tegi väga hästi seda, mida Trier nõudis, aga mitte midagi enamat. pole kust kinni hakata, pole midagi ka esile tõsta.
kogu selle kannatuse juures (väsinud silmad, nagisevad toolid (kas nad mitte ei remontinud seda?), naeru lagistavad kaaskülastajad jne.), tärkas minus korraks mõte, et äkki see ongi nii mõeldud - väga peene huumorina tobedate ida-eurooplaste mõnitamiseks.
"linnukest multikulti projekti taha/raha/feimi on vaja"
"olgu, mis me siis teeme?"
"kle, läheks turneele"
"ja mis me seal siis mängiks?"
"tead, mul tuli selline geniaalne mõte: mängime Moliere´i "Naeruväärseid eputisi". palju pingutada pole vaja, selle võime une pealt ka ära teha. kujuta seda ette - tuleb kuulus teater prantsusmaalt, inimesed jooksevad pärast paari ajalehereklaami piletitele tormi (saal oli tõesti täis), sest nimi müüb. ja siis me mängime neile lihtrahvalikku versiooni klassikalisest loost, mis räägib kuidas välimuse, pinnapealsete viisakuste ja muude vormide järgi hinnatakse sisu. ja nad panevad ennast ilusti riidesse, saavad tere-tuttavatega kokku, vahetavad viisakusi ja sotsiaalset kapitali, naeravad labaste naljade üle ning lähevad koju ja räägivad lastele, kuidas said osa kultuurist. kõik on rahul. krt, ma ütlen - kui see pole naljakas, siis mis veel!"
vaevalt, et tegelikult selline vestlus aset leidis. ainult minu õelas peas on sellised kitsarinnaliste eelarvamustega sillutatud publikumõnitused võimalikud. siiski. tuleb tunnistada, et see mõte oli üks väheseid hetki, mil ma tõemeeli muigasin ja tundsin ennast lõbustatuna. võibolla ei sobi mulle komöödia zanr kui selline. seal on alati peidus mingi madalus, pori või isegi õelus. võiks ju mõelda, et kamoon, seal naerdaksegi või et sa ei PEA vaatama, aga kuidagi ei lohuta, kui eelnevalt lubatakse meeldejäävat ja kordumatut elamust. pettumus, muud midagi.
minu kirjelduste adekvaatsust kõigutavad kaks asjaolu - esiteks ei ole ma suuremasi teatriteadur ja teiseks tekitas väikse kirjaga lava kohal asuvate subtiitrite lugemine kerge pea-, kohutava silma- ja järgmisel praegu tunda andva kaelavalu ning tõmbas tähelepanu laval toimuvalt eemale. kuigi istusin viiendas reas, nägin kõike läbi impressionistliku hägu. krt, ma pean endale lõpuks need prillid ostma ja lõpetama selle enesepettuse nagu mu uduses vaates oleks süüdi lihtsalt üleväsimus või hämar tänavavalgustus.
ei hakka pikemalt sisu ümber jutustama. sellega saab enamvähem hakkama ka EPLi kriitik: "Tänapäevases näidendis „Pidu” mängis Hiegel pereema, kelle tüütu argipäev kulgeb mehe (Gerard Giroudon) ja poja (Serge Bagdassarian) nääkluste vahel. Näitlejate staatilises, ent hingeliselt pingestatud mängus kasvas olustikulisest tõepärast välja koomiline absurditunnetus, kus möödarääkimiste taga paistab sügav lõhe inimeste vahel, kes võiksid olla lähedased." peale faktitõdemuste ei ole jällegi suuremat ühisosa meie teatrielamustel. millegi pärast ei mõjunud see ei absurdina ega koomiliselt, vaid pigem valgus selle lühikese kuid terava teksti tagant välja argipäevasuse valulik kannatlikkus - allasurutud pettumused, mis tungivad üha uuesti pinnale tüdinud vaidluste jäärapäisuses, mille tegelikku mõttetust mõlemad osapooled väga hästi tajuvad. räägitakse justkui väga peenes argoos, mis pole alati isegi verbaalne (nt laotas isa iga kord ühe käterätiku toolile sirgu ning poeg rullis selle jälle oma peatoeks kokku. kumbki ei heitnud teisele seda ette, kuid vastumeelt väljendavate ülerõhutatud liigutuste saatel viis selle endale sobivasse vormi). ollaksegi lähedased. nii lähedal, et vastik hakkab. aga midagi muud pole teineteisega jagada, kui salakeeles väljenduvat segu põlgusest, kokkukasvamisest ja paratamatusest. kusagilt lava tagant kumasid väga häguselt ja õrnalt läbi soome tänapäevaste kinoklassikute minimalistlikud vestlused, mida kohe kindlasti kohal ei olnud. ükski neist ei mõju enam ammu absurdina (kui, siis ainult üleküllastunud kontsentratsioonis), millena käsitlemise püüdest kajab õõnsalt vastu igipõlgus argipäevase hingeluitumise vastu - veidi snobistlik eemaletõuge iseenda väikekodanlikest eluepisoodidest. hetkedest, mil eneseteadlikkus taandub kivistunud suhtlusmustrite ja lähendava konfliktsuse ees, ei pääse. ja naer.. see vabastab pingest, sest irvitades "nende" üle seal laval, võib unustada enda (pseudo)probleemide koorma. koondada kõik halb ja halvustatav lavale ning siis see välja naerda, on kõige lihtsam inimlik viis muredega toime tulemiseks ilma nendega tegelikult silmitsi seismata. kahju, et naer peab olema kellegi kulul. olgu siis imaginaarse väikekodanluse ja argipäevasuse või nende kujunemiste üle meis endis. see teebki need etendused madalaks, jätab lahkudes halva maigu suhu. kui L. arvas, et inimesed naersid püüdlikult piletihinna eest, siis kohati jäi mulle mulje, et nad hoiavad seda välise viisakuse säilitamise soovist tagasi. mõnel see kohe üldse ei õnnestunud ja üks neist istus otse mu selja taga ning kilkas läbilõikavalt kõrgel ja õõnsal häälel iga pisemagi chaplinismi peale nagu ussist nõelatud. ehk veidi mõlemat?
