tõlge ja tõlkimine

mind on haaranud Raappana (aka Janne Pöyhynen) palavik, mis päädis otsusega minna 31. jaanuaril Turkus toimuvale kontserdile. kirjutasin eelmises postituses ühe tema loo – oma viimase aja lemmiku – "Maasta maahan" katke, mis ühendab lihtsa rütmi läbi head ja teravat keelekasutust kaunikõlalise voolavusega. ja seda kõike soome keeles(!), mida olen pidanud üheks kõige apoeetilisemaks keeleks üldse (kuivõrd ükski keel sellist üleüldistust üldse väärib). olen seda mõnel hommikul repeadi peal kuulanud kordi, kordi ja kordi ning ikka veel pole sellest ära tüdinenud, vaid suisa vastupidi - see lugu põimib end minu tegemiste ja olemise vahele ja ümber nii mahedalt, et kõlab mu seest, mitte väljast. täna tekkis tohutu tahtmine see eesti keelde tõsta nii, et mingil määral säiliks selle lauldavus ja kõlamäng. ühelt poolt kummardusena ja teisalt enda proovilepanekuna. nuh, näis kuivõrd see tulem üldse kummardusena mõjuda saab – ehk siis disklaimer: tõlgin suht esimest korda ja soome keel on mu kolmas keel, mistõttu veidi kaugem ja lühiühenduste varmam. seetõttu mõtlesin ühtlasi kirja panna ka arutluskäigu selle juures.

ehk siis loo algsed sõnad:

"Maasta maahan
Ja maassa maan tavalla
Saarelt saareen
Mä sukellan pinnan alla
Palatsil palatsille
Mä pistän palatsit palasiks
Ja moni muukin tekis täysin samalla kaavalla
(2x)

Joo mä pakkaan pakkaukseen sen mitä minä tartten
Se on rytmi, mies ja reppu maailman, mua varten
Joo mä eteenpäin mee, taakse en ikinä
En mä yön takia ota pakkia
Joo mä täytän hakemuksen, jätän kohtia tyhjiä
Otan hammastahnaa ja jo tietenkin pyyhkeitä
En oo varas, mut mä vaan pidän varani
En oo myöskään paras, mutten mä oo myöskään huonoimpii

refrain

refrain2:
Maasta maahan
Ja maassa maan tavalla
Saarelt saareen
Mä sukellan pinnan alla
Palatsil palatsille
Mä pistän palatsit palasiks

Otan elämän seikkailun, en kilpailun
Ulkomaalaisiin naisiin tutustun, kulkuneuvois istun
Katson korkeeta keltaista kuuta
No se tietää, et mä olen täällä, no ilman muuta
Kahenkymmenentuhannen euron budjetti
Mut silti sano et vaan "tinki tinki"
Kauppiaan kädet ne on rikki ne on poikki
Ei voi ymmärtää, ei

refrain

refrain2

Lahdesta Helsinkiin, Helsingistä Englantiin
Englannista mä lennän köyhän miehen helvettiin
Rikkaan miehen paratiisiin, systeemin pyörteisiin
Jopa rauhan miestä viedään siellä oranssiin
Jo ne ajat ole, me vaan oletetaan niin
Niinkun alaspäin istuu penkkiin mustaan kiillottaan kenkii
Mä näen kun systeemi luo väkivaltaisuuksii
Ei voi ymmärtää, ei"

et tekiks mingi lähtekoht, mille üle arutleda, siis siin on esimene toortõlge, mida hakkan parandama ja pikemalt lahkama:

refrään:
Maalt maasse
Ja maal maa moodi
Saarelt saarde
Ma sukeldun pinna all
Lossist lossi
Ma löön kindlused kildudeks
Ja nii mõnigi teine tegutseks samal moel
(2x)

