jaanipäev

igat postitust olen alustanud ülestähendusega, kui mitu drafti mul juba valmis on ning kohe seda loetelu ka sujuvalt täiendanud. las nad olla. poolikud, rääbakad ja vigu täis. täna on teistmoodi. kohe kui ma kirjutamise lõpetan, peaksin hästi kiiresti tööle hakkama (üks väga vana tähtaeg kaelas). nii et mida pikemaks siinviibimist venitan, seda hiljem pean tegutsema hakkama. laisklemise peale on mul suisa annet. ja kui osavalt ma seda iseendale serveerin!

[mina]: tegelikult seda ju polegi väga palju. küll ma hiljem jõuan ka
(*deadline'i on edasi lükatud juba 10x ja viimase lähenemist saab mõõta mitte enam päevades, vaid juba tundides)
[kohusetunne]: miks sa seda siis kohe ära ei tee?
[mina]: tuju ei ole. mis ma selle ekraani ees niisama ikka logelen ja punnitan? teema on vale, ideed tülitsevad omavahel nagu turueided ja näpud on krampis. nagunii lihtsalt kustutaks üht-teist, tõstaks sõnu ümber, aga mitte midagi mõistlikku kirja ei paneks..
[kohusetunne]: yeah, blogisse kirjutamine on kordades mõistlikum
[mina]: vähemalt mul on tunne, et ma liigun kuhugi. midagi uut tekib või..
[kohusetunne]: (võidukalt) no vot, ja kui töö tehtud saaks, kui meeliülendav see veel olla võiks!
[mina]: käi perse!

njah. konstruktiivne. siililegi selge, kummal poolel õigus ja kummal jõud. jube igatahes .. peaks vist sagedamini ennast kõrvalt vaatama. järsku hakkab häbi. kui mitte seda, siis praegu vähemalt rikkus selleks korraks kirjutamise tuju ära. nomaeivõi.

"Kaua me veel koolitame sügavtrüki magistreid heietamise lisaerialaga, samas kui kunstiõpetajad ja lapsed piinlevad?" - Sobolev, Mari

see juhtus juba mõnda aega tagasi, aga millegi pärast tuli nüüd jälle meelde. ühel esimestest kevadistest päevadest käisin uut märkmikku hankimas ja suvalistes südalinna kunstigaleriides kolamas. sellest ei mäleta enam muhvigi. küll aga on meeles üks kohtumine. ostsin just paki al capone sigarillosid (hellitan ja tapan ennast sedasi üpris harva) ning otsisin sobivat päiksepaistelist kohta, kuhu maha istuda, et järgmist nädalat planeerida ja suitsu teha. kõige lähema potensiaalse pingi peal aga juba istus keegi. ma olin juba otsustanud, et lähen mujale üksiolemist otsima, kui märkasin, et ma tunnen istujat. naeratasin, vabandasin ja ütlesin välja, et ma tegelikult ei tahtnud kellegi kõrvale istuda. tuli välja, et E oli just otsinud kohta, kus juba oleks keegi teine ja poleks seetõttu seda istet valinud.. iiigatahes. vahetasime viisakusi, sest ega me kumbki teineteist väga tunnegi, pigem teame. mingil hetkel ütles ta umbes midagi sellist, et ainult kirjandus saab meid päästa. või maailma. noogutasin ja nohistasin läbi suletud suu naerda. alles pärast hakkasin mõtlema, et mis mõttes ta päästa saaks; keda ja millest? kirjanduse klassis, kus ma põhikoolis käisin, oli suur loosung: "raamatud on teadmistetule igaveti loitvad tõrvikud". või midagi sinna kanti. nii poeetiliselt väljendatud kui see ka ei ole, manas see mulle alati silme ette lõputud riiulitäied kolletanud teoseid, millest kõik räägivad, aga mida keegi lugenud ei ole. hirm oli see, mis mind valdas, mitte valgustus. ükski hunnik köidetud pabereid pole veel kedagi päästnud. isegi mitte seda tegelast, kes aleksandria raamatukogu maha põletas. kõik teavad, et ta seda tegi, aga nimi ei tule kunagi meelde. viskerelvakski on teised ebapraktilised. ainult väikseid vendi võib nende pildumise ähvardusel sundida enda asemel koeraga välja minema. ja igaüks teab, et kirjandus pole veel kedagi peale rowlingu, pratcheti ja jeesuse rikkaks teinud.

maailma ei saa päästa (mida E ei pruukinudki väita, vaid ma lihtsalt mäletasin valesti). see on üks neid tobedaid abstraktsioone, mis on hakanud amokki jooksma ning paisunud suuremaks kui elevantsustõvega sinivaal. põnevusest nõretavad filmid, kus suurte musklitega mehised kangelased (jah, mõnikord harva on poliitkorrektsuse mõttes ka kangelannasid kasutatud) hoiavad ära tuuma-, loodus- ja kes-teab-veel-mis katastroofe. üks pingutatud nupuvajutus või geniaalne põhikooli keemiatunnis õpitu rakendamine (maakeeli mäkaiverism) ning inimkond on kindlast surmasuust välja toodud. see ei ole tegelikult maailma päästmisest. nii kurb kui see ka ei oleks, on miljoni inimese surm ikkagist ainult staistika, ja sellisena hoomamatu või tajutav ainult abstraktses võrdluses (näe, seal filmis suri 200 000, siin miljon, see on verisem ja seega võimsam); kaudselt. isegi siis kui rahvusvaheline meedia veriseid pilte ja ahastust levitades ühest või teisest reaalsest olukorrast mõned päevad pasundab ning viimaks unustab. ära hoitud õnnetused aga ei leia kajastust, veel vähem teadvustavad neid inimesed, keda "päästeti" (hoopis teine teema on inimeste abistamine, kes ühe või teise katastroofi on üle elanud). kõik läheb edasi. rikkad on rikkad, vaesed on vaesed ja lollid lollid. päästetud olemine aga ei sisalda vähimalgi määral mingit muutust. see, et nad surma ei saanud, on muidugi tore, aga poleks ka erilist tähtsust, kui nad seal kusagil kinolinal oleksid õhku lennanud. veidi ehmatav ehk, aga