tõlge ja tõlkimine

mind on haaranud Raappana (aka Janne Pöyhynen) palavik, mis päädis otsusega minna 31. jaanuaril Turkus toimuvale kontserdile. kirjutasin eelmises postituses ühe tema loo – oma viimase aja lemmiku – "Maasta maahan" katke, mis ühendab lihtsa rütmi läbi head ja teravat keelekasutust kaunikõlalise voolavusega. ja seda kõike soome keeles(!), mida olen pidanud üheks kõige apoeetilisemaks keeleks üldse (kuivõrd ükski keel sellist üleüldistust üldse väärib). olen seda mõnel hommikul repeadi peal kuulanud kordi, kordi ja kordi ning ikka veel pole sellest ära tüdinenud, vaid suisa vastupidi - see lugu põimib end minu tegemiste ja olemise vahele ja ümber nii mahedalt, et kõlab mu seest, mitte väljast. täna tekkis tohutu tahtmine see eesti keelde tõsta nii, et mingil määral säiliks selle lauldavus ja kõlamäng. ühelt poolt kummardusena ja teisalt enda proovilepanekuna. nuh, näis kuivõrd see tulem üldse kummardusena mõjuda saab – ehk siis disklaimer: tõlgin suht esimest korda ja soome keel on mu kolmas keel, mistõttu veidi kaugem ja lühiühenduste varmam. seetõttu mõtlesin ühtlasi kirja panna ka arutluskäigu selle juures.

ehk siis loo algsed sõnad:

"Maasta maahan
Ja maassa maan tavalla
Saarelt saareen
Mä sukellan pinnan alla
Palatsil palatsille
Mä pistän palatsit palasiks
Ja moni muukin tekis täysin samalla kaavalla
(2x)

Joo mä pakkaan pakkaukseen sen mitä minä tartten
Se on rytmi, mies ja reppu maailman, mua varten
Joo mä eteenpäin mee, taakse en ikinä
En mä yön takia ota pakkia
Joo mä täytän hakemuksen, jätän kohtia tyhjiä
Otan hammastahnaa ja jo tietenkin pyyhkeitä
En oo varas, mut mä vaan pidän varani
En oo myöskään paras, mutten mä oo myöskään huonoimpii

refrain

refrain2:
Maasta maahan
Ja maassa maan tavalla
Saarelt saareen
Mä sukellan pinnan alla
Palatsil palatsille
Mä pistän palatsit palasiks

Otan elämän seikkailun, en kilpailun
Ulkomaalaisiin naisiin tutustun, kulkuneuvois istun
Katson korkeeta keltaista kuuta
No se tietää, et mä olen täällä, no ilman muuta
Kahenkymmenentuhannen euron budjetti
Mut silti sano et vaan "tinki tinki"
Kauppiaan kädet ne on rikki ne on poikki
Ei voi ymmärtää, ei

refrain

refrain2

Lahdesta Helsinkiin, Helsingistä Englantiin
Englannista mä lennän köyhän miehen helvettiin
Rikkaan miehen paratiisiin, systeemin pyörteisiin
Jopa rauhan miestä viedään siellä oranssiin
Jo ne ajat ole, me vaan oletetaan niin
Niinkun alaspäin istuu penkkiin mustaan kiillottaan kenkii
Mä näen kun systeemi luo väkivaltaisuuksii
Ei voi ymmärtää, ei"

et tekiks mingi lähtekoht, mille üle arutleda, siis siin on esimene toortõlge, mida hakkan parandama ja pikemalt lahkama:

refrään:
Maalt maasse
Ja maal maa moodi
Saarelt saarde
Ma sukeldun pinna all
Lossist lossi
Ma löön kindlused kildudeks
Ja nii mõnigi teine tegutseks samal moel
(2x)

Jah, ma pakin pampu kõik mis mul vaja läheb
See on rütmimees ja seljakott maailma, minu jaoks
Jah, ma lähen edasi mitte sammukestki tagasi
Ma ei pane öö tõttu pidureid peale
Jah, ma täidan ankeedi jättes tühjad read
Võtan hambapastat ja muidugi rätikuid
Ma pole varas, aga hoian oma nahka
Ma pole parim, aga muidugi mitte ka halvem

refrään

refrään2:
Maalt maasse
Ja maal maa moodi
Saarelt saarde
Ma sukeldun pinna all
Lossist lossi
Ma löön kindlused kildudeks

Võtan elu seikluse, mitte võistlusena
Tutvun välismaiste naistega, ühissõidukites istun
Vaatan kõrget kollast kuud
No ta teab, et ma olen siin, kindlasti
Kahekümne tuhande euro eelarve
Aga ikka öeldakse veel et "tingi tingi"
Kaupmehe käed on rikutud, on katki
Arusaamatu

refrään

refrään2

Lahtest Helsinkisse, Helsingist Inglismaale
Inglismaalt ma lendan vaese mehe põrgusse
Rikkamehe paradiisi, süsteemikeerisesse
Isegi rahumees viiakse vee ja leiva peale
Eks ole sellise aja mure, me oletame nii
Nagu allapoole ja pinki istudes, must lööb kingi särama
Ma näen kuidas süsteem loob vägivallaakte
Arusaamatu

refrään

refrään2

juba refrään – mis tuleb tunnistada, on ühtlasi loo kõige mõttetihedam osa – loobib mu püüdele osavalt kaikaid kodarasse. soome keelne sõna "maa" on küll eesti keele omale väga ligilähedane (well, doh! - välismaalane=ulkomaalainen, maakond=maa(lais)kunta, maa-=maalais-) omades nii vasteid "riik" (haldusüksus, aga mitte valitsussüsteem) kui "maa" (regioon, planeet, vastand linnale), kuid kõnepruugis veidi erineva tähendusväljaga. minu meelest on nii eesti kui soome keeles "maa" tugevamalt seotud nende avarate väljade ja süngete metsadega, mis jäävad linnast välja, aga vähem riigiga, mis on antud laulu kahetähenduslikkuse rõhkpunktiks. siiski ei paku näiteks soome-eesti sõnaraamat "maa" vasteks "riiki". soome keeles on ka eraldi sõna "valtio", mis on samuti tõlgitav kui "riik", aga see on ametliku tooniga kõneviis - üldiselt riikidele viidates räägitakse neist ikka sõnaga "maa" (konkreetsele riigile viidates, aga juba nime pidi). "riigist riiki" kohe kuidagi ei anna seda mõtet edasi, mida kogu ülejäänud laul õhkab – piiritust, institutsioonide ülesust, enda paiskamist avarasse maa-ilma. laulus olev rändaja just nimme ei kulge riikide vahel, vaid seikleb mööda maid nagu vanad maadeavastajad, kes ei leidnud eest riike (paremal juhul sõbralikke hõime), vaid avarusi. "maalt maale" aga kõlab umbes nagu karulast kadrinasse. millegi pärast nõuab erilist pingutust näha selle taga riike, mida oma reisidel ületatakse. kuigi ülejäänud read (Helsingist Inglismaale jne) annavad sellest ideest aimu, siis tuleks ikkagist püüda maksimum välja pigistada kõigist ridadest eraldi, mitte jääda lootma salmide ja loo tervikpildile.

lisaks sellele on veel tehniline probleem, millest sai väga kiiresti sisuline hämarus - soome keeles on väljendis paralleelselt kasutusel seest- ("maasta") ja sisseütlev ("maahan") ning (samaväärselt?) ka alalt- ("ulkomailta") ja alaleütlev ("ulkomaille"). oma piiratud keeletundmise tõttu ei suutnudki ma tuvastada, kas nende kahe vahel on sisuline erinevus – kas ühe või teise kasutamisega (ja kumba pidi) eristatakse maakohta, põlde ja karjamaid, ja riiki või käib see hoopis muude kriteeriumite järgi? intuitiivselt ja tuginedes eesti keelele ütleks, et sisenemine saab toimuda institutsiooni – nagu näiteks sisseastumiskatsetel (või – müstilisel moel – ka linna), aga mitte maal kui mullapinnal. põhiline erinevus seisneb avaruse (alal- ja alaleütleva) piiritlematuses – silmapiiri taga maa läheb edasi teadmatusse, jätab võimaluse edasiseks avardumiseks, mis vastandub sees- ja seestütleva suletusega: kindla süsteemi, raamistikuga, kuhu asju asetatakse (või sealt võetakse [ja pannakse kuhugi mujale]). kunagi ma hakkasin võrdlema nende käänete ruumipoeetikat, aga jäi pooleli ja vaevalt, et ma siingi oma seisukohti pikemalt seletada jõuan. oluline on vist siiski ära mainida, et selline potensiaal ripub esimese lause kohal õhus ja tekitab kääre. vähemalt minus. iseasi, kas Raappana seda nii mõistis. niisiis otsustasin ma selle kahemõttelisuse esile toomiseks - sidesõna, mis nagunii jääb laulus kahe rea vahele, ujuvuse hinnaga - kasutada erinevaid käändeid. ehk paneb mitte väga tugevalt esile torkav dissonants küsima, miks see nii on, ning sisseütlev kääne veidi rohkem mõtlema riigile, kui alaleütlev.

