lahemaa

käisime tööasjus pedaspea külas maad uurimas. pikemalt seletama ei hakka, aga olen osaline ühes tlü ja evm'i koostööprojektis, mille eesmärgiks on inventeerida lahemaa rannakülad ning teha soovitusi uute planeerimiseeskirjade jaoks.lühidalt - kõik tahavad lahemaale, kauni ja puutumata looduse viimasesse kantsi, suvilaid ehitada, rahvuspark ei luba hetkel mitte kellelgi ehitada ja meie peaksime mõndasid inimesi priviligeerima, aga nii, et säiliks "ajalooline külastruktuur". reaalselt nägi see nii välja, et me jõlkusime pedaspea vahel ringi, nautisime värsket õhku (ja suitsu) ja jagasime hooned nelja väärtuskategooriasse (Ast Dni). minu osalus algas vastupuiklemisest liigsele lihtsustusele, hajus osavõtliku hindaja rolli ning lõpuks tüdimuse saabudes taandus infantiilsesse ükskõiksusesse, millega kaasnes vastupandamatu kihk inimesi ja elektriposte lumepallidega pommitada. loodetvasti ei jäänud J'le ühest poolkogemata tabamusest väga hullu sinikat. "mis sa arvad, kas see maja on rohkem nagu B või C?". vastasin sellele karupoeg puhhi stiilis kordamööda jajah või ei-ei, pikkides siia-sinna kusagilt raamatust pärit tsitaate ja ilmselgeid tähelepanekuid. ekspert-shmekspert.

natuke sai liialdatud ka. ei saa öelda, et käidud kohad mind täiesti külmaks oleks jätnud või et ma ei näe oma tööl ning osalusel kaalu; vahest isegi perspektiivi. kohapeal ringi tuiates ei suutnud ma kuidagi meenutada, millal viimane kord linnast välja sain. kui lühike loksal käik välja arvata, siis võis olla isegi augusti-septembri paiku. jalgupidi kinni asfaldis.. kuigi enamuse ajast tarmukate pilvede kiuste paistis ere päike nii ülevalt kui alt otse silma ning lumi oleks kindluste jaoks ideaalne olnud, püüdis vali tuul mu salli vahelt sisse puhuda. krõbekuivad kõrred põlluserval lumekuhilate vahel värisesid tuttavlikus tardumuses nagu ebaloomulikult närvilised kollased foorituled - elutu paigaltammumise ja otsustusvõimetuse kehastus. meri kees madalal tulel ning loopis loendamatul hulgal väikseid laineid randa. kuna pilk ei suutnud vesiste väikevormide möllus haarata enamat kui hetkelisi fragmente, siis kõik liikus ja püsis paigal samaaegselt; oli kogu aeg sama. värskelt sadanud lumel olid ainult üksitute loomade jäljeread, veel harvemalt kahejalgsete omi (üks koos regulaarsete kollaste laikudega raja kõrval). märkide segapudrust oli võimatu üheselt välja lugeda, kas tegemist on suve, kevade või talvega. ma ei räägi sellest, et lumi oli maas, vaid pildilikust ajavälisusest. miski, mida näidatakse pidudel või perekondlikel üritustel ainsa eesmärgiga tõendada ajaloolist fakti või esitleda trofeed maailmavallutuslikest retkedest. ajalgi on oma tarbimisväärtus.

küla ise on läbi teinud nii suuri muutusi, et selles pole enam midagi külalikku säilinud. isegi gea troska, kes 70-80ndatel eesti külasid agaralt tüpologiseeris ja (minu meelest) pinnapealselt uuris, jõudis mingil hetkel arusaamiseni, et see mõiste ise on teisenenud ja kaotanud sisu. varem sotsiaalmajanduslikku kogukonda ja sellega kaasnevat territooriumi, toiminguid ning elu väljendanud "külast" on saanud pelk administratiivne üksus. kõik muu on tast ammu välja imetud. maju on järjest tihedamalt kokku ehitatud nagu kardaksid nad valju pakast ning prooviks teineteise seltskonnast sooja leida. nüüdseks aga on jõudnud kurva tõdemuseni, et nad on ainult välised külmad kestad ning kuhugi ei ole selle teadmise eest pageda. tagasi sõites oli meie esimeseks peatuskohaks lasnamäe, kus selline implosioon on saavutanud oma maksimumi. kurb mõeldagi, aga ammu enne lasnamäge on selle kogemus kolinud maale. linnaelanikele ei paista see aga silma. suvitama sõites on väiksed kohad jälle elu täis: grillid sisisevad, igal pool on kosta vallatuid huikeid, õllepudelite avamise rõõmsaid plompsatusi ning varahommikuti lindude laulu. just nii nagu kinnisvaramaakler lubas - maja hoovis elab paar laulurästaid, merevesi on lahesopis soe ja autoga liikudes ei jäägi pood nii kaugele.

vanaisa ütles, et maale lähevad talu pidama ainult tõeliselt kõvad mehed. hoolimata kõigist riigipoliitilistest, majanduslikest ja ühiskondliku arvamuse väntsutustest seisavad nad viltsaabastes harkisjalu tuule käes, mis räsib nende kaheks pulstunud salguks kammitud habemeid, ning ajavad juuri sügavale mulda. tema meelest on maapiirkonnad praeguseks täis ainult linnavurlesid, kes mõtlevad, et maal elamine on in, aga esimeste raskuste tulles lasevad sealt jalga. võibolla pole enam selliseid kõvasid mehi, kes vanaisa karmidele kriteeriumitele vastaks. minu kogemus ütleb, et sinna on alles jäänud ainult need kõige viletsamad, kel pole veel või enam võimalust põgeneda külade varemete vahelt. ei, see pole süüdistus, vaid nende kaela langenud õnnetus, mille puhul tuleb kaasa tunda. igasuguste ennustuste kohaselt peaks paarikümne aasta pärast kogu maailma rahvastikust 70% linnades elama. euroopas on vastav näitaja juba praegu mõnes riigis üle 80ne %, eestis 60-70 vahepeal. kui varem oli selle taustaks massiline migratsioon, siis viimaseid protsente saavutatakse aeglaselt - väljasuremisega. lõplikult linnastunud ühiskonnast aga ehk järgmises postituses. kui me poleks nädalavanusele lumele külavahetänaval esimesi jälgi vajutades nii kõvasti naernud ning oma teadusedevusega ametis olnud, võinuks hirm väga kiiresti maad võtta. õudne ja õigustatud küsimus - mida me siin enam päästame või säilitame - oma ainuõige vastusega. varemeid. monumentaalseid varemeid alljoonitud pühendusega linnadele.