esimesest ehmatusest (pettumusest?) vaheajal võetud klaasi konjaki abil üle saades või suurest äratundmisrõõmust ("noh, Moliere teame ju ikka - see peab naljakas olema"), tundus teine etendus mööduvat palju lõbusamalt. naerdi rohkem. minu meelest aga püüti odavat populaarsust võita veelgi madalamate võtetega - ajastuks oli loodud ilma selge põhjuseta 80ndate disko, noortest neidudest said ligi 50nesed daamid ja muidu ülipüüdlikest viisakuszestidest olid saanud groteskile lähenevad (kuid mitte päris kohale jõudnud) jaburdused. no mitte midagi ei hakanud silma. Andres Laasiku kirjelduse ("Võimsa näitlejateansambli esindatus lummas") võiks samahästi kirjutada sisse Moliere näidendisse humoorika vahepalana vormi ületähtsustusest sisu suhtes. kuna minusugusele võhikule suursugused nimed mitte midagi ei öelnud, siis nende lummus ei leidnud ühtki väravat, kustkaudu naha vahele pugeda. kuna ma näomiimikat ei suutnud eristada ning lavale sain vaadata hetkel, mil parasjagu keegi tegelastest ei kõnelenud, suutsin vaimustuda ainult õige koguka Serge Bagdassariani tantsuliigutuste voolavusest. silmaga hinnates tublisti üle 100 kilone mehemürakas hõljus nagu haldjas ja oleks oma käemiimikaga pannud nii mõnedki india veetlevad tantsijatarid häbist ametit vahetama. aga väljaspool seda oli tegemist lihtsalt oma ala professionaalide tehniliselt korrektse esitusega. umbes midagi taolist öeldi vist Nicole Kidmani esituse kohta "Dogville"´s - tegi väga hästi seda, mida Trier nõudis, aga mitte midagi enamat. pole kust kinni hakata, pole midagi ka esile tõsta.
kogu selle kannatuse juures (väsinud silmad, nagisevad toolid (kas nad mitte ei remontinud seda?), naeru lagistavad kaaskülastajad jne.), tärkas minus korraks mõte, et äkki see ongi nii mõeldud - väga peene huumorina tobedate ida-eurooplaste mõnitamiseks.
"linnukest multikulti projekti taha/raha/feimi on vaja"
"olgu, mis me siis teeme?"
"kle, läheks turneele"
"ja mis me seal siis mängiks?"
"tead, mul tuli selline geniaalne mõte: mängime Moliere´i "Naeruväärseid eputisi". palju pingutada pole vaja, selle võime une pealt ka ära teha. kujuta seda ette - tuleb kuulus teater prantsusmaalt, inimesed jooksevad pärast paari ajalehereklaami piletitele tormi (saal oli tõesti täis), sest nimi müüb. ja siis me mängime neile lihtrahvalikku versiooni klassikalisest loost, mis räägib kuidas välimuse, pinnapealsete viisakuste ja muude vormide järgi hinnatakse sisu. ja nad panevad ennast ilusti riidesse, saavad tere-tuttavatega kokku, vahetavad viisakusi ja sotsiaalset kapitali, naeravad labaste naljade üle ning lähevad koju ja räägivad lastele, kuidas said osa kultuurist. kõik on rahul. krt, ma ütlen - kui see pole naljakas, siis mis veel!"
vaevalt, et tegelikult selline vestlus aset leidis. ainult minu õelas peas on sellised kitsarinnaliste eelarvamustega sillutatud publikumõnitused võimalikud. siiski. tuleb tunnistada, et see mõte oli üks väheseid hetki, mil ma tõemeeli muigasin ja tundsin ennast lõbustatuna. võibolla ei sobi mulle komöödia zanr kui selline. seal on alati peidus mingi madalus, pori või isegi õelus. võiks ju mõelda, et kamoon, seal naerdaksegi või et sa ei PEA vaatama, aga kuidagi ei lohuta, kui eelnevalt lubatakse meeldejäävat ja kordumatut elamust. pettumus, muud midagi.
Tellimine:
Postitused (Atom)