autor ise kasutab sama võtet kolmandal real ("saarelt saareen") ning – viimast korda lisan, et "mulle näib", sest edaspidi jääb see ehk mõtteliselt juba kummitama iga lause juurde – mulle näib, et põhjuseks on vajadus selgitavalt tagasi viidata kahele esimesele reale. saared on maapinna selgelt piiritletud väljad, kus ilmneb isolatsioon (ja selle ängistus ja turvalisus üheaegselt) visuaalsel peopesal. kusagile siia vahele jääb veel väga habras mõte sellest, et "saari" ja "saarros" (e. k. "piire", (kindluse) "piiramine") võiks olla ühise tüvega. ja natukene veel kaugemale minnes, tuleb pähe sõna "sara", aga.. las see olla. noh, võiks ju mõelda, et kuna 71% maakerast on ookeanid, siis kõik on üks suur saarestik, aga väga enesekesksele maaloomale nimega inimene, tundub see millegi pärast alati vastupidi – maa algab sealt, kus jalad (või mõni kosmiline sammas) maad puutuvad, ja lõpeb kusagil kauguses (seda võib teha ka maailm tervikuna), aga alati vähemalt ühelt poolt (visuaalses mõttes) lõpmatuses. seetõttu ongi saar omamoodi anomaalia maa suhtes. olla piiritletud keset piiritlematut või selle kõrval ja ühtlasi viimase osa või väiksem vend. nii kõndides maadelt maadele leiame ühe enam ennast saarelt, kuid siis juba avastame teisi saari ja .. enam-vähem täpse vaste saab anda “saarelt saarde”, sest “saareni” jääks justkui enne saarele jõudmist peatuma.

järgmine rida ("ma sukellan pinnan alla") jäi mulle esmapilgul hoomamatuks. nüüd aga mõtlen sellele, et kompides neid riikide (institutsioonide), maade (ulatuste) ja saarte (looduse) piire laskub ta saare pealt saare (kus või mis see ka ei oleks – maailm?) sisse, sügavustesse ja olles juba pinna all – sisenenud tuuma, keskmesse – sukeldub. siin ei tuleks mõelda, et sukeldub ühe kihi võrra sügavamale, vaid vahetab selle tuuma sees veelkord keskkonda või isegi hoopis meeli ning jõuab jälle kuhugi mujale. selle kolme rea jooksul jõuab Raappana ühe sügavamale, sisse poole ja sama liigutusega avarusse, vabadusse jättes hulganisti avastamata ruumi järgmistele rändajatele. aga jälle kaob käände lõpuga koos silp ära ja häälik, mis ei jää küll kõlama, kuid mille ära jätmine mõjuks liigjärsult äralõigatult. millegi pärast võtsin esimese hooga igat rida eraldi. aga “saarelt saaren / mä sukellan pinnan alla” võiks samahästi kokku käia (ning seda arvatavasti ka teevad), mis oleks siis sõnasõnaliselt “saarelt saareni / pinna alla sukeldun”. tegemist ei ole küll enam kuhugi poole tungimisega, vaid liikumisviisiga – jäädes märkamatuks (“below the radar”), nähtamatuks, vaadates ise peegelduste ja pindade taha, pigem ise ujudes kui lastes ennast (laeval) kanda jne.

frustratsioon, ma ütlen. justkui koht, kus poleks vaja väga palju vaeva näha ja.. liikumise väljendamiseks oleks kõige lihtsam sisse tuua ujumise moment, aga seda ju originaalis pole. liikumist tuleb seega edasi anda eelmiste ridadega: “saarelt saareni”. "ma laskun pinna all edasi"? jääb venima ja kaoks ära sukeldumise moment, mis on üpris spetsiifiline. "sukeldun pinna all edasi"? ikka venib ja kõlaliselt ei lähe oma kohale. "ma sukeldun vees veelgi" näib hetkel kõige paremini passivat, sest eesti keelt on kummalisel kombel kergem kokku pressida kui soome keelt - paremini räpitav? eeeewwwwww! lisaks tekiks väga nõrk – aga siiski – lõppriim. aga nii tuleks juttu veest, mis implitsiitselt on kindlasti sukeldumise osa, aga mille puudumine jättis võimaluse mängida muude mõtetega süübimisest, läbitugimisest. vesi on aga ühtlane mass, mida hoiavad koos anuma (mandrid või pudel) piirid ning sellest kuhugi edasi sukelduda pole. “veelgi” tundub aga mängivat mitut moodi – minu tahe oleks väljendada suuremat sügavust, aga mitte pikemat ajavahemikku (“veel pool tundi”). ehk siis viimaseks versiooniks jääb ikkagist “ma sukeldun pinna all veelgi”, kus on koos nii juba pinna all veel sügavamale sukeldumise moment, kui (väga õrn) sidusus eelmise lausega, mis peaks looma liikumise tunde. pärast kolmandat lugemist sulab juba soome keelse variandiga mu mõtteis ühte. aga esimesel lugemisel?

nüüd jäi justkui teine rida ("ja maassa maan tavalla") vahele. selle toortõlkega on lood keerulised kolmel põhjusel: esiteks on sõna "tava(lla)" soome keeles nii "viisil", "moel", kui ka "kombel" või "traditsiooniliselt", teiseks on tegemist väljendiga, mille vasteks eesti keeles oleks pigem "huntidega koos ulutakse" ja kolmandaks peaks lauldavuse ja keelevoolavuse säilitamiseks sisse jätma neljakordse korduse, mis varieeriks käändelõppude osas. see aga tähendaks eesti keele puhul mõlemalt realt ühe silbi kaotamist. no ei mängi välja. laiemas plaanis haakub see rida refräänis talle eelnevaga ja järgnevaga seetõttu, et sõna-sõnaliselt on juttu riikidest, kus erinevad kombed, kuid väljend ise viitab rohkem eripalgelistele inimestele (gruppidele). samas loob silla viimase kolme rea vahel, kus on juttu maale, inimestele ning vabadusele vastanduva "palee/lossi" hülgamise, purustamisega. seega sisulises plaanis on kõige koherentsem ikkagist "huntidega koos ulutakse", mil säilib side maaga ja isendite (karjadega), mitte institutsioonidega. minu jaoks ei tähenda "huntidega koos ulutakse" karja/kambamentaliteeti, mida sealt võib hea tahtmise korral välja lugeda, või ameerika "vanasõna" mõjutust: "if you can´t beat them, join them". ma ei oska esimest vaistu põhjendada, aga teise puhul tundub, et huntidega lüüakse kampa enne, kui nendega koos ulguma hakatakse - sa ei lähe nende juurde kavatsusega neist üle olla ning ei pööra oma alistamise ebaõnne kamraadluseks (mis jätab alati pettuse maigu juurde). niisiis - ühte lausesse oleks ära vaja mahutada "maa", "hundid"/"soed", "ulgmine", "tavaks" +/- mõni täiendsõna. kõige lühemad versioonid:

1. (kus) tavaks soena ulguda
2. (kus) soena ulguda tavaks
3. sutega koos ulguda
4. sutega koos ulgudes
5. ühes sutega ulguda
...

no krt, tee mis tahad, ikka kõlab nagu porno. esimesed kaks on eriti pingutatud süntaksiga ja ei haaku kuidagi eelmise lausega ilma sidesõnata, mis aga sinna paraku ei mahu. "maa" ja "tava" kadusid täiesti ära. no ei mahu, tee mis tahad. kui panna lihtsalt "maal sutega ulguda", siis jääb jälle mulje kuhugi võsavahele minemisest. lühiduse mõttes arhailisema nimetuse "susi" kasutamine ka ei õigusta ennast mitte kuidagi. ei, see ei tööta. peaks vist tagasi minema toorversiooni "ja maal maa moodi" juurde. mis siin siis peale paari silbi ja ühe tähendustasandi niiväga puudu jääks? ehk loetaks siit see inimestevaheline tasand niigi välja? sel juhul "moodi" kohe kuidagi ei lähe, sest see on imitatsiooni maiguga ja seetõttu ei sobi laulu üldise tooniga. veidi parem oleks "kombel", aga see jääb liigselt kinni käitumisnormide konnotatsiooni ning kõlab väga kohmakalt. no ei ole võimalik eesti keeles kasutada sama sõna samal moel. "taval"? mis sel taval siis on? viga midagi? "ja maal maa tava kohaselt"? liiga kohmakas. "ja maal maa tava järgi"? mu pisike pea enam ei võta. jääb viimane variant siis siia. mõtteis oli veel “ja maal maa tava targu”, mis paneks lause uuesti helisema, aga M. arvas, et selles on mingi reserveerituse maik, mida ma ise küll ei hoomanud, aga..nii tekib ka kohmakas kordus viimase reaga, aga praegu paremat ei ole.