Jah, ma pakin pampu kõik mis mul vaja läheb
See on rütmimees ja seljakott maailma, minu jaoks
Jah, ma lähen edasi mitte sammukestki tagasi
Ma ei pane öö tõttu pidureid peale
Jah, ma täidan ankeedi jättes tühjad read
Võtan hambapastat ja muidugi rätikuid
Ma pole varas, aga hoian oma nahka
Ma pole parim, aga muidugi mitte ka halvem

refrään

refrään2:
Maalt maasse
Ja maal maa moodi
Saarelt saarde
Ma sukeldun pinna all
Lossist lossi
Ma löön kindlused kildudeks

Võtan elu seikluse, mitte võistlusena
Tutvun välismaiste naistega, ühissõidukites istun
Vaatan kõrget kollast kuud
No ta teab, et ma olen siin, kindlasti
Kahekümne tuhande euro eelarve
Aga ikka öeldakse veel et "tingi tingi"
Kaupmehe käed on rikutud, on katki
Arusaamatu

refrään

refrään2

Lahtest Helsinkisse, Helsingist Inglismaale
Inglismaalt ma lendan vaese mehe põrgusse
Rikkamehe paradiisi, süsteemikeerisesse
Isegi rahumees viiakse vee ja leiva peale
Eks ole sellise aja mure, me oletame nii
Nagu allapoole ja pinki istudes, must lööb kingi särama
Ma näen kuidas süsteem loob vägivallaakte
Arusaamatu

refrään

refrään2

juba refrään – mis tuleb tunnistada, on ühtlasi loo kõige mõttetihedam osa – loobib mu püüdele osavalt kaikaid kodarasse. soome keelne sõna "maa" on küll eesti keele omale väga ligilähedane (well, doh! - välismaalane=ulkomaalainen, maakond=maa(lais)kunta, maa-=maalais-) omades nii vasteid "riik" (haldusüksus, aga mitte valitsussüsteem) kui "maa" (regioon, planeet, vastand linnale), kuid kõnepruugis veidi erineva tähendusväljaga. minu meelest on nii eesti kui soome keeles "maa" tugevamalt seotud nende avarate väljade ja süngete metsadega, mis jäävad linnast välja, aga vähem riigiga, mis on antud laulu kahetähenduslikkuse rõhkpunktiks. siiski ei paku näiteks soome-eesti sõnaraamat "maa" vasteks "riiki". soome keeles on ka eraldi sõna "valtio", mis on samuti tõlgitav kui "riik", aga see on ametliku tooniga kõneviis - üldiselt riikidele viidates räägitakse neist ikka sõnaga "maa" (konkreetsele riigile viidates, aga juba nime pidi). "riigist riiki" kohe kuidagi ei anna seda mõtet edasi, mida kogu ülejäänud laul õhkab – piiritust, institutsioonide ülesust, enda paiskamist avarasse maa-ilma. laulus olev rändaja just nimme ei kulge riikide vahel, vaid seikleb mööda maid nagu vanad maadeavastajad, kes ei leidnud eest riike (paremal juhul sõbralikke hõime), vaid avarusi. "maalt maale" aga kõlab umbes nagu karulast kadrinasse. millegi pärast nõuab erilist pingutust näha selle taga riike, mida oma reisidel ületatakse. kuigi ülejäänud read (Helsingist Inglismaale jne) annavad sellest ideest aimu, siis tuleks ikkagist püüda maksimum välja pigistada kõigist ridadest eraldi, mitte jääda lootma salmide ja loo tervikpildile.

