20100603

20100522

20091118

Andrei Platonov "Auk"

Andrei Platonov, "Auk"
LR 1988, 27-29
Tõlkinud Virve Krimm
(valminud 1926(9?)-30)

Kogu raamatu lugemise aja (rongis Tallinnast Viljandi loksudes) oli mul tunne, et Platonov istub otse selja taga, silmades veiklev äraootamatust täis sädelus ning huulil ma-tean-miks-vanaisa/Mona-Lisa-naeratab muie. Samune pilt raamatu kaanel ei ole väga kaugel sellest kujutlusest, kui suunurgad oleksid õige natukene ülespoole suunatud. Midagi heatahtliku mentori laadset, kes ootab oma õpilaselt teksti peidetud mentaalse maiuspala avastamist, väljumist tavapärasest pähetuupimisest, ahhaa-elamust ja jagatud rõõmu vaimu ülenemisest. Niiväga kui ma ka ei pingutanud ja teksti muid liine nautinud, valmistasin talle vist paraja pettumuse; kurb ohe hingas mu kuklasse ja vangutas pead. Õnneks sain poole peal endalt mõttesabast kinni ning kupatasin minema igasugused intensioonide ja tegelike tähenduste kaelamurdvad otsingud.

Paarile potentsiaalsele lugejale üldteadmiseks veel nii palju, et Andrei Platonov oli noor (1899-1951) Nõukogude insener, tööline, kirjanik, kommunist (vahelduva eduga) ja mõtleja. Ja muidugi vastuoluline. Vähemalt võimude jaoks. Lühidalt, peamidagiütlevalt: "Auk" on jutustus töölistest, kes kaevavad sotsialistliku revolutsiooni ja selle kodanike hüvanguks kunagi määramatus tulevikus valmivale hoonele vundamendiauku ning võtavad linna lähedal nimetus külas osa kolhoosi rajamisest. Värvikad, stereotüübi ja indiviidi puhtaimast sünteesist pärit tegelased, kellest iga üks viimas hingeliselt ja kehaliselt lõpuni oma usku või kahtlusi kommunismis. Stiiliks ajastule omaste lööklausete ja terminite segune tabavasõnalisus: st. mõjub nagu kirurgilise täpsusega löök kuvalda külge keevitatud Šputniku ziletiga.

Raamat suisa tirib lugejat kättpidi läbi allegoorilise pori ning surub ninapidi sügavamale mutta, soolikatesse ja ehitamisse sisse kirjutatud lootusetusse lagunemisse, kuni pole enam aru saada, kas mööduvad päevad või kuud, kuni igavik pannakse unustuse hinnaga kehtima (kusagil sügise ja talve vahepeal) ja teravate lühilausete/piltide alt tähenduste otsimisest on silmad nii punnis, et lugu ise hajub käest. Ma ei tunne konteksti - ei ajastut, kirjeldatavat sotsiaalset olustikku ega toimuvaid muutusi, ideaale ei puhastes vormides ega ideoloogiates, rakendustes. Kunagi ammu lugesin üht majandusantropoloogilist käsitlust kollektiviseerimisest Rumeenias, olen sirvinud läbi Rahva Hääled 1970 aastast kuni 1992ni, näinud nõukaaegseid multikaid, lugenud üksikuid juhuslikke raamatuid, kus NL on pigem taustaks, ja mõningaid linna(planeerimise)teemalisi artikleid, kus märksõnaks on post-soviet. Isegi kui mõned pildid tundusid end avavat, jäi ikka peale tunne, et kui ma üle õla vaataks, muigab Platonov endiselt ootusrikkalt ja ma ei tea, kus järgmine nurgatagune on - veelgi vähem seda, kas saaksin lihtsalt riukaliku tünga osaliseks või rusikaga makku.