refrääni viies rida on transkribeeritud internetis kui "palastilt´ palatsille", aga minu kõrvus kõlab see pärast pingutatud kuulamist nagu "palatsit, palat silmän". ehk siis – paleed või lossid, kes omavahel jagavad mingeid ande või teavet või on niisama kontaktis – inimeste peade kohal, aga neisse otseselt puutumata – vs paleed, mis on pinnuna iga inimese silmas, saanud selle (vaate) paratamatuks osaks nagu pupill või reetina. etteruttavalt võiks öelda, et sellised kõlamängu – tahtlikud või tahtmatud – tulevad samas loos veel paaris kohas ette. "palatsi" on soome keeles nii "loss" kui "palee" ja kahtlemata seotud tihedalt nii arhitektuuri kui (kuninga)võimuga, mida esindab. võibolla on tänapäeval see mõlemas keeles taandunud võimu sümbolilt rohkem muuseumiks ja seetõttu igavate kivide, keskpäraste kunstnike ja hoidjatädide mängumaaks, kus lapsepõlves meid kõiki kättpidi on veetud (või on see jälle minu – kunsti- ja kultuurivõõra – isiklik ahastus). esiteks otsustasin kasutada mõlemat sõna, kuna mulle näib, et nende tähendusväljad ei ole päris samad. "loss" on rohkem keskaegne ja feodaalse korra esindaja, aga madalamal astmel, kui seda on "palee", mis oli kuningate ja keisrite mängumaa. "losse" vallutati igapäevaselt ja vahetati koos maadega – nii uhked ja säravad nagu nad ka ei olnud –, "paleed" aga pöörati ümber koos kogu riigiga. soome keeles aga on see eristuse tegemine taandunud ning viidates rohkem võimu sümbolile räägitakse paleest, kuid nii “lossi” vasteks on ka "linnoitus", mis eesti keelde panduna on “kindlus” ja tähistab (pigem) sõjalise otstarbega ehitist, kust muuhulgas käis lihtrahvas sõja eest varjupaika otsimas. vaatab, mis järgmine rida toob ja joondub selle järgi.

järgneval real "ma pistän palatsit palasiks" pole minu jaoks võrdväärset vastet sellisele variandile kui "ma löön kindlused kildudeks". olgugi, et kindlus on rohkem sõjalise otstarbega, ei ole tema institutsionaalne ja võimusümboolne aspekt kuhugi kadunud. "kindlused kildudeks" ju kõlab hästi! keeruline lugu on aga sõnaga "pistän", mis on "torkama". miks just see sõna? algriimi pärast? või sisuliselt - ühe liigutusega, ühe vaevatu torkega. ühtlasi on sama sõna kasutusel ka fraasis "pistän palamaan" e. "panen põlema", "süütan" (täpsemalt võibolla "torkan tule otsa"). ega need kindlused niiväga ühe torkega laguneda taha, pigem on neid maalidel ja mujal kujutatud ikka põlevatena. ja siis jäävad ka seinad maha. siia maani. minge padisele vaatama, kui ei usu. seitse sajandit (blufin, tglt ei tea ajaloost tuhkagi) juba hävitatud ja ikka seisab. oluline on sel juhul "süütamise" akt; esimese - kuitahes väikse ja tähtsusetu - sädeme lendu laskmine. soome keeles on ka veel mõtteline mäng “pala(a)si” ümber – ühelt poolt nagu kild või tükk, aga teisalt “põlenud”. kuigi “palasiks” on üheselt “tükkideks”, jääb see leekide pragin kõlasse sisse. nii et teiseks alternatiiviks oleks “pistan paleed põlema”, mis väga ähmasel moel kannab algriimi, aga mitte tüvekordust ning kõlaline alatähendus tuleks esiplaanile ja kaoks ära otsetõlkeline vaste.

njah, ega ka “kindlused kildudeks” ei ole tüvekordus, aga “kindluselt kindlusele” laulmine nõuab natuke rohkem hakkimist, mis tundub eesti keelsele räppimisele (?) omasem (vrd nt “inimese tehtud seadused / lämmatavad headuse” jne – def räädu “hea uus ilm”). kaalumisel olid veel variandid “löön lossid lössi” ja "kukutan kokku riigikogud", mis mõlemad on ilmselgelt veidi mööda. eesmärgiks oli leida vasteid, mis natuke rohkem sisaldaksid võimude, mitte hoonete vastast tegutsemist ja ühtlasi kõlaksid mingitki moodi. esimene neist on nii soft-core, et ajab öökima. nagu lossid oleksid papist ja laulja esimene isik veelgi kõrgem figuur, kes neist (võimult) üle on. teist ei ole vast vaja isegi kommenteerida :P ikkagist ei ole ma nõus loobuma kordustest, mis annavad laulule tema eritabase rütmi. seetõttu ei mingeid paleesid ega losse, vaid kõik on ühe puuga kindlused. njah, sellega kaob küll ära vahetum võimusümbol, aga mis seals ikka. “palatsilt palatsille” on taaskord alaleütlevas, mis võib olla a) lauldavuse mõttes sinna pandud (“palatsista palatsiin” on veidi konarlikum ning kaoks ära kõlaline sarnansus sõna lõpus) b) markeerida võimude jäävust ja sarnasust hoolimata asukoha vahetusest (st. ükskõik millisest lossist millisesse lossi). jään selle juurde, et oluliseks on taaskord umbmäärane liikumine: ühest kohast teise ja siis üha järgmisse. “kindlusest kindlusesse” annab seda piisavalt edasi ning .. seda ehk algses versioonis ei ole, aga mulle meeldib mõte seest poolt lõhkumisest rohkem, kui väljast ;)

tegusõna tõlge lauses “mä pistän palatsit palasiks”. "teen" oleks kuidagi liiga abstraktne (kuidas siis ikkagist?), "torkan" ei evi kuigi kergelt sama tähendust eesti keeles ja jääb mulje nagu läheks nõelaga kivisid surkima. "taon" on jällegi mitmekordne tegevus ja üldjuhul seotud rusikate, kurikate ja kaklustega (mis polegi ehk halb - inimene kivi vastu, aga veidi lootusetu). "löön" on palju konkreetsem, ühe hoobiga, ning vahend jääb määratlemata (kuigi ka siin vajub vaimupilt rusikatele). tundub, et vähemalt otsetõlkelises mõttes on see kõige õigem variant – “pistan palasiks” on samuti lõplik lammutamine, viimseni hävitamine, mille tulemusel ei jää kivi kivi peale. ainult et see ajavahemik esimese ja viimase vahel tundub palju pikem, võiks isegi öelda, et tulemus pole oluline, vaid lähtekoht ja idee – plaan, mille järgi teised toimida võiksid; siht, mis iga liigutuse puhul silmapiiril terendab, mille saabumine on ühteaegu paratamatu ja igavene.

mis viib refrääni viimase lause juurde: “Ja moni muukin tekis täysin samalla kaavalla”. üldjoontes mõistan ma seda nii, et tal on selge siht ja vahendid, mis tema rännakuid kannustavad; sõnum ja sõnad; veendumus endas kui teistele jagamiseks. samas on kaks olulist momenti, mida tuleks arvestada – konditsionaal ja eriilmeline sõna “kaava”. “tekis(i)” e. eesti keeles “teeks” viitab ebamäärasusele, võibolla ka arusaamatusele (isegi hämmingule), miks see tema jaoks nii lihtne ja selge idee pole veel rakendamist leidnud. vastust pole (kui, siis hiljem teistes salmides) – kas inimesed ei julge või on nad maistes tegemistes liiga kinni või liiga rasketes ahelates ja silmaklappidega pimestatud? põhjus polegi ehk siin oluline.

“kaava” on soome keeles palju mitmetähenduslikum, kui eesti keeles. peale kava ja plaani (skeem) tähendab see ka “eskiis, valem, formulaar, šhabloon, skaala (nagu “mittakaava” – “mõõtskaala”), mudel”. võib oletada, et see sai lause lõppu pelgalt riimi kaalutlustel (“tavalla”, “alla”, “kaavalla”), aga tõlkima peaks ju ikkagist nii palju kui võimalik. soome-eesti sõnaraamat annab isegi ühe väljendi “kangistua kaavoihin” e. “šhabloonidesse kivistuma”, juba valmis vormidesse takerduma. miks peaks tahtma keegi teine hävitama losse ja paleesid, kui see on pime eeskuju järgimine? no, mulle näib, et omandades mingi arusaama lõpmatu avardumise (reisimise kujund) võimalikkuse idee, viib see tahestahtmata vastuollu kõikide piiridega, mis sellele väljaspoolt seatud. umbes sama on kirjutanud Hasso Krull anarhiast : tavaliselt mõeldakse, et anarhistid on jäigalt kõige vastu, kuid tegelikult on nad hoopis millegi poolt ja seetõttu alles vastu. see lõhkumine on paratamatus, kui tahta oma vabadusele jäägitult voli anda. siit selgineb ka tinglikkus lause esimeses pooles – nad teeksid küll, kui nad mõistaksid. siis ei jääks enam muud üle.