lisaks sellele on veel tehniline probleem, millest sai väga kiiresti sisuline hämarus - soome keeles on väljendis paralleelselt kasutusel seest- ("maasta") ja sisseütlev ("maahan") ning (samaväärselt?) ka alalt- ("ulkomailta") ja alaleütlev ("ulkomaille"). oma piiratud keeletundmise tõttu ei suutnudki ma tuvastada, kas nende kahe vahel on sisuline erinevus – kas ühe või teise kasutamisega (ja kumba pidi) eristatakse maakohta, põlde ja karjamaid, ja riiki või käib see hoopis muude kriteeriumite järgi? intuitiivselt ja tuginedes eesti keelele ütleks, et sisenemine saab toimuda institutsiooni – nagu näiteks sisseastumiskatsetel (või – müstilisel moel – ka linna), aga mitte maal kui mullapinnal. põhiline erinevus seisneb avaruse (alal- ja alaleütleva) piiritlematuses – silmapiiri taga maa läheb edasi teadmatusse, jätab võimaluse edasiseks avardumiseks, mis vastandub sees- ja seestütleva suletusega: kindla süsteemi, raamistikuga, kuhu asju asetatakse (või sealt võetakse [ja pannakse kuhugi mujale]). kunagi ma hakkasin võrdlema nende käänete ruumipoeetikat, aga jäi pooleli ja vaevalt, et ma siingi oma seisukohti pikemalt seletada jõuan. oluline on vist siiski ära mainida, et selline potensiaal ripub esimese lause kohal õhus ja tekitab kääre. vähemalt minus. iseasi, kas Raappana seda nii mõistis. niisiis otsustasin ma selle kahemõttelisuse esile toomiseks - sidesõna, mis nagunii jääb laulus kahe rea vahele, ujuvuse hinnaga - kasutada erinevaid käändeid. ehk paneb mitte väga tugevalt esile torkav dissonants küsima, miks see nii on, ning sisseütlev kääne veidi rohkem mõtlema riigile, kui alaleütlev.

autor ise kasutab sama võtet kolmandal real ("saarelt saareen") ning – viimast korda lisan, et "mulle näib", sest edaspidi jääb see ehk mõtteliselt juba kummitama iga lause juurde – mulle näib, et põhjuseks on vajadus selgitavalt tagasi viidata kahele esimesele reale. saared on maapinna selgelt piiritletud väljad, kus ilmneb isolatsioon (ja selle ängistus ja turvalisus üheaegselt) visuaalsel peopesal. kusagile siia vahele jääb veel väga habras mõte sellest, et "saari" ja "saarros" (e. k. "piire", (kindluse) "piiramine") võiks olla ühise tüvega. ja natukene veel kaugemale minnes, tuleb pähe sõna "sara", aga.. las see olla. noh, võiks ju mõelda, et kuna 71% maakerast on ookeanid, siis kõik on üks suur saarestik, aga väga enesekesksele maaloomale nimega inimene, tundub see millegi pärast alati vastupidi – maa algab sealt, kus jalad (või mõni kosmiline sammas) maad puutuvad, ja lõpeb kusagil kauguses (seda võib teha ka maailm tervikuna), aga alati vähemalt ühelt poolt (visuaalses mõttes) lõpmatuses. seetõttu ongi saar omamoodi anomaalia maa suhtes. olla piiritletud keset piiritlematut või selle kõrval ja ühtlasi viimase osa või väiksem vend. nii kõndides maadelt maadele leiame ühe enam ennast saarelt, kuid siis juba avastame teisi saari ja .. enam-vähem täpse vaste saab anda “saarelt saarde”, sest “saareni” jääks justkui enne saarele jõudmist peatuma.