Toon ühe lemmiklõigu, mille najal veidi selgitada:

"Kui nad olid natuke maad edasi läinud, jäid nad teele seisma, sest paremat kätt tänava ääres läks ilma inimese abita üks värav lahti ja sealt tulid välja rahulikud hobused. Ühtlast sammu, pead kasvava toidu haaramiseks maha laskmata, läksid hobused ühtses, liitunud summas läbi külatänava ja laskusid alla orgu, kus oli vett. Hobused jõid kõigepealt janu täis, siis seisid nad veel puhtuse huvides natuke aega vees, siis aga ronisid kuivale kaldale ja hakkasid tagasi tulema, oma ridade ühtsust ja korda kaotamata. Kuid juba esimeste õuede kohal lagunes hobusekari laiali - mõni jäi õlgkatuse ette seisma ja õiendas sealt õlgi kiskuda, teine laskis pea maha ja koristas ära viimased lahjad heinatuustid, süngema iseloomuga hobused aga keerasid õuedesse sisse ja ahmisid sealt harjunud kodustest kohtadest igaüks viljavihu hambu ning tulid sellega tänavale.
Iga loom oli saanud kätte jõukohase moonavaru ja läks nüüd seda hoolega hoides värava poole, kust kõik hobused olid ennest üheskoos välja tulnud.
Esimestena tagasi jõudnud loomad jäid ühisvärava ette seisma ja ootasid hobuste põhimassi järele, kui aga kõik olid jälle koos, lükkas esimene hobune värava oma peaga laiali ja kogu kari läks kõige oma moonaga õue sisse. Õuel tegid hobused suud lahti, moon kukkus mokkade vahelt keskele ühte hunnikusse maha ja siis võtsid ühistatud loomad hunniku ümber ringi ning hakkasid sealt pikkamisi sööma, organiseeritud rahus, ilma inimese hooleta.
Voštšev vaatas oma ehmatuses loomi läbi väravaprao: teda hämmastas krõmpsutavate hobuste rahulik meel - nagu oleksid kõik hobused olnud kolhooslikus elu mõttes kindlalt veendunud, ainult tema üksi elab ja vaevab ennast hullemini kui hobune."
["Auk", 66-67]

Kõigepealt tuleks ära mainida, et tegemist on Voštševi perspektiiviga, kes on üks põhitegelasi - vana, harjumuspärase positsiooni kaotanud ja unustanud uneleja/mõtleja, kes otsib eneseteadlikult kohta uue sotsialismipäikese all, kuid kurdab pidevalt, et ei leia tõde ning ei saa seetõttu toimida, aga ei oska/saa ka kõrvale jääda. Dialoogidest väljapoole jäävad kirjeldused on jagatud tegelaste pilkude ning anonüümse jutustaja vahel, mis oma stiililt langevad äravahetamiseni kokku, kuid karakterite eriilmelisuses saavad lisatähendusi. Kui tegemist oleks lihtsalt objektiivse jutustaja ülestähendustega, ei tekiks pingestatud olustikku loomade ja inimeste mõtteotsingute vahel, jääks ainult allegoorilisus. Siin aga ühelt poolt elustab Voštšev loomad ning rõhutab läbi oma antropomorfismi nende osalust suures uuenduste projektis - uue idee hõlmavust ning näeb selle argielulist toimet -, kuid samas kadestab nende alateadlikku sobilikkust sellesse uude maailma, mille mõttekus talle end kätte ei anna. Loomad ärkavad ellu nii inimlike muinasjutuliste kõrvaltegelaste kui teadlikkuse-instinktiivsuse skaalal inimesest teravalt eraldatud ning alamate (Voštševi idealiseerivate silmade läbi, st. sotsialismi jaoks vajalikult, ülemate) olenditena.

