fragmendid

sel suvel on mulle hulgaliselt pääsukesi silma hakanud. noh, teate küll - rahvuslind, pealt must ja kõhu alt valge, teeb kaootilisi lennutrajektore putukatele jahti pidades, sööstab välkkiirelt üles-alla, sädistab lakkamatult ning situb rõdusid ja aknalaudu täis. tavaliselt meenub koos nendega hunnik pseudorahvapärimusi, mille vettpidavust pole mul praegu võimalik ühestki teatmeteosest kontrollida. et pääsukeste pesad majade all toovad head õnne ja hoiavad tulekahjude eest, et see kes nende pesa lõhub, sureb sügisel mõne kohutava taudi kätte, et kui nad madalalt lendavad, siis tuleb vihma jne. mingil hetkel oma mõtisklustes küsisin endalt, mille pärast nad inimestele nii lähedal pesitsevad (noh, faktitõdedel näpuga järge ajajad võivad virisema hakata, et on igasuguseid pääsukesi, kes ka inimestest eemal suurepäraselt hakkama saavad - kusagil kaldasavis ja mujalgi -, aga minu "pääsukesed" on just need, kes majade räästaste alla ronivad). inimeste poolt vaadates nad võivad meile sellega õnne tuua ja isegi meie lehmade kohalt kärbseid noppida, aga kui käärsabade poolt vaadata, siis miks oma vabaduse juures teha pesi kuhuiganes, riskivad nad ikkagist millegi nii heitlikuga nagu inimloomus ja -käitumine?

nad usaldavad oma järeltulevased põlved iidsetest aegadest perfektsuseni lihvitud instinktide põhjal loomade ligidusse, kes teineteistki usaldada ega mõista ei suuda; kes on jäetud ilma harmooniast. pesad pühitakse alla, kui kriiskamine ja väljaheited häirima hakkavad, kassid lastakse poegadele kallale, mõnikord plaksuvad korruselamute vahel ulakate, aeglaste tuvide küttimisest tüdinud, poiste vahedad õhupüssid, pestitsiididega mürgitatud putukad pööravad kõhu pahupidi jne. aga ikka nad ei ole tiivaga löönud, vaid tulevad aasta-aastalt tagasi. kõik ülejäänud loomad, kelle käitumismustrid on aastasadade jooksul ühte sulanud pääsukeste pesitsuspaikade ja rännuteede eelistustega, seisavad kindlalt oma kohal ja on etteaimatavad - isegi kui nad on metsikud kiskjad, siis nad ei maskeeri ennast, vaid suisa ehivad end oma natuuriga (heh. "loomade loomus" on natuke liiga pentsik väljend ...). iga inimesega koos kasvanud (mets)elukas, kes pühitseb oma vabadust ja järgib veres voolavaid tunge, hoiab neist julmuritest võimalikult kaugele (minu arust kodustatud loomad on teine - alistamise ja allumise - teema. las see praegu olla). miks peaks pääsukesed mängima oma järelkasvu puhul millegi nii ebakindla peale nagu inimene? ma tõesti ei tea miks, aga see, et nad seda teevad, on lootust äratav. humanistid sellised.

***

mu kujutlusvõime ja mälu on mõlemad erakordselt halvad. või siis lihtsalt pole nad komplementaarsed. sest iga kord, kui pilgu peeglisse heidan, ma kas naeratan üllatunult, aga rahulolevalt, turtsatan põlglikult, proovin lugeda oma silmist välja vastuseid (pidavat nad ju hinge peeglid olema) või küsmusi, avastan, et habe on jälle liigapikaks kasvanud, või lihtsalt ehmun oma näo ilmetuse peale. mitte kunagi aga ei ole ma veel täpselt ette teadnud, mis mind ees ootab. ükskõik kui kaua ma ka ei püüaks selle üle eelnevalt vaagida. äkki ei tõmbagi meid peegli ette mitte edevus, vaid üldinimlik uudishimu?

***

ühel hommikul palus onu oma pisipojal (kolmene, väga nutikas sell, nagu nad selles eas on) tuua endale söömise ajaks tool. too aga ta tuli mures näoga tagasi ning ei osanud midagi vastata küsimusele, mis viga? vaatas nõutult ringi ja ei saanud aru, mida temast tahetakse. nägin ta käes kahte üllatusmunafiguuri ja ütlesin, et võin neid veidi aega hoida. millegi pärast tundus mulle ääretult loogiline, et sa ei saa tooli kätte võtta, kui sa midagi juba hoiad. olukord lahenes. sel hetkel sain aru, et telepaatia pole mitte tehniline vahend, mida sci-fi novellides kirjeldatakse kui võimet anda edasi mõtteid, ning mida kujutatakse lainete sarnasena, vaid empaatia järgmine aste.