järgmine rida ("ma sukellan pinnan alla") jäi mulle esmapilgul hoomamatuks. nüüd aga mõtlen sellele, et kompides neid riikide (institutsioonide), maade (ulatuste) ja saarte (looduse) piire laskub ta saare pealt saare (kus või mis see ka ei oleks – maailm?) sisse, sügavustesse ja olles juba pinna all – sisenenud tuuma, keskmesse – sukeldub. siin ei tuleks mõelda, et sukeldub ühe kihi võrra sügavamale, vaid vahetab selle tuuma sees veelkord keskkonda või isegi hoopis meeli ning jõuab jälle kuhugi mujale. selle kolme rea jooksul jõuab Raappana ühe sügavamale, sisse poole ja sama liigutusega avarusse, vabadusse jättes hulganisti avastamata ruumi järgmistele rändajatele. aga jälle kaob käände lõpuga koos silp ära ja häälik, mis ei jää küll kõlama, kuid mille ära jätmine mõjuks liigjärsult äralõigatult. millegi pärast võtsin esimese hooga igat rida eraldi. aga “saarelt saaren / mä sukellan pinnan alla” võiks samahästi kokku käia (ning seda arvatavasti ka teevad), mis oleks siis sõnasõnaliselt “saarelt saareni / pinna alla sukeldun”. tegemist ei ole küll enam kuhugi poole tungimisega, vaid liikumisviisiga – jäädes märkamatuks (“below the radar”), nähtamatuks, vaadates ise peegelduste ja pindade taha, pigem ise ujudes kui lastes ennast (laeval) kanda jne.

frustratsioon, ma ütlen. justkui koht, kus poleks vaja väga palju vaeva näha ja.. liikumise väljendamiseks oleks kõige lihtsam sisse tuua ujumise moment, aga seda ju originaalis pole. liikumist tuleb seega edasi anda eelmiste ridadega: “saarelt saareni”. "ma laskun pinna all edasi"? jääb venima ja kaoks ära sukeldumise moment, mis on üpris spetsiifiline. "sukeldun pinna all edasi"? ikka venib ja kõlaliselt ei lähe oma kohale. "ma sukeldun vees veelgi" näib hetkel kõige paremini passivat, sest eesti keelt on kummalisel kombel kergem kokku pressida kui soome keelt - paremini räpitav? eeeewwwwww! lisaks tekiks väga nõrk – aga siiski – lõppriim. aga nii tuleks juttu veest, mis implitsiitselt on kindlasti sukeldumise osa, aga mille puudumine jättis võimaluse mängida muude mõtetega süübimisest, läbitugimisest. vesi on aga ühtlane mass, mida hoiavad koos anuma (mandrid või pudel) piirid ning sellest kuhugi edasi sukelduda pole. “veelgi” tundub aga mängivat mitut moodi – minu tahe oleks väljendada suuremat sügavust, aga mitte pikemat ajavahemikku (“veel pool tundi”). ehk siis viimaseks versiooniks jääb ikkagist “ma sukeldun pinna all veelgi”, kus on koos nii juba pinna all veel sügavamale sukeldumise moment, kui (väga õrn) sidusus eelmise lausega, mis peaks looma liikumise tunde. pärast kolmandat lugemist sulab juba soome keelse variandiga mu mõtteis ühte. aga esimesel lugemisel?

nüüd jäi justkui teine rida ("ja maassa maan tavalla") vahele. selle toortõlkega on lood keerulised kolmel põhjusel: esiteks on sõna "tava(lla)" soome keeles nii "viisil", "moel", kui ka "kombel" või "traditsiooniliselt", teiseks on tegemist väljendiga, mille vasteks eesti keeles oleks pigem "huntidega koos ulutakse" ja kolmandaks peaks lauldavuse ja keelevoolavuse säilitamiseks sisse jätma neljakordse korduse, mis varieeriks käändelõppude osas. see aga tähendaks eesti keele puhul mõlemalt realt ühe silbi kaotamist. no ei mängi välja. laiemas plaanis haakub see rida refräänis talle eelnevaga ja järgnevaga seetõttu, et sõna-sõnaliselt on juttu riikidest, kus erinevad kombed, kuid väljend ise viitab rohkem eripalgelistele inimestele (gruppidele). samas loob silla viimase kolme rea vahel, kus on juttu maale, inimestele ning vabadusele vastanduva "palee/lossi" hülgamise, purustamisega. seega sisulises plaanis on kõige koherentsem ikkagist "huntidega koos ulutakse", mil säilib side maaga ja isendite (karjadega), mitte institutsioonidega. minu jaoks ei tähenda "huntidega koos ulutakse" karja/kambamentaliteeti, mida sealt võib hea tahtmise korral välja lugeda, või ameerika "vanasõna" mõjutust: "if you can´t beat them, join them". ma ei oska esimest vaistu põhjendada, aga teise puhul tundub, et huntidega lüüakse kampa enne, kui nendega koos ulguma hakatakse - sa ei lähe nende juurde kavatsusega neist üle olla ning ei pööra oma alistamise ebaõnne kamraadluseks (mis jätab alati pettuse maigu juurde). niisiis - ühte lausesse oleks ära vaja mahutada "maa", "hundid"/"soed", "ulgmine", "tavaks" +/- mõni täiendsõna. kõige lühemad versioonid:

1. (kus) tavaks soena ulguda
2. (kus) soena ulguda tavaks
3. sutega koos ulguda
4. sutega koos ulgudes
5. ühes sutega ulguda
...

no krt, tee mis tahad, ikka kõlab nagu porno. esimesed kaks on eriti pingutatud süntaksiga ja ei haaku kuidagi eelmise lausega ilma sidesõnata, mis aga sinna paraku ei mahu. "maa" ja "tava" kadusid täiesti ära. no ei mahu, tee mis tahad. kui panna lihtsalt "maal sutega ulguda", siis jääb jälle mulje kuhugi võsavahele minemisest. lühiduse mõttes arhailisema nimetuse "susi" kasutamine ka ei õigusta ennast mitte kuidagi. ei, see ei tööta. peaks vist tagasi minema toorversiooni "ja maal maa moodi" juurde. mis siin siis peale paari silbi ja ühe tähendustasandi niiväga puudu jääks? ehk loetaks siit see inimestevaheline tasand niigi välja? sel juhul "moodi" kohe kuidagi ei lähe, sest see on imitatsiooni maiguga ja seetõttu ei sobi laulu üldise tooniga. veidi parem oleks "kombel", aga see jääb liigselt kinni käitumisnormide konnotatsiooni ning kõlab väga kohmakalt. no ei ole võimalik eesti keeles kasutada sama sõna samal moel. "taval"? mis sel taval siis on? viga midagi? "ja maal maa tava kohaselt"? liiga kohmakas. "ja maal maa tava järgi"? mu pisike pea enam ei võta. jääb viimane variant siis siia. mõtteis oli veel “ja maal maa tava targu”, mis paneks lause uuesti helisema, aga M. arvas, et selles on mingi reserveerituse maik, mida ma ise küll ei hoomanud, aga..nii tekib ka kohmakas kordus viimase reaga, aga praegu paremat ei ole.

refrääni viies rida on transkribeeritud internetis kui "palastilt´ palatsille", aga minu kõrvus kõlab see pärast pingutatud kuulamist nagu "palatsit, palat silmän". ehk siis – paleed või lossid, kes omavahel jagavad mingeid ande või teavet või on niisama kontaktis – inimeste peade kohal, aga neisse otseselt puutumata – vs paleed, mis on pinnuna iga inimese silmas, saanud selle (vaate) paratamatuks osaks nagu pupill või reetina. etteruttavalt võiks öelda, et sellised kõlamängu – tahtlikud või tahtmatud – tulevad samas loos veel paaris kohas ette. "palatsi" on soome keeles nii "loss" kui "palee" ja kahtlemata seotud tihedalt nii arhitektuuri kui (kuninga)võimuga, mida esindab. võibolla on tänapäeval see mõlemas keeles taandunud võimu sümbolilt rohkem muuseumiks ja seetõttu igavate kivide, keskpäraste kunstnike ja hoidjatädide mängumaaks, kus lapsepõlves meid kõiki kättpidi on veetud (või on see jälle minu – kunsti- ja kultuurivõõra – isiklik ahastus). esiteks otsustasin kasutada mõlemat sõna, kuna mulle näib, et nende tähendusväljad ei ole päris samad. "loss" on rohkem keskaegne ja feodaalse korra esindaja, aga madalamal astmel, kui seda on "palee", mis oli kuningate ja keisrite mängumaa. "losse" vallutati igapäevaselt ja vahetati koos maadega – nii uhked ja säravad nagu nad ka ei olnud –, "paleed" aga pöörati ümber koos kogu riigiga. soome keeles aga on see eristuse tegemine taandunud ning viidates rohkem võimu sümbolile räägitakse paleest, kuid nii “lossi” vasteks on ka "linnoitus", mis eesti keelde panduna on “kindlus” ja tähistab (pigem) sõjalise otstarbega ehitist, kust muuhulgas käis lihtrahvas sõja eest varjupaika otsimas. vaatab, mis järgmine rida toob ja joondub selle järgi.