Esmajoones mõjus see lugu muidugi muinasjutuliselt ja lõikas küll absurdimaigulisse, kuid aineselt realistlikku, jutustusse väga üllatava koha pealt sisse (enne pealelööja karu Mišat, võibolla suisa sissejuhatavalt), kruvis peaaegu üle vindi ning ähvardas röövida ainelise tõsiduse viimased riismed. Nagu kõnelevad metsloomad ja imikud mõnes halvas komöödiafilmis või igavest elu otsiv ahv. Kuid olles lugenud hulgaliselt Rahva Hääli ja näinud mõningaid "Ringvaate" lõike (ikka neid nõukaaegseid siis), meenusid koheselt samas toonis lood viisaastakuplaanist etterutanud lüpsilehmadest, üliinimlikke imetegusid korda saatnud õmblejatest ja kaevuritest, aga samas ka pahelistest kapitalistidest, kes olid kaotanud kõik inimliku ja muutunud sama muinasjutuliselt näotuteks ideoloogia kandjateks, golemilaadseteks animeeritud monumentideks. Olles kohanud sellist lugu neis samades Rahva Häältes - isegi täpselt samas sõnastuses ilma viimase lõiguta - poleks ma vist sugugi imestanud. Sellist arhailiselt vormilt laenatud võluväge ju taodeldigi tol ajal. Muinasjutulisuse ja reaalse lõhestatuse ja seotuse/ühisosa/ühisuse dialoog ühe lehekülje peal.

Hobuste taga tuleks muidugi esmajoones näha töölismasse - kogu klassi tervikuna -, kes loovad oma ideaalmudeli sotsialistlikust korrast, "organiseeritud rahust", üksmeelses vagas söömaajas. Kolhoosidki ju pidavat ennast suures osas ise organiseerima. Loomad (nt. sipelgad) on ammu andnud loodusest pärit loomuliku aluse ideaalide õigustamisel (nt. homoseksualismi mitte-loomulikkus, mis homofoobide kurvastuseks leiab sagedast tõendust ka loomade riigis hüaanidest partideni). Nüüd on nad suisa teenäitajad - kuhu hobune ees, seal ader ja mees järgi. Aga ikkagist koos, haarates kogu loodust, teadmist ja tahet, mis inimesed koondada suudavad. Selles pildis on mingi uhke eneseteadliku, samas poolpoosetava, ühisuse illusoorsuse (Voštševi pilk, mis neid vaatleb ja ritta seab) vaim. Kui mõne hobuse peremees - hoolitsev, tuttav, mälestustega seotud - oleks veel alles, et teda nimepidi põldu kündma või koormat vedama kutsuda, jätaks ta kogu kamba kus see ja teine.

Ühtlasi pingestab seda pilti töö jaoks mõeldud, kuid argisuses sellest ilma jäetud (kas siis vahenditest või [isiklikest] eesmärkidest) loomade pelgalt vormilist alluvust korrale, millest on väga raske osa saada sisemise põlemisega (va. väga pinnapealsel, loosungeid kordaval ja parteipimedal entusiasmil tuginedes). Voštšev mõistab ja tunneb ära, aga ei oma sellekohast tõde, veendumust, et ise kaasa lüüa saaks. Veel enam - mõnikümend lehekülge tagasi kõlab üldise elumelu taustaks raadiost üleskutse: " "Seltsimehed, me peame," nõudis toru iga minut, "lõikama ära hobuste sabad ja lakad! Iga kaheksakümmend tuhat hobust annavad meile kolmkümmend traktorit!" "["Auk", 44]. Töö - see ainus, mille vabaduse ja jõudluse nimel elatakse ning mille najal tulevikku rajatakse - ähvardatakse käest võtta, viia masinate pärusmaaks. Eriti selgelt hobuste probleem, kes selles osas vaid hääbuvateks kõrvalvaatajateks jäävad. Samas lasub selle kohal kannatus, mis ei seisne kõnelemisvõimetusest tingitud suutmatusest ennast väljendada, vaid hääletus, vaikivas leplikuses (jutustuse lõigus ei tee hobused ühtegi häält), mis on kodustatud loomadele omane. Isegi teatava kaastunde toon - nii reaalsetele loomadele, kes inimeste ümberkorralduste käigus pidid kannatama, kui allegoorilisele klassile tervikuna, kel väga palju valikuid ei olnudki.