eeniveis..tagasi tõlkimise juurde. “kava” on eesti keeles midagi sellist, mida jagatakse teatrites või mis käib kaasas “postimehega”. see on juba ammu ette teada, kellegi teise poolt paika pandud ja ei jäta muud võimalust kui järgida, vajadusel pähe õppida. mul on aga tunne, et siin on rõhk millegi omandamisel – pärast mõistmist jõutakse ühiselt kogemuseni mingist eesmärgist, mis pühitseb ühe ja sama abinõu. mulle tundub, et samaväärne on “plaan”, kuid selles on rohkem autori kavatsust sees, kui üheski jäigas kavas. kõlalises perspektiivis mõtlesin kahe variandi vahel: “Ja nii mõnigi teine tegutseks täpselt sama plaani järgi” ja “Ja mõnigi teine teeks sama plaani järgi”.

kuigi esimeses on täitesõna “täpselt”, siis on sel ka tähenduslik funktsioon – rõhutada “kava” programmilist poolt, mis liiga laialivalguva “plaani” puhul võib kaotsi minna. sest lõppsiht ja vastav tegevus on ikkagist TÄPSELT samad. teiseks probleemiks on sõna “tegutseks”, mis soome keeles oleks pigem “toimisi” kui “tekisi”. suurt sisulist vahet muud ei ole, kui “toimisi” suurem umbmäärasus (“toimi” e. k. “mõju”), ja “tegutseks” pikem perspektiiv kui ühekordne tegemine.

miks ma selle veidi tähendusvildaka versiooni üldse kaalumisele võtsin? see tihendus annab lauldavusele palju juurde. viimasel real oleks mingi aksent, mis originaalis on edasi antud venitustega. teise tõlkevariandi puhul tulekski hakata veeeeniiiitama ning see kõlab neetud puiselt. võtsin vastu otsuse, et venitused tõlkuvad eesti keeles tihendusteks puhtalt oma eelnevate muusika kogemuste arvelt. soome keeles ei saa väga kergelt kolme silpi ühe asemele suruda, aga eesti keeles kõlab see kuidagi loomulikumalt kui ühe silbi kaheks venitamine. vähemalt selles laulu zanris. kui parema variandi avastan, mis mõlematele kriteeriumitele vastaks, annan teada.

7 lk põhjendusi ja selline refrään:

Maalt maasse
ja maal maa tava järgi
Saarelt saarde
Ma sukeldun pinna all veelgi
Kindlusest kindlusesse
Ma löön kindlused kildudeks
Ja nii mõnigi teine tegutseks täpselt sama plaani järgi

laulan paar korda (jah, kui piisavalt pingutada, on see võimalik), teen ühe suitsu ja siis asun salmide kallale. ostustasin ühtlasi, et juba refäänist on mul piisavalt materjali tõlketeooria essee kirjutamiseks ning edasi kirjutan ainult lõpp-produkti, mitte vahepealseid mõttekäike. kunagi. ma lihtsalt ei saa endale praegu lubada seda, et iga salmi peale jälle päeva või kaks kulutan. teised tegemised ootavad turjal. ütlen lihtsalt nii palju, et minul pole sellist keelevaistu ja –osavust nagu võis nõuda Yunus Emre “Olen algus ja lõpp” tõlkimine, kus sajad värsiread lähevad ilma eriliste kordusteta türgi keeles vabalt riimi. ma kurat, ei saa isegi 8 reaga viimases salmis hakkama ilma, et mul tekiks tunne väga meelevaldsest moonutusest :( endiselt – ohverdan lauldavuse ees muu, aga tähendus jääb riimist olulisemaks. ühtlasi on see mu viimane luuletõlge :P

hargnemas

sain täna ajast vabaks, oma aja endale tagasi. lõpetasin oma selle aasta viimase suure kohustuse - rehemajade inventeerimise - hoonete- ja õueplaanide joonistamisega. sellega lõppes viimane suurem plaan, mis oli edasilükkamiste ja enesepiitsutamise vahepeal saanud millekski enamaks, kui lihtsalt tööks. tahte, suutmatuse, ajaraiskamise, tegususe, vajaduse, ükskõiksuse, ootuste ja lootusetuse sümboolseks virr-varriks, kust saab välja tulla ainult ennast uuesti luues. kõik ülejäänud toimetused jäid "ma-pean-selle-ära-lõpetama" sundmõtte varju ning omandasid väärtuse selle suhtes - tähtsam, vähem tähtsam, pakilisem jne. iga kord tundsin, et näpistan aega oma kohustuse lõpetamisest hetkeliselt põletavamatele tähtaegadele või raiskan aega selle asemel, et toksida arvutisse sisse ankeete. kui olin lõpuks jälle mingi hetkelise tasakaalu leidnud kõigi nende konfliktide vahel ja arvuti taha maha istusin, siis trükkisin vihaga ja otsides samal ajal kuklas vabandusi eemale hiilimiseks. üks suits, üks pakk küpsiseid, üks osa "dexterit" .. ja kaotasin kontsentratsiooni, mille nimel nii visalt olin näiliselt võidelnud. minus tekkis trots nii selle ankeeditäitmise mõttetuse pärast (olin juba kohal käinud ja kõik majad enda jaoks läbi elanud - nii palju, kui paar tundi inventeerimist selleks ettekäänet annab), ülejäänud aja domineerimise pärast, enda suutmatuse pärast see ära teha ("no, krt, see on ainult paar päeva tõsist tööd"), pidev arutelu selle üle, kas ma ikka mäletan piisavalt hästi või .. kõik see lõhkus mind päevast päeva. ja venis ja venis ja venis.. samamoodi vist tegi seda kunagi ka keskuses töötamine, aga natuke teistel põhjustel.

ma tean, et selle töö ma valisin ise ja ka nautisin täiel rinnal (need paar nädalat A. vanemate maakodus ja ratta seljas külavaheteedel olid selle suve meeldejäävamad), aga ma vihkan arutut andmesisestust. täpsemalt seda hetke, mil minu kogemusest, kellegi kodust, sügavale muru sisse tallutud radadest saavad diskreetsed kategooriad, numbrid ja hinnangud kusagil sahtlisügavuses, mis kaevatakse siis välja, kui on vaja õigustada ühte või teist (raha liigutamist). tean ka, et see ei pruugi nende ankeetidega nii minna, aga kõik varasemad korrad räägivad vastupidist. see on anketeerimise loomuses. vihkan jõuetuid numbreid, millele halbade või heade kavatsustega puhutakse hing sisse nagu homunkulustesse, kes hakkavad bürokraatias (sh. teaduses) oma elu elama - kontrollima, suunama, käsutama. ja need samad inimesed, kelle naha ja nime nad on võtnud, sageli kannatavad selle all. mitte just nii otseselt, et keegi võtaks neilt majad ära (aga ka see ei ole [nt. planeerimises] täielikult välistatud), vaid just selle taandamise protsessi enda all. pole mitte midagi alandavamat, kui saada "rahvaks", kelle huvides, olles omandanud mingi jumaliku või juriidilise eestkoste, võib ette võtta mida tahes. ja sinna otsa tuleb head nägu tehes veel "aitähh" öelda. igale reisijale, rändurile on alandav saada turistiks, igale inimkooslusele leibkonnaks või muuks üksuseks, mässajale punkariks või anarhistiks - "tüüpiliseks subkultuuri esindajaks" -, muutuda isiksusest identiteetideks või iseloomujoonteks jne. selline paikapanemine on kahjuks mitte ainult bürokraatia tooniks, vaid imbunud inimestesse enestesse, nende väärtustesse ja unistustesse. kramplikult püütakse voolu peatada pisikestesse anumatesse tundmata kaldaid või kuu faase. kramplikult hoitakse kinni kildudest, mis ei kuulu mitte kellelegi. valus ja vastik ühteaegu.. ah..

"I suggest we
Learn to love ourselves
Before it's made illegal
When will we learn
When will we change
Just in time to see it
All come down

Those left standing
Will make millions
Writing books on ways
It should have been"

- Incubus, "Warning"

vihkan ennast, kes ma ei suuda valetada nii nagu vajalik. kui ma väike olin, õppisin kiirelt ära, et see on puhas ökonoomika - säästa teiste tundeid ja närvikulu kõige saasta eest, mis minus varjul on, või katta kinni seda osa mis niigi ilmne. näivusel on kohutav vooruslikkuse maik juures. pean silmas triviaalseid olukordi, kus mul tuli näiteks joonisele kirjutada kas "köök" või "rehetuba" samas, kui ruumis olid nii vana reheahi, rehte seal ilmselt enam ei peksta, kuid väikse elektripliidi peal tehakse süüa küll. veetsin järgmised paarkümend minutit vaagides, kas olulisem on vorm või funktsioon ja kui vorm, siis milliste elementide kasuks otsustada. palgid seinas? pikematesse kirjeldustesse sain õnneks oma kimbatused osaliselt maandatud, aga.. palju lihtsam oleks võtta tuimalt üks või teine a prioorne printsiip ning selle järgi vastuseid valtsida. minu meelest peitub selles mingi valelikkus - minna lihtsamat teed, küsimata, kuidas üks või teine vastus üldtulemusse ja alustaladese suhtub, millistel alustel määratlused toimivad, keda see kõik ja kuidas mõjutada võiks jne. võin teadmatusest märkida palginurkade seoseid valesti (koerakaela nurk, kalasaba, puhasnurk jne. pole kujunenud vilumust nende ära tundmisel ja ei leidnud kõiki netist üles), aga tehtud-saamise arvelt matta maha minus tärkavaid küsimusi.. tüütu taustamüra. lõpptulemuseks on ikka teise järgu vale. integraal ja diferentsiaal. lõpuks vihkasin ma seetõttu, kuidas tüdimusest mingites pisidetailides ikkagist nurkasid lõikama hakkasin (jätsin kontrollimata, kas need ahjud ikka olid selle koha peal või mitte - "käib-kah").