järgneval real "ma pistän palatsit palasiks" pole minu jaoks võrdväärset vastet sellisele variandile kui "ma löön kindlused kildudeks". olgugi, et kindlus on rohkem sõjalise otstarbega, ei ole tema institutsionaalne ja võimusümboolne aspekt kuhugi kadunud. "kindlused kildudeks" ju kõlab hästi! keeruline lugu on aga sõnaga "pistän", mis on "torkama". miks just see sõna? algriimi pärast? või sisuliselt - ühe liigutusega, ühe vaevatu torkega. ühtlasi on sama sõna kasutusel ka fraasis "pistän palamaan" e. "panen põlema", "süütan" (täpsemalt võibolla "torkan tule otsa"). ega need kindlused niiväga ühe torkega laguneda taha, pigem on neid maalidel ja mujal kujutatud ikka põlevatena. ja siis jäävad ka seinad maha. siia maani. minge padisele vaatama, kui ei usu. seitse sajandit (blufin, tglt ei tea ajaloost tuhkagi) juba hävitatud ja ikka seisab. oluline on sel juhul "süütamise" akt; esimese - kuitahes väikse ja tähtsusetu - sädeme lendu laskmine. soome keeles on ka veel mõtteline mäng “pala(a)si” ümber – ühelt poolt nagu kild või tükk, aga teisalt “põlenud”. kuigi “palasiks” on üheselt “tükkideks”, jääb see leekide pragin kõlasse sisse. nii et teiseks alternatiiviks oleks “pistan paleed põlema”, mis väga ähmasel moel kannab algriimi, aga mitte tüvekordust ning kõlaline alatähendus tuleks esiplaanile ja kaoks ära otsetõlkeline vaste.

njah, ega ka “kindlused kildudeks” ei ole tüvekordus, aga “kindluselt kindlusele” laulmine nõuab natuke rohkem hakkimist, mis tundub eesti keelsele räppimisele (?) omasem (vrd nt “inimese tehtud seadused / lämmatavad headuse” jne – def räädu “hea uus ilm”). kaalumisel olid veel variandid “löön lossid lössi” ja "kukutan kokku riigikogud", mis mõlemad on ilmselgelt veidi mööda. eesmärgiks oli leida vasteid, mis natuke rohkem sisaldaksid võimude, mitte hoonete vastast tegutsemist ja ühtlasi kõlaksid mingitki moodi. esimene neist on nii soft-core, et ajab öökima. nagu lossid oleksid papist ja laulja esimene isik veelgi kõrgem figuur, kes neist (võimult) üle on. teist ei ole vast vaja isegi kommenteerida :P ikkagist ei ole ma nõus loobuma kordustest, mis annavad laulule tema eritabase rütmi. seetõttu ei mingeid paleesid ega losse, vaid kõik on ühe puuga kindlused. njah, sellega kaob küll ära vahetum võimusümbol, aga mis seals ikka. “palatsilt palatsille” on taaskord alaleütlevas, mis võib olla a) lauldavuse mõttes sinna pandud (“palatsista palatsiin” on veidi konarlikum ning kaoks ära kõlaline sarnansus sõna lõpus) b) markeerida võimude jäävust ja sarnasust hoolimata asukoha vahetusest (st. ükskõik millisest lossist millisesse lossi). jään selle juurde, et oluliseks on taaskord umbmäärane liikumine: ühest kohast teise ja siis üha järgmisse. “kindlusest kindlusesse” annab seda piisavalt edasi ning .. seda ehk algses versioonis ei ole, aga mulle meeldib mõte seest poolt lõhkumisest rohkem, kui väljast ;)