Sõna(mängu)lise tasandi ja autobiograafilise jätan vahele, mis ei tähenda, et ma neisse ei usuks. Ühest hoiab eemal originaalkeele mittetundmine ja teisest viisakus/teadlik erinevus autori ja isiku vahel/laiskus. Mis on siis nende tasandite ühisnimetaja või see mentaalne komm? Miks mul on endiselt tunne, et ma pole kaugeltki selleni jõudnud; et kusagil on veel käände ja nurgataguseid ning just need on kõige olulisemad? See jutustuse lõik (nagu enamus teisigi pilte eraldiseisvalt) on värelevate samaaegsete kahemõttelisuste matemaatiline maatriks, mis ei anna ennast kuidagi tervikuna kätte; ei ole lahendatav. Samas on see lugu vaieldamatult juurtega põhiliinis ja stiilis sees, omamoodi kirjanduslik fraktal. Mis on Platonovi tegelik krutsk - kas lükkida kõik need ideed korraga sõnadesse ja vormi mingis tabamatus, sõnastamata võtmes valemi järgi või selle kujutluse manamine minu meelde ja seljataga selle tabamise kannatamatu ootus? Paeluv igatahes.

--

Et endal meelest ära ei läheks - kunagi võiks kirjutada eraldi tõe tunnetamise ja mõistmise vahekorrast ning Nastjast samas raamatus.

20090703

luulet vol 6.

õhk on lämbumiseni lämbe
sünged pilved tõotavad
leevendavat vihma

rõdul sahisevad võõrasemad
ei tea saju kosutust
vaid vajavad sinu hoolt
nagu sina nende eest hoolitsemist
tärkavate õite ilu kinnitust
vastastikusest sõltuvusest
ja mõistmisest
tõestust
tingimusteta armastusest
mis on rajatud
loomulike vajaduste
iseenesestmõistetavusele

lähen õue jalutama
solvud kui keeldun pakutud
vihmavarjust
kas ma ei hooligi su hoolest
(sest armastus on üks
ja selle vastand põlgus)
kuidas saaksin öelda
et ma tahan sadu
kui sinu keel
ei tunne
kahtlust

*************

alkoholipoodides
on tubaka järel
kolmandaks
tuluallikaks
jäätis
millega makstakse
kinni oma
vigisev
südametunnistus
kes räpsases kleidis
ajab leti ees
kõhu punni
ja nõuab
aga mina

*************

kaotasin oma õiguse
viimastele suitsudele
sinu sigaretipakkidest
kui loobumine sai
segatud äratundmistega
enestes

kibedusse valatud
kahjurõõmupisarad
moodustavad
madalates pilvedes
lämmatavaid
toksilisi ühendeid

hingame pinnapealselt
aga ahnelt
väikestes mahvides
jagub kauemaks

homsesse kustuvas
valguses ei näe
enam läbi hägu
muud kui
alguses kumavat
helget nägu

20090428

luulet vol 5.

pimedus on öö valgus

nähtamatu pilk
süütab kõrgete kaskede ladvad
ootan läbematult
millal ülejäänud nakatuvad
et hävida leekides
et tuua valgusohver

kivikõva koorik pilvi,
mis on ilmade küpsedes
võrsund veest,
täitub seestpoolt sinise suitsuga
ja venitab oma haigutuse silmapiirini

päike -
kisendavast lapsest
põgenev ema -
hiilib maast eemale
vahetades pimedusega pooled

värvitut musta
kiirgab varjudest
puude tüvedest
seinapragudest
ööst endast

silmad saavad kurdiks

******************

sõna

selgeveeline tiik
kevadisel hommikul

tuul kuhjab laineid
maa ajab laiali
läinudsuviste lehtede
ebaelus krabin

aimamisi peegelduvad
puhevil pilved
tuhksinine taevas
viibi hetke ja
saab taas veemaastikuks

põhjas viirastuvad
väädid kasvud olendid
väsindvaserohelised
ürghirmutised

koos
teineteist
kiivalt varjates
ühes lausumatus
sõnas

******************

täistopitud kassidest
täistopitud kastidest
täistopitud kelder

pettumustesse pakendatud
lubaduste lehk
mida pärandatakse
mitte-geneetiliselt
mitte-lausudes
mitte-vihjates
aastates
ja ihades