"Did you understand me right?
The people here are good
They tell me what I should have done
And offer what I could
I'm good, all is good
All's well, no complaints
When I fell regret,
I get down on my knees and pray"

- R.E.M., "The Apologist"

intermission. täiesti-mittevajaliku-informatsiooni osakond annab teada - valik REMi nime kasuks pändi luues otsustati järgnevate nimetuste vahel: Twisted Kites, Cans of Piss ja Negro Wives. usun, et ükski neist poleks tuntuks/kuulsaks saanud. kui, siis võibolla esimene.

edasi.

paradoksaalselt olen võimetu vihastama, võiks öelda, et isegi vihkama. märatsema, röökima, asju loopima, otse näkku sitasti ütlema. noh, mitte et ma arvaks, et selline viha ongi. need ainult välised ilmingud. seespool.. prrr.. kole. frustratsiooni suunamine väljapoole lihtsalt pole mulle omane. kuigi olen täheldanud, et mõnede inimeste puhul töötab see suurepärasalt (noh, vähemalt hetkeks hakkab neil endal parem), siis jääb see mulle tundmatuks. üldjuhul ma kas surun selle vihase energia küsimuse ümberpüstitamisele, jõuga (vaimse st.) lahendamisele või hakkan tegelema hoopis millegi muuga. laisklema nt. mõnikord teen süüa või koristan tuba, aga sellel on teatud piirid. kuna ma ei ole kuigi suur korraarmastaja, siis pärast esimest pinnapealset põrandapühkimist tundub kõik juba liigagi puhas ja noh, palju sa ikka süüa jaksad. ja nii olen ma keenud omas mahlas väga võikalt kõrgel temperatuuril alates septembrist kergete jahenemiste, selgushetkede ja ägenemiste rütmis. nüüd on see läbi.

"Gimme, gimme gimme gimme some more,
Don't ask, don't ask don't ask what for,
/../
Gimme Gimme Gimme, don't ask what for,

Sitting here I'm a loaded gun, waiting to go off
I've got nothing to do but shoot my mouth up

Gimme, I need some more,
Gimme Gimme Gimme, don't ask what for,
/../
I know that the world's got problems, I've got problems of my own.
Not the kind that can't be solved
that can't be solved. that can't be solved, that can't be solved.
"

- Dirty Projectors, "Gimme gimme gimme"

tahaks loota, et olen sellest midagi õppinud - ma ei suuda endale sisendada kohustusi, mis tulevad väljast poolt. isegi nende, mida ma endale teele ette loobin - nagu ridva otsas porgandiga eeslit meelitav tüüp - , täitmisega on alatasa probleeme. vähemalt peaks piisavalt vara märkama, et öelda kategooriline ei või ära lõpetada, aga selliste valikute ees seisan ma tihti ja valikud (olukorrad, kus ma pean valima) on veel üks asi, mida ma südamest vihkan, aga see on omaette postitust väärt. näedsa siis, jälle andsin poollubaduse, mis hakkab sööma. kogu loo juures on kõige valusamaks kohaks need inimesed, kes minult midagi ootavad. ühelt poolt mul on hea meel, kui minusse usutakse - see kannustab -, kuid teisalt satun jälle mingisse ebamugavasse kohustuste ringi ja tulemuseks on pettumine, uus tiir sümboolsel virr-varril. kas saaks ilma ootusteta toetada?

"joo mä pakkaan pakkaukseen
sen mitä minä tartten
se on rytmi mies ja reppu
maailmaa mua varten
joo mä eteenpäin meen
takkse en ikinä
en mä yhen takia ota pakkia
joo mä täytän hakemuksen jätän kohtia tyhjiä
otan hammastahnaa joo ja tietenki pyyhkeitä
en oo varas mut mä vaan pidän varani
en oo myöskään varas mut en mä oo myöskään hunoimpii

maasta maahan ja maassa maan tavalla
saarest saaren mä sukellan pinnan alla
palatsit palasin mä pistän palatsit palasiks
ja moni muukin tekis samalla tavalla"

- Raappana, "Maasta maahan"

Anarhiast

Kunagi kaks aastat ja mõned kuud tagasi oli Tallinna Ülikoolis suvekool. Oli kuidas oli, aga ma sain tuttavaks ühe huvitava natuuriga: anarhist/ex-akadeemik/vabamõtleja/boheem Ivo Lätist. Kuigi meie tutvus oli põgus ning põhines alkoholil, suitsudel ja suvekooli sisu kritiseerimisel - meeldejääv tutvumine, mis susiseb kusagil mailiavarustes tänase päevani. Igatahes kinkis ta mulle lahkudes raamatu "The Art of Destruction", mida ma alles praegu lugema sattusin.

Kui püüda autorite Alexander Breneri ja Barbara Schurz´i ideid kuidagi lühidalt kokku võtta, siis nende meelest on tänapäevane kunst läbi ja lõhki (moraalselt) korrumpeerunud - ja kuulub seetõttu hävitamisele. Probleemiks ei ole mitte ainult kunstiloome ja -eksponeerimise keerukad bürokraatlikud süsteemid (galeriid, rahastused, institutsionaliseeritus jne), vaid just kunstnikud ise, kes sellele alluvad. Kunst peaks olema isegi vabadusest lahti ütlev eneseväljendus ja -avardamine, mis ei tohiks puutuda ühtegi kategooriasse - ei jumalikku, inimlikku, looduslikku ega ka isiklikku. Tegemist peaks olema puhta ja toore loomingulise jõuga, mis vahendeid valimata paiskab ennast maailma. Millega nad siis ise tegelevad? Raamatus räägivad nad näiteks sellest, kuidas nad on käinud kontserditel, näitustel, galeriides ja lihtsalt sülitanud artistide, galeristide ja kurat teab kelle peale veel. Väidetavalt kuuluvad nende "I-have-spit-on" nimekirja paljude teiste hulgas ka kadunud Johhny Cash (kelle kontserdil nad nutsid, sest lugu läks hinge, siis läksid lavale ning tatistasid talle näkku), Vladimir Sorokin, Maurizio Cattelan, Roberto Pinto ja Slavoj Zizek. Nende loogika selle taga käib kuidagi sedasi, et kui nad tunnevad millegi vastu põlgust, siis mitte ükski konventsioon ega etiketi reegel ei takista neil tegemast seda, mida nad õigeks peavad. Ilma seletusi jagamata, paar korda seetõttu ka politseisse sattunud, jagavad nad maailmale oma loomingulist väge läbi süljelärakate. Ei taha neile liiga teha, sest kindlasti on nad toredad inimesed ja teinud palju muudki peale sülitamise, aga nende sisemises loogikas on minu meelest tugev mõra. Ja oma hävitamise maksiimi kompromissitusse äärmusse pole nad vist selle sõna kõige otsesemas tähenduses jõudnudki.

Stiilinäiteid:

"Artists are the most miserable people in the world. Why? Because they are privileged but usually they deny it or even don't understand it. A combination of arrogance and ignorance is extremely shameful, isn't it?" (lk 22)

"Now, let's raise the question: How to oppose oneself to opinion-making? Does it mean acquiring more information? That is, opposing counter-information to information? No, that is not possible because you cannot oppose the vast amount of information one is bombarded with daily with counter-information capable of "unmasking" through investigating hidden causes, the reality that has been covered up by all that informative chatter. It is impossible to operate in that direction. One cannot accomplish the immense task of building alternative educational sources capable of supplying rational instruments to people no longer able to use them. The age of enlightenment is over."

"Instead of dealing with counter-information one has to build one's own idea. Let's call it idea-force. What does it mean? Obviously it means form an idea you don't find in newspapers, that doesn't come from classrooms or the publishing industry, that cannot become an element of opinion or leads people to consensus. On the contrary, such an idea-force leads to internal conflict and then, logically, to an attack on consensus." (lk 27)

Ma ei hakka neid detailselt kritiseerima. Ütlen vaid, et olen nendega mingil tasandil täiesti nõus, et probleemid (kui neid tahta nii nimetada) kunstitööstuses ei ole mingis abstraktses süsteemis, vaid ikka inimestes, kes on valmis sellega kaasa minema. Aga sealt jõuda teistele näkku sülitamiseni on minu jaoks veidi liiast. Veel üks tekstilõik, mis kuulub postituse alguses oleva pildi juurde.