tegusõna tõlge lauses “mä pistän palatsit palasiks”. "teen" oleks kuidagi liiga abstraktne (kuidas siis ikkagist?), "torkan" ei evi kuigi kergelt sama tähendust eesti keeles ja jääb mulje nagu läheks nõelaga kivisid surkima. "taon" on jällegi mitmekordne tegevus ja üldjuhul seotud rusikate, kurikate ja kaklustega (mis polegi ehk halb - inimene kivi vastu, aga veidi lootusetu). "löön" on palju konkreetsem, ühe hoobiga, ning vahend jääb määratlemata (kuigi ka siin vajub vaimupilt rusikatele). tundub, et vähemalt otsetõlkelises mõttes on see kõige õigem variant – “pistan palasiks” on samuti lõplik lammutamine, viimseni hävitamine, mille tulemusel ei jää kivi kivi peale. ainult et see ajavahemik esimese ja viimase vahel tundub palju pikem, võiks isegi öelda, et tulemus pole oluline, vaid lähtekoht ja idee – plaan, mille järgi teised toimida võiksid; siht, mis iga liigutuse puhul silmapiiril terendab, mille saabumine on ühteaegu paratamatu ja igavene.

mis viib refrääni viimase lause juurde: “Ja moni muukin tekis täysin samalla kaavalla”. üldjoontes mõistan ma seda nii, et tal on selge siht ja vahendid, mis tema rännakuid kannustavad; sõnum ja sõnad; veendumus endas kui teistele jagamiseks. samas on kaks olulist momenti, mida tuleks arvestada – konditsionaal ja eriilmeline sõna “kaava”. “tekis(i)” e. eesti keeles “teeks” viitab ebamäärasusele, võibolla ka arusaamatusele (isegi hämmingule), miks see tema jaoks nii lihtne ja selge idee pole veel rakendamist leidnud. vastust pole (kui, siis hiljem teistes salmides) – kas inimesed ei julge või on nad maistes tegemistes liiga kinni või liiga rasketes ahelates ja silmaklappidega pimestatud? põhjus polegi ehk siin oluline.

“kaava” on soome keeles palju mitmetähenduslikum, kui eesti keeles. peale kava ja plaani (skeem) tähendab see ka “eskiis, valem, formulaar, šhabloon, skaala (nagu “mittakaava” – “mõõtskaala”), mudel”. võib oletada, et see sai lause lõppu pelgalt riimi kaalutlustel (“tavalla”, “alla”, “kaavalla”), aga tõlkima peaks ju ikkagist nii palju kui võimalik. soome-eesti sõnaraamat annab isegi ühe väljendi “kangistua kaavoihin” e. “šhabloonidesse kivistuma”, juba valmis vormidesse takerduma. miks peaks tahtma keegi teine hävitama losse ja paleesid, kui see on pime eeskuju järgimine? no, mulle näib, et omandades mingi arusaama lõpmatu avardumise (reisimise kujund) võimalikkuse idee, viib see tahestahtmata vastuollu kõikide piiridega, mis sellele väljaspoolt seatud. umbes sama on kirjutanud Hasso Krull anarhiast : tavaliselt mõeldakse, et anarhistid on jäigalt kõige vastu, kuid tegelikult on nad hoopis millegi poolt ja seetõttu alles vastu. see lõhkumine on paratamatus, kui tahta oma vabadusele jäägitult voli anda. siit selgineb ka tinglikkus lause esimeses pooles – nad teeksid küll, kui nad mõistaksid. siis ei jääks enam muud üle.

