Kunagi kaks aastat ja mõned kuud tagasi oli Tallinna Ülikoolis suvekool. Oli kuidas oli, aga ma sain tuttavaks ühe huvitava natuuriga: anarhist/ex-akadeemik/vabamõtleja/boheem Ivo Lätist. Kuigi meie tutvus oli põgus ning põhines alkoholil, suitsudel ja suvekooli sisu kritiseerimisel - meeldejääv tutvumine, mis susiseb kusagil mailiavarustes tänase päevani. Igatahes kinkis ta mulle lahkudes raamatu "The Art of Destruction", mida ma alles praegu lugema sattusin.
Kui püüda autorite Alexander Breneri ja Barbara Schurz´i ideid kuidagi lühidalt kokku võtta, siis nende meelest on tänapäevane kunst läbi ja lõhki (moraalselt) korrumpeerunud - ja kuulub seetõttu hävitamisele. Probleemiks ei ole mitte ainult kunstiloome ja -eksponeerimise keerukad bürokraatlikud süsteemid (galeriid, rahastused, institutsionaliseeritus jne), vaid just kunstnikud ise, kes sellele alluvad. Kunst peaks olema isegi vabadusest lahti ütlev eneseväljendus ja -avardamine, mis ei tohiks puutuda ühtegi kategooriasse - ei jumalikku, inimlikku, looduslikku ega ka isiklikku. Tegemist peaks olema puhta ja toore loomingulise jõuga, mis vahendeid valimata paiskab ennast maailma. Millega nad siis ise tegelevad? Raamatus räägivad nad näiteks sellest, kuidas nad on käinud kontserditel, näitustel, galeriides ja lihtsalt sülitanud artistide, galeristide ja kurat teab kelle peale veel. Väidetavalt kuuluvad nende "I-have-spit-on" nimekirja paljude teiste hulgas ka kadunud Johhny Cash (kelle kontserdil nad nutsid, sest lugu läks hinge, siis läksid lavale ning tatistasid talle näkku), Vladimir Sorokin, Maurizio Cattelan, Roberto Pinto ja Slavoj Zizek. Nende loogika selle taga käib kuidagi sedasi, et kui nad tunnevad millegi vastu põlgust, siis mitte ükski konventsioon ega etiketi reegel ei takista neil tegemast seda, mida nad õigeks peavad. Ilma seletusi jagamata, paar korda seetõttu ka politseisse sattunud, jagavad nad maailmale oma loomingulist väge läbi süljelärakate. Ei taha neile liiga teha, sest kindlasti on nad toredad inimesed ja teinud palju muudki peale sülitamise, aga nende sisemises loogikas on minu meelest tugev mõra. Ja oma hävitamise maksiimi kompromissitusse äärmusse pole nad vist selle sõna kõige otsesemas tähenduses jõudnudki.
Stiilinäiteid:
"Artists are the most miserable people in the world. Why? Because they are privileged but usually they deny it or even don't understand it. A combination of arrogance and ignorance is extremely shameful, isn't it?" (lk 22)
"Now, let's raise the question: How to oppose oneself to opinion-making? Does it mean acquiring more information? That is, opposing counter-information to information? No, that is not possible because you cannot oppose the vast amount of information one is bombarded with daily with counter-information capable of "unmasking" through investigating hidden causes, the reality that has been covered up by all that informative chatter. It is impossible to operate in that direction. One cannot accomplish the immense task of building alternative educational sources capable of supplying rational instruments to people no longer able to use them. The age of enlightenment is over."
"Instead of dealing with counter-information one has to build one's own idea. Let's call it idea-force. What does it mean? Obviously it means form an idea you don't find in newspapers, that doesn't come from classrooms or the publishing industry, that cannot become an element of opinion or leads people to consensus. On the contrary, such an idea-force leads to internal conflict and then, logically, to an attack on consensus." (lk 27)
Ma ei hakka neid detailselt kritiseerima. Ütlen vaid, et olen nendega mingil tasandil täiesti nõus, et probleemid (kui neid tahta nii nimetada) kunstitööstuses ei ole mingis abstraktses süsteemis, vaid ikka inimestes, kes on valmis sellega kaasa minema. Aga sealt jõuda teistele näkku sülitamiseni on minu jaoks veidi liiast. Veel üks tekstilõik, mis kuulub postituse alguses oleva pildi juurde.
"This is an interestin cartoon made by Robert Crumb. So, Crumb shows us a process of so-called exchange. There is an Indian guy with a piece of gold and a cowboy with a cheap necklace. They exchange these 2 things with different intentions. The Indian wants to give the necklace to his beloved woman, to make her and himself happy. So his purpose is joy. The cowboy wants to use the gold to build the great American empire and, by the way, to become rich. His interest is accumulation of wealth, quantitative growth, profit. In other words, the cowboy's purpose is to acquire privilege. Of course this privilege is based on the deception, exploitation and exclusion of the Indian. The cartoon shows that privilege is always trickery, swindle. As well it shows that the logic of privilege is incompatible with the logic of gift and joy." (lk 22-23)
Ma ei tea, kas tegemist on nende anarhistide endi ignorantsusega või huvi puudusega süübida pilti veidi rohkem, aga minu meelest kujutatakse sellel mitte suvalist vahetust, vaid legendiks saanud Manhattani ostmist pärismaalastelt klaaspärlikee eest, mille väärtuseks oli 24$. See on tõesti meeldejääv lugu ebaõiglusest pärismaalaste suhtes, kuid ajalooline narrativ, mis on saanud ahnuse (või tõsise majandusliku geniaalsuse - sõltub vaatepunktist) ja põlisrahvaste kannatuse võrdkujuks, on hakanud uute teadmiste valguses kõikuma. Ma ei taha üldse vaielda selle üle, kas valged eurooplased on või ei ole indiaanlastele kannatusi põhjustanud ega ka nende valu määra ega õiglase hüvituse üle. Ka ei taha ma vaielda selle ümber, kas tegemist on selle juhtumiga või/ja üldistusega - looga universaalsest ahnusest, salakavalusest ja õelusest, mis on omane valgele mehele; patust, mis pole indiaanlasi puudutanud. Vaatasin seda pilti enne kui tekstini jõudsin. Minu jaoks sisaldas see samaväärselt hoopis teistsuguse loo potensiaali.
