päeva epiteet:
"Lp Rasmus Kask
2008. aasta Kristjan Jaagu tasemeõppe stipendiumikonkursile laekunud 86st taotlusest otsustas komisjon toetada 35 taotlust, mis saavutasid ekspertide poolt antud hinnete summaks vähemalt 80 punkti (maksimaalne 99 punkti).
Tiheda konkursi tõttu Teie taotlus stipendiumisaajate hulka kahjuks ei kuulunud, olles hinnatud 78 punktiga."
hommikune rutiin kohvi ja sigarettidega on meeldiv segu ebameeldivatest asjadest. ma ei pea siinkohal silmas ainult kahjulikkust tervisele, vaid neist konnotatsioonidest, mida need mürgid endaga kaasa toovad. suitsudest on saanud mu meelekindlusetuse võrdkuju (lugesin eile A käest näpatud "Kuningate käsiraamatust", et kõikide ettevõtmiste luhtamineku põhjuseks on meelekindluse puudumine). olen alati arvanud, et kui tahan, võiksin kohe maha jätta - päeva pealt -, aga ei taha ja kõik. meeldib. nii olen korduvalt otsustanud, et enam kaugemale minna ei saa (tavaliselt peale trenni või lühikest spurti bussi peale või kodutrepist üles turnimist, kui hing kipub kurku kinni jääma või kuu lõpus viimaseid sente lugedes). sedasi mõeldes olen ostnud selle "viimase" paki ning andnud pühaliku tõotuse, et ei iialgi enam. järgnevalt olen küsinud kellegi teise käest suitsu, kui nälg väga pitsitama hakkab, ja kui kedagi teist pole enam läheduses olnud, ise uue paki ostnud. nii on neid "viimaseid" päris mitu kogunenud.
kohviga on lugu veidi keerulisem ja algab palju kaugemalt. olen nüüdseks jõudnud järeldusele, et unenäod ning pool-unes mõeldud ideed on puhas kogemus. sõltumata teemast mida nende läbi käsitletakse - õhtul loetud raamatud, eelmise päeva sündmused, suhted, fantstilised rännakud vms. unelus on meeltvabaduse kliimaks, prii igasugusest näilisusest. kõik.. on. seetõttu magan viimasel ajal hommikuti hästi kaua, püüdes ärkamiseuimas viimast välja pigistada. pärast seda, nämmutades veel viimaseid raase unenägudemoosist, kusagil veega solgitud kohvi lürpides annab kontrast nii terava torke, et terve päev on rikutud. üleminek peaks olema sujuv, ilma katkestuseta. leige ja läägelt magus lürr, mis meenutab ridasid kusagilt orwelli "1984" raamatust, kus "Võidu" sigarettidest kukkus alatasa tubakas välja ning toiduainetel puudus maitse, või hõrgutava väljanägemisega roogasid filmis "tüütu mees" (soovitan, muideks), millel puutus lõhn ja maitse. mõlemad analoogiad rõhutavad erilise (vastavalt) kirjandusliku ja kinematograafilise teravusega tülgastuse sügavust. ei EAT'is, Krahlis ega Kompressoris, kus ma enamasti oma varajaseid tunde veedan, pakuta kohvi, mil oleks maitset. korduvalt olen mõelnud salaja nende kohvimasinate poolt ühe tassi kohta jahvatatavate ubade hulka ise manipuleerida - nupp selleks asetseb ju täpselt leti ääres.
täna oli teist moodi. leidsin enda jaoks kohvikumi siseõue näol ideaalse hommikupooliku, kus peale hea kohvi on seltsivad varblased ja linavästrikud, kellega oma kooki jagada, baaridaam ja tema bf, kes 5nizzat kitarril tinistavad ning varieerivad oma lauluhäält õrna ümina ja üürgamise piirimail, ning imeline rahu. suitsetamisest aga nii palju, et jõudsin uue arusaamiseni - olen suutnud maha jätta alles siis, kui mul on alati taskus või kapi peal pool pakki alles. võiksin sealt ühe võtta, aga lihtsalt ei taha.