"This is an interestin cartoon made by Robert Crumb. So, Crumb shows us a process of so-called exchange. There is an Indian guy with a piece of gold and a cowboy with a cheap necklace. They exchange these 2 things with different intentions. The Indian wants to give the necklace to his beloved woman, to make her and himself happy. So his purpose is joy. The cowboy wants to use the gold to build the great American empire and, by the way, to become rich. His interest is accumulation of wealth, quantitative growth, profit. In other words, the cowboy's purpose is to acquire privilege. Of course this privilege is based on the deception, exploitation and exclusion of the Indian. The cartoon shows that privilege is always trickery, swindle. As well it shows that the logic of privilege is incompatible with the logic of gift and joy." (lk 22-23)

Ma ei tea, kas tegemist on nende anarhistide endi ignorantsusega või huvi puudusega süübida pilti veidi rohkem, aga minu meelest kujutatakse sellel mitte suvalist vahetust, vaid legendiks saanud Manhattani ostmist pärismaalastelt klaaspärlikee eest, mille väärtuseks oli 24$. See on tõesti meeldejääv lugu ebaõiglusest pärismaalaste suhtes, kuid ajalooline narrativ, mis on saanud ahnuse (või tõsise majandusliku geniaalsuse - sõltub vaatepunktist) ja põlisrahvaste kannatuse võrdkujuks, on hakanud uute teadmiste valguses kõikuma. Ma ei taha üldse vaielda selle üle, kas valged eurooplased on või ei ole indiaanlastele kannatusi põhjustanud ega ka nende valu määra ega õiglase hüvituse üle. Ka ei taha ma vaielda selle ümber, kas tegemist on selle juhtumiga või/ja üldistusega - looga universaalsest ahnusest, salakavalusest ja õelusest, mis on omane valgele mehele; patust, mis pole indiaanlasi puudutanud. Vaatasin seda pilti enne kui tekstini jõudsin. Minu jaoks sisaldas see samaväärselt hoopis teistsuguse loo potensiaali.

Protestant, kes on põgenenud tagakiusamise eest Uude Maailma, on täis hirmu ja õudu nendest mälestustest, mis maha on jäänud; täis usku ja lootust helgemasse tulevikku oma perekonna jaoks; ärevust teadmatuse ees. Ta otsib endale kohta, kuhu rajada kodu, kus harida põldu, kus rajada oma kahe käe ja küürus seljaga tulevikku. Üksi, koos teistega, pole tähtsust. Talle ei loe mitte midagi pilvelõhkujad, mida polegi veel leiutatud, ega Ameerika Põhiseadus ega peatsed sõjad, mis kõik tema töö nelja tuule poole laiali pilluvad. Lootusrikkalt ostab mees endale soise ja ebatasase maa Hudsoni jõe ääres, mille harimine pole mingi naljaasi ega ootagi rikkaliku saaki, vaid võimalust vabalt toimetada. Ta ei näe indiaanlases vaenlast vaid naabrit, olgugi, et kummalist sellist, aga kahel jalal kõndivat inimest, kes mõistab maa väärtust ja tema soovi seda harida.

Indiaanlane, kes saab üht-teist, mida peab isiklikult väärtuslikuks ja mida tunnustatakse kõrgelt tema hõimu seas, näeb vahetuskaubas puhast kasu - mõttetult soine ala, pealegi maa, mis ei saa ju nagunii lõplikult kellelegi kuuluda, saab asustatud kahvanägude poolt. Mis sellest siis niiväga muutub? Ega neid lõputult tulema saa jääda. Kui suured nende hõimud seal teisel pool Suurt Vett ikka olla saavad? Tühja nendest ja nende siblimisest. Kui nad ise oma teadmatuse tõttu siin maadel otsa ei leia, siis küll me ühel päeval - kui nad laiutama hakkavad - nad paika paneme. Aga tema - naastes koju kui tõeline kangelane - omandab artefakti(de) näol õiguse pärida pealiku surma korral tema positsioon, magada kõikide hõimu naistega, pilgata väiksemaid, kel kaelas ainult karu hambad, mitte killud päikesest enesest. Rebasele omane irve näol, lahkub ta rahulolevalt oma osa nõudma.

Selge on see, et ajalooline tõde (mis iganes see ka ei oleks) ei räägi kummagi interpretatsiooni kasuks, vaid hoopis ühest hollandlasest nimega Peter Minuit, kes tahtis osta maad mitte põlluharimiseks ega kinnisvaraarenduseks, vaid selleks, et rajada sinna kindlus (Fort Amsterdam), millega tagada uute kolonistide turvalisus. Hiljem vallutasid Britid New Amsterdami ja kindlus liideti linnaga. Vanadel kaartidel on veel näha, kui palju kanaleid hollandlased sinna jõudsid rajada - noh, et ikka ennast kodusemalt tunda. Ka ei räägi ürikud (for what they are worth) suurest ahnusest, vaid tuhande dollari väärtuses väga erinevatest tööriistadest sh. metallist kirveid ja muud säärast. Lugesin kusagilt antropoloogia alast artiklit sellest, kuidas heasoovlikud Austraaliasse rännanud valged jagasid kohalikele noortele meestele metallist adrad lootuses, et nii saavad neist ka tsiviliseeritud inimesed. Tuli aga välja, et nende ühiskonnakorraldus tugines atradele (puust), mida jagati põlvest põlve perekonna pealt kõige tugevamale pojale ning see oli staatuse sümbol, millega kaasnesid kohustused ja privileegid. Järsku oli aga kõigil käes metallist adrad ning hõimud lagunesid kildudeks - näotuteks ja peatuteks indiviidideks.

Kogu selle heietuse moraal seisneb selles, et pole mitte ühtegi välist kriteeriumit, mille järgi selgeks teha, kas inimese toiming on kannustatud mingist idea-forcist, ahnusest või teadmatusest. Kui keegi sodib seinale "Linnavalitsus on loll!", siis kas ta teeb seda vihast ja mõtlematusest või kriitikameelest? Kuigi võiks arutleda, et viimase puhul võiks see võtta veidi mõistlikemaid vorme nagu ettepanekud ametnikele, siis loomingulise (väga vihase) väe vallandumine ei vali radu. Ega peagi valima, nagu arvavad ka selle raamatu autorid. Nüüd kus nende raamat on ilmunud ja müügis 6 dollari eest, kas ei tunne nad ise, et süsteemi korrumptsiooni sünged ja limased kombitsad on neist kinni haaranud? Kindlasti vingerdaks nad kuidagi välja sellest etteheitest.

Niisiis - nad kirjutavad raamatu, et edastada sõnumit, kuid ei usu inimeste harimisse ega vastu-informatsiooni; nad on vabanenud (või soovivad seda peatselt teha) kõigist kategooriatest, kuid sõimavad teisi väga suurte üldistuste najal idiootideks ja ignorantseteks; nad räägivad solidaarsusest, mis ilmneb iseeneslikult kui kõik piirid inimeste sees vabanevad, kuid käivad teistele näkku sülitamas. Ma ei tunne neid, kuid selle põhjal, mida ma lugesin, ütleksin, et neil on veel paljugi mille osas avarduda.

head lapsed need kasvavad vitsata

sain täna piletita sõidu eest trahvi. jälle. üle mõne aja küll, aga siiski korduvalt. sportlikust huvist lasin endale teha menetluse kuu aja pärast. vaatab, kuidas hinnakiri sedasi erineb tavapärasest taksist (keskmine 320 senimaani). noh, ja ega mul praegu raha ka pole. piletit ma pole väga tükk aega ostnud. VÄGA pikka aega isegi. ütleksin, et põhimõtteliselt ei osta, aga mõni kord ikkagist ostan, kui kusagilt linna pealt tulles viimased kroonid taskuse on jäänud või sõidan kaugemaid otsi. sel korral olin mõtteis eemal ja ei pannud tähelegi, et sisenesin bussi. olin sügaval mõtteis. läksin punktist A punkti B ja mis vahepeale jäi, ei puutunud kohale jõudmisse mitte kuidagi. seega võib mind kokkuvõttes tituleerida paadunud õigusrikkujaks; nooreks huligaaniks, kui soovite. aga ma ei tunne hetkekski, et ma oleksin midagi valesti teinud. ma ei mõtle pikalt, kas osta piletit või mitte (eriti tobe komme on osadel inimestel hoida piletit taskus ja loota, et jõuavad selle enne kontrolöri sisenemist ära komposteerida), ma ei närvitse kontrollide pärast. isegi siis, kui minult piletit küsitakse, ma ei ärritu ega kohku, vaid ütlen malbelt, et noh, läksime siis. kui trahvi kätte saan, siis ei vaidle ega süüdista varajast kellaaega ega kiru koju ununenud sõidutalongi, vaid võtan vastu selle, mis paratamatult on minu osaks langenud. nagu seadustega - ja kõige muuga mis minusse otseselt ei puutu - ikka. selline avatud süüdimatus on vist õigussüsteemi kõige suurem vaenlane: kas keegi kes ei tunne enam karistuse rangust? kuhu siis on jäänud kahetsustunne valesti toimimise eest või alandlikkus karituse ees?