Protestant, kes on põgenenud tagakiusamise eest Uude Maailma, on täis hirmu ja õudu nendest mälestustest, mis maha on jäänud; täis usku ja lootust helgemasse tulevikku oma perekonna jaoks; ärevust teadmatuse ees. Ta otsib endale kohta, kuhu rajada kodu, kus harida põldu, kus rajada oma kahe käe ja küürus seljaga tulevikku. Üksi, koos teistega, pole tähtsust. Talle ei loe mitte midagi pilvelõhkujad, mida polegi veel leiutatud, ega Ameerika Põhiseadus ega peatsed sõjad, mis kõik tema töö nelja tuule poole laiali pilluvad. Lootusrikkalt ostab mees endale soise ja ebatasase maa Hudsoni jõe ääres, mille harimine pole mingi naljaasi ega ootagi rikkaliku saaki, vaid võimalust vabalt toimetada. Ta ei näe indiaanlases vaenlast vaid naabrit, olgugi, et kummalist sellist, aga kahel jalal kõndivat inimest, kes mõistab maa väärtust ja tema soovi seda harida.
Indiaanlane, kes saab üht-teist, mida peab isiklikult väärtuslikuks ja mida tunnustatakse kõrgelt tema hõimu seas, näeb vahetuskaubas puhast kasu - mõttetult soine ala, pealegi maa, mis ei saa ju nagunii lõplikult kellelegi kuuluda, saab asustatud kahvanägude poolt. Mis sellest siis niiväga muutub? Ega neid lõputult tulema saa jääda. Kui suured nende hõimud seal teisel pool Suurt Vett ikka olla saavad? Tühja nendest ja nende siblimisest. Kui nad ise oma teadmatuse tõttu siin maadel otsa ei leia, siis küll me ühel päeval - kui nad laiutama hakkavad - nad paika paneme. Aga tema - naastes koju kui tõeline kangelane - omandab artefakti(de) näol õiguse pärida pealiku surma korral tema positsioon, magada kõikide hõimu naistega, pilgata väiksemaid, kel kaelas ainult karu hambad, mitte killud päikesest enesest. Rebasele omane irve näol, lahkub ta rahulolevalt oma osa nõudma.
Selge on see, et ajalooline tõde (mis iganes see ka ei oleks) ei räägi kummagi interpretatsiooni kasuks, vaid hoopis ühest hollandlasest nimega Peter Minuit, kes tahtis osta maad mitte põlluharimiseks ega kinnisvaraarenduseks, vaid selleks, et rajada sinna kindlus (Fort Amsterdam), millega tagada uute kolonistide turvalisus. Hiljem vallutasid Britid New Amsterdami ja kindlus liideti linnaga. Vanadel kaartidel on veel näha, kui palju kanaleid hollandlased sinna jõudsid rajada - noh, et ikka ennast kodusemalt tunda. Ka ei räägi ürikud (for what they are worth) suurest ahnusest, vaid tuhande dollari väärtuses väga erinevatest tööriistadest sh. metallist kirveid ja muud säärast. Lugesin kusagilt antropoloogia alast artiklit sellest, kuidas heasoovlikud Austraaliasse rännanud valged jagasid kohalikele noortele meestele metallist adrad lootuses, et nii saavad neist ka tsiviliseeritud inimesed. Tuli aga välja, et nende ühiskonnakorraldus tugines atradele (puust), mida jagati põlvest põlve perekonna pealt kõige tugevamale pojale ning see oli staatuse sümbol, millega kaasnesid kohustused ja privileegid. Järsku oli aga kõigil käes metallist adrad ning hõimud lagunesid kildudeks - näotuteks ja peatuteks indiviidideks.
Kogu selle heietuse moraal seisneb selles, et pole mitte ühtegi välist kriteeriumit, mille järgi selgeks teha, kas inimese toiming on kannustatud mingist idea-forcist, ahnusest või teadmatusest. Kui keegi sodib seinale "Linnavalitsus on loll!", siis kas ta teeb seda vihast ja mõtlematusest või kriitikameelest? Kuigi võiks arutleda, et viimase puhul võiks see võtta veidi mõistlikemaid vorme nagu ettepanekud ametnikele, siis loomingulise (väga vihase) väe vallandumine ei vali radu. Ega peagi valima, nagu arvavad ka selle raamatu autorid. Nüüd kus nende raamat on ilmunud ja müügis 6 dollari eest, kas ei tunne nad ise, et süsteemi korrumptsiooni sünged ja limased kombitsad on neist kinni haaranud? Kindlasti vingerdaks nad kuidagi välja sellest etteheitest.
Niisiis - nad kirjutavad raamatu, et edastada sõnumit, kuid ei usu inimeste harimisse ega vastu-informatsiooni; nad on vabanenud (või soovivad seda peatselt teha) kõigist kategooriatest, kuid sõimavad teisi väga suurte üldistuste najal idiootideks ja ignorantseteks; nad räägivad solidaarsusest, mis ilmneb iseeneslikult kui kõik piirid inimeste sees vabanevad, kuid käivad teistele näkku sülitamas. Ma ei tunne neid, kuid selle põhjal, mida ma lugesin, ütleksin, et neil on veel paljugi mille osas avarduda.