eeniveis..tagasi tõlkimise juurde. “kava” on eesti keeles midagi sellist, mida jagatakse teatrites või mis käib kaasas “postimehega”. see on juba ammu ette teada, kellegi teise poolt paika pandud ja ei jäta muud võimalust kui järgida, vajadusel pähe õppida. mul on aga tunne, et siin on rõhk millegi omandamisel – pärast mõistmist jõutakse ühiselt kogemuseni mingist eesmärgist, mis pühitseb ühe ja sama abinõu. mulle tundub, et samaväärne on “plaan”, kuid selles on rohkem autori kavatsust sees, kui üheski jäigas kavas. kõlalises perspektiivis mõtlesin kahe variandi vahel: “Ja nii mõnigi teine tegutseks täpselt sama plaani järgi” ja “Ja mõnigi teine teeks sama plaani järgi”.

kuigi esimeses on täitesõna “täpselt”, siis on sel ka tähenduslik funktsioon – rõhutada “kava” programmilist poolt, mis liiga laialivalguva “plaani” puhul võib kaotsi minna. sest lõppsiht ja vastav tegevus on ikkagist TÄPSELT samad. teiseks probleemiks on sõna “tegutseks”, mis soome keeles oleks pigem “toimisi” kui “tekisi”. suurt sisulist vahet muud ei ole, kui “toimisi” suurem umbmäärasus (“toimi” e. k. “mõju”), ja “tegutseks” pikem perspektiiv kui ühekordne tegemine.

miks ma selle veidi tähendusvildaka versiooni üldse kaalumisele võtsin? see tihendus annab lauldavusele palju juurde. viimasel real oleks mingi aksent, mis originaalis on edasi antud venitustega. teise tõlkevariandi puhul tulekski hakata veeeeniiiitama ning see kõlab neetud puiselt. võtsin vastu otsuse, et venitused tõlkuvad eesti keeles tihendusteks puhtalt oma eelnevate muusika kogemuste arvelt. soome keeles ei saa väga kergelt kolme silpi ühe asemele suruda, aga eesti keeles kõlab see kuidagi loomulikumalt kui ühe silbi kaheks venitamine. vähemalt selles laulu zanris. kui parema variandi avastan, mis mõlematele kriteeriumitele vastaks, annan teada.

7 lk põhjendusi ja selline refrään:

Maalt maasse
ja maal maa tava järgi
Saarelt saarde
Ma sukeldun pinna all veelgi
Kindlusest kindlusesse
Ma löön kindlused kildudeks
Ja nii mõnigi teine tegutseks täpselt sama plaani järgi

laulan paar korda (jah, kui piisavalt pingutada, on see võimalik), teen ühe suitsu ja siis asun salmide kallale. ostustasin ühtlasi, et juba refäänist on mul piisavalt materjali tõlketeooria essee kirjutamiseks ning edasi kirjutan ainult lõpp-produkti, mitte vahepealseid mõttekäike. kunagi. ma lihtsalt ei saa endale praegu lubada seda, et iga salmi peale jälle päeva või kaks kulutan. teised tegemised ootavad turjal. ütlen lihtsalt nii palju, et minul pole sellist keelevaistu ja –osavust nagu võis nõuda Yunus Emre “Olen algus ja lõpp” tõlkimine, kus sajad värsiread lähevad ilma eriliste kordusteta türgi keeles vabalt riimi. ma kurat, ei saa isegi 8 reaga viimases salmis hakkama ilma, et mul tekiks tunne väga meelevaldsest moonutusest :( endiselt – ohverdan lauldavuse ees muu, aga tähendus jääb riimist olulisemaks. ühtlasi on see mu viimane luuletõlge :P