õigussüsteem tugineb ideel kahju tekitamisest (isikule või ühiskonnale tervikuna) ja väärilise karistuse määramisest, mille tagamaaks on justkui meeleparandus, aga üha enam ja enam on liigutud (implitsiitselt praktikas) heade ja halbade eraldamise suunas. kui keegi selle institutsioonide ja bürokraatia kadalipu lõpuks läbib, siis ta kas enam tõesti ei taha kunagi midagi sellist ette võtta või muutub selle suhtes ükskõikseks. mingit parandust inimese sees aga näeb ainult filmides ja sealgi on enamasti vangiks keegi, kes tegelikult pole süüdi. noh, on jah liigne üldistus, aga luban seda endale hetkeks.

võtame selle bussisõidu. ühistransport on midagi nii igapäevast, mis ei tohiks sõltuda rahast või seisusest, aga utoopiline ideaal tasuta sõidukitest ei lähe vist kunagi siinmail käiku. niisiis on seda vaja tasuda - saada sõiduõiguslikuks. süsteemiks on pilet, mis märgistatuna tagab ligipääsu hüvele. trahvi aga tehakse selle eest, et sul ei olnud piletit, mitte, et sa ei tasunud oma sõidu eest. kuigi on justkui ilmne, et pilet ongi sõidu eest tasumine, siis vahendab see ainult abstraktsel tasandil seda sõitu, mis ise toimub saginat täis linnatänaval, on tingitud vajadusest jõuda punkti B ja sisaldab unist pilku öisele linnale - st. ei puutu kuidagi rahalisse väärtusesse. vähemalt minu jaoks. ma võin sellest väga hästi seletada, miks ja kuidas pilet sõiduga seotud on, aga pole midagi parata, et pilet ei saa kunagi olema see sõit ise. niisiis on karistuse objekt (pileti puudumine) eraldatud selle põhjusest (bussis viibimine) hoolimata sissetöötatud konventsioonist. ma ei taha väita, et paljud inimesed samal moel arutleksid või tunneksid, aga väga raske on näha seda kellele ja kuidas kurja tehakse ilma piletita sõiduga. jääb ainult väide, et see on halb.

samas istus minu kõrval rohelises MuPo-mobiilis üks noor neiu, kelle käed silmnähtavalt värisesid ja silmades lõksu langenud hiire hirm. ta tõesti kartis midagi valesti teha ja tundis ennast (meeldivalt malbete) vanatädide seltskonnas nagu kinnises ülekuulamiskambris. tegelikult, nagu jutu käigus selgus, oli näitsik täiesti juhuslik olukorra ohver - inimlik eksitus kuupäevade ja ID-piletiga nagu neid ikka ette tuleb. lõpuks kannatavad ju ainult süütud ohvrid selle süsteemi all. tundsin end korraks veidi süüdi, et minusuguste pärast sellist institutsionaalset korraldust üldse vaja ongi. kuhugi siia liigitusse jääb veel kolmas liik trahvi saajaid - karmid ülbikud, kes kas hakkavad õigussüsteemile toetudes oma olematut vale-õiglust nõudma (a la "türa, see ei ole minu probleem, et te piletit tahate näha, ma ei näita ja kõik! tõestage, et ma süüdi olen!").

vähemalt pileti ostmise puhul ei oska ma ette kujutada mitte kedagi, kes sihilikult tunneks, et nüüd ta on tegemas midagi enneolematult kuritegelikku või ei oska kujutada ette seda rikkumise tunnet. noh, väljaarvatud neis inimestes, kes piletita-sõit-halb konventsioonist on üdini läbi imbunud ja NAGUNII ostavad enadale pileti. seetõttu ei saa ka karistus oma eesmärki teenida. igatahes kui ma järgmise bussi peale jalutasin, jõudsin põgusalt mõelda trahvimissüsteemi olemuse kohta ja leidsin, et oma abstraktses arusaamas õiglusest, karistusest ja süüdi olemisest, ei teeni ta ühtegi endale seatud eesmärki ega ole rakenduslikus plaanis isegi majanduslikult tõhus. rääkimata siis emotsionaalsest tasandist. praegu ma ainult blufin oma isiklike kogemuste põhjal, aga ma oleksin valmis oma sokid panti panema, et kui mõni antropoloog viimaks viitsiks kätte võtta ja seda teemat sügavamalt uurida, siis ilmneks, et ükskõik mis teine süsteem (inimlikum) oleks ka majanduslikult kasumlikum. pealegi - mul on kuri tunne, et samasugune ma-ei-tee-ju-midagi-eriti-valesti tunne domineerib maanteedel kihutajate hulgas. küll teatavate nüanssidega, aga siiski.

tavaloogika ütleb automaatselt, et kui karistuse rangust ei tunta, siis tuleb järelikult karistusi karmistada - küll nad siis alles värisevad. kahjuks minu teada "krimistatistika" (trahvipiletite osas st.) seda ei tõesta. kui võimalik, siis ma tasuks oma trahvi ühiskondlikult kasulike tööga ja tunneksin vähemalt kehaliselt, et midagi on teistmoodi, aga ma ei tea, mis hetkel ma seda nõudma peaks. kas enne või pärast trahvisumma määramist. raha on minu jaoks midagi nii kauget, et selle tulemist-minemist ei pea ma ammugi millekski. ja hetkel mul lihtsalt ei ole seda raha kusagilt võtta. heck, ma meeleldi tasuks kõik oma kuupiletid sellega, et teeksin päeva või paar kusagil pargis tööd. äkki seegi on liiga abstraktne süsteem? igatahes kusagilt läbi voolav raha tekitab ainult paksu verd ja pahandust, aga mitte reaalset muutust, mida loodetakse (või tegelikult enam isegi ei loodeta) saavutada.

maailm muutub järjest läbipaistvamaks

mitte midagi viljakat ei saa sündida noogutajate kooris, kus on juba ammu ununenud küsimus, milles ülepeakaela ühel nõul ollaks. kui hinged leegitsevad, silmades vilab ürgne rebaste kavalus ning hommikul on keeled korralikult teravaks ihutud, on loota millegi uue sündi. kohtusin oma inventeerimistöö käigus ühe iseäraliku vanamehega, kes kiskus mind veidigi töörutiinist välja ning lasi endaksolemisel särada. otseselt välja ei visanud mind oma majapidamisest, aga tavalise vestlusvalmiduse asemel kohtasin tüdinud, sapist ja põlglikku sarkasmi (njah, millist siis veel). ning see meeldis mulle. üleüldse mulle meeldivad enamasti inimesed, kes niisama avasüli vastu võtmise asemel veidi aasivad. kõhklusteta ulatatud terekäed ja sulnid naeratused jätavad alati kuidagi võltsi mulje, kahtluse millegi varjamisest või soovist kuulda sinu "pakkumist", sest mis muud su viisidi motiiviks olla saab. igatahes oli see värske vaheldusest moosistele viisakustele.

(selgitavaks sissejuhatuseks veel nii palju, et tegelesin suve lõpul läänemaal rehielamute inventeerimisega - sõitsin ratta seljas läbi suvalisi külavaheteid ja otsisin iidseid hooneid. kui kätte sain, siis tegin pilte, usutlesin pererahvast ja visandasin plaani. mitte midagi keerulist.)

pean ennast üpris heaks suhtlejaks, kuulajaks ja suunajaks, vajadusel manipuleerimiseni välja. tean, et ilma energilise ja siira, samas veidi juhmi ning abitu, nooruseta, mis ei püüa ennast peale suruda või vastandada vanaga, vaid pakatab tahtest ja huvist, ei saaks ma enamikus kohtadest taluväravast kaugemale. ehk siis lühidalt - kannan poolmaski. kohati hakkan isegi seda uskuma ja mõnikord on mul heameel oma tööst, aga mitte alati. ei maksa valesti aru saada - rehielamutes ringi kondamine ja väikeste leidude kogumine on omamoodi kombinatsioon maadeavastuste ja hingedesse piilumise kogemuste vähendatud variandist. aga ikka jääb tunne, et ma võtan rohkem kui anda suudan; peaaegu et varastan inimeste tagant oma malbelt naeratavat palet eksponeerides informatsiooni ilma, et nad selle kuritegelikkusest ise aru saaksid. kogun elu ja selle pudemeid - põletatud ja taasehitatud hooneid, ammusurnud vanainimesi, mõisnike omavoli ja halval ajal leiva sisse puistatud aganaid - ning vean kottidega pealinna, kus neist sõelutakse välja kõige kuivemad teadmised, mida parnassile kanda. parim, mis sellest kõigest saab ühe kohaliku jaoks, on muutuda keskmist kõigutavaks numbriks n ülevaateartiklis mõnes kolmanda järgu teadusajakirjas (folklore vms), mida ta kunagi ise lugema ei satu: "teenida rahvast", olemata ise sellest teadlik. mõni memm on ülimalt tänulik ka selle tunni või paari tähelepanu eest, mis ma talle osutan. vestlen mõnikord kauem ja siis taon ennast ikka mentaalselt jalaga tagumikku, kui kusagilt uitab läbi mõte sellest, et peaks edasi liikuma - õhtu varsti käes, mitu maja veel minna jne.

ilm oli väga kummaline. hommikused päikselaigud oli asendunud taamal üha tumenevate pilvenukkidega. pärastpoole jäingi ühe korraliku paduka alla ja kogu ülejäänud päeva veetsin "baaslaagris", lugedes vanu loomingu raamatukogusid ja lootes, et ehk ei jää haigeks. üleüldse oli väga nigelad ilmad olnud ning olin suutnud kahe päevaga ainult kolm talu inventeerida. eelmisest talust, kus kogu rehetuba oli välja lõhutud, saadeti mind targu Aadu tallu - seal olla isegi reheahi alles. ikkagist küla kõige uhkem majapidamine.

hoov tundus olevat suvitajatele omane - pigem lille- kui porgandipeenrad, sirelipõõsad, mitte viljapuud, liiga tihedalt kokku pressitud hoov ja nõukogude aegsed saun-suvemajad. ehk käisid siingi mingil hetkel linnalapsed oma koolivaheaegasid veetmas. praegu olid nad tontlikult pleekinud kardinatega ning arvatavasti mitte kuigi sageli kasutuses. talupidajate hiilgusele ei viidanud siin isegi mitte kerge sõnniku hais, aga selles polnud ka midagi üllatavat. loomi nägin heal juhul ühes kümnest majapidamisest ja isegi siis olid nad enamasti kas kanad või mesilased. hoone ise oli tavapärasest rehielamust veidi pikem ja laiem, elamu osa palgist ja rehealune suurtest maakividest - nagu ikka. voodrilaudadelt pudenes alt nurgast värvi maha, rehealuse katust oli just vahetatud, väravad kippusid äärtest mädanema jne, aga muidu suhteliselt heas korras.

koputasin mitmeid kordi eeskoja uksele, kuid keegi ei tulnud seda avama. kuulatasin pikemalt pärast korralikku prõmmimisseanssi ja adusin midagi kusagil kohmitsemas. selge - vanemad inimesed. tuleb veidi kauem oodata. proua, kes uksele ilmus oli lahke naeratusega, kuid ütles, et tema enam eriti midagi ei mäleta. et peaksin tema poja poole pöörduma, kes tegeles parasjagu otsaviilu korrastamisega.

esitasin oma standardteksti selle kohta, kuidas olen võm'ist ja tahan maja inventeerida, st. küsida vanuse kohta, teada siinsest külast ja inimestest, teha pilte, joonistada maja plaan - veidi lihtsalt juttu rääkida. muidugi ei unustanud ma kiitmast hoonet ennast, et kohe algusest peale soosivasse valgusesse langeda. olgugi, et lääged sõnad, meeldib inimestele kuulda midagi toredat. pärast sain aru, et see vist oligi teda hingepõhjani solvanud ning ülejäänud suhtlemisele (vestlust oli selles vähe, rohkem ühmamist ja mühatusi) mürgise pitseri lajatanud.

5 minuti pärast tuli ta tellingutelt alla ning hakkas sõnalausumata sammuma, astudes esmalt peaaegu et mulle varba peale. vaikides vedas ta mind iga maja juures olnud aastaarvu sildini ja osutas sellele kurjakuulutava kindlusega, umbes nagu kapten, kes näitab päevi sihitult tormis ekselnud laeval päästvat kurssi. minu meelest tõstis peremees pentsikult jalgu (igatahes oli tal selle paraadi ajal teistsugune kõnnak), et peita ja samas rõhutada matslikku kommet viltidega pidevalt maad mõõta, millega justkui pilgates seda teist vastanduvat, linnalist, aegruumi, kust mina pärinen; kust pole kunagi midagi tulnud peale peenutsejate ja ninatarkade, nende sisutühjade viisakuste, ning aega mõõdetakse numbrites, mitte mullale veetavates joontes. ekskursiooni viimaseks sihtpunktiks oli külatänaval paiknev viit, mis ütles, et arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal võib oletada, et siin on iidne asulapaik 13-17 sajandist. see komejant pani mind üheaegselt muigama, aga teiselt tundsin tõsist häritust peremehes.

unisuses küsisin, millal te katust vahetasite, samal ajal, kui tellingud olid alles püsti. sain teenitud vastuse, mis laiutas kinnastes käsi taeva poole ja sisaldas vihast pilku. läksin pabinasse ja hakkasin suvalises järjekorras oma stampküsimusi pilduma - "mis plaanid teil majaga on?". "ära kolida. lõplikult". "kas see veidi liiga morbiidne soov ei ole?", püüdsin naljatleda. oma tagurlikus üleolekus mõtlesin, et kas peaksin sõna "morbiidne" asendama millegi rahvapärasemaga, aga tema vastus oli kiirem kui minu mõte: "sõltub perspektiivist. minu vanuses on see vist isegi loomulik". kuigi temast õhkus laadset närvilisust ja ärritatust, mida kohates mõnes linna urkas oleksin oodanud välkuvaid rusikaid ja ropumast ropumat sõimu, lasi ta mind tuppa.

uurisin ühe ja teise remondielemendi (tapeet, põranda lauad jne) kohta, mis ajal ehitatud jne. iga küsimusega vastumeelsus ja tõredus peremehes kasvasid. sain aru, et siin pole mitte midagi muutunud juba kuuekümnendatest ning minu küsimused tunduvad üleolevate pilgetena. mida nad kindlasti aga ei olnud. esitasin ainult oma kohustuslikku repertuaari nii nagu paberid nõudsid püüdes hoida viisakat tooni. liigsele teravnemisele leevdendust otsides kiitsin värskelt värvitud rehetoa ahju, mille peale kosteti, et eks see teda veel koos hoiabki.

seest poolt oli tegemist ühe rehetare viimase arengujärguga - planeeringusse oli kambri ja rehealuse vahele integreeritud ka eraldi köögi ruum (u. '30 teisel poolel hakkasid sellised tekkima, aga kuhugi kaugemale ei arenenud). kööki oli integreeritud dushinurk, mis minu meelest oli üpris nutikas ruumikasutus. ütlesin oma arvamuse välja ja sain järjekordse vaikiva etteheite osaliseks. mõistsin, et ema ja poja jaoks oli see juba aastaid olnud paratamatus, väljapääsematus. "ma ei kuule teid. mu ema on kurt ja mina olen poolkurt". rääkisin natuke kõvemini, mis pani tema kortsus ja väsinud silmad hetkeks tahtmatult naeratama. "ma kuulen ainult seda, mida ma tahan kuulda", teatas ta. kas nad oleksid soovinud eraldi dushiruumi? vanase rehemajja on seda äärmiselt raske integreerida. või puudusid selleks vahendid?

ema sõnul olevat siin varemgi inventeerijad käinud, et miks ma ei ole kusagil nende arhiividest maja plaane võtnud. proovisin kannatlikult seletada praeguse projekti eesmärke, aga see oli loeng seintele. nagu ma teada käisin, siis eelmised uurijad olid käinud 70ndate paiku ja täpselt samu küsimusi esitanud (enam-vähem ka samu tulemusi saanud, aga vist leebemalt). võibolla olid nad andnud mingeid lubadusi olukorda parandada, võibolla eeldas seda peremees, aga ma tuletasin oma kohaloluga kõike ebameelidavat jälle meelde. ega ma ei saanudki seda teada. pärast hoovi peal küsisin, milliseid hooneid siin veel on olnud. tuli välja, et eelmised uurijad ei hoolinud nähtamatust. sellest, millest mees ise rääkida tahtis. laudast ja suveköögist, mis hävisid "ajal, kui kõik lõplikult muutus". ega ma ei saa vist kunagi teada, mida ta täpselt silmas pidas, sest ta ütles seda nii valulikul toonil, et ma ei söendanud edasi küsida.

ma ei suutnud lõpuni mõista, keda või mida ma talle kehastan, et ta kogu oma nutikust appi võttes proovib minust üle olla ja oma sarkasmiga sügavale mutta trampida. praeguse riigi võltsi huvi maaelus toimuvasse (st. mitte toimuvasse; lagunemisse)? üleüldist võimude suhtumist kauguses toimuvasse? linnainimest? maast ja maaelust võõrdumist? vaevalt, et ma rääkides selle jälile oleks saanudki. siiski, lõpuks soovis ta mulle head teed ning kuigi tammetõrudele omane magusmõrkjas maitse jäi kogu sellest vestlusest suhu, siis arvasin, et selles oli siirust rohkem, kui kõigis minu müügimehe-naeratuste õnge langenud suvitajates.

sellel lool oli minu jaoks ka teatav moraali moment. tundub, maal elavad inimesed sageli ei salli kui neid ei mõisteta. mitte selle pärast, et nad oleksid sallimatud (see on linnavurlede üldistus), vaid nad eeldavad, et inimestel oleks vähemalt elementaarne võime panna ennast teiste asemele. maal on see lihtne, sest nii palju on jagatut. selleks pole isegi pingutust vaja, saati siis sõnu. külapoodide ees vestlusi kuulates jäi mulle kõige pealt mulje, et no on ikka matsid - ilmast, joomisest, traktori osadest ja naaberküla uutest elanikest käib ainult jutt. aga tegelikult on nende väheste sõnade ja noogutuste taha peidetud terve jagatud ilm, selline mida linnades vahendavad sadade lehekülgede kaupa filosofeerivad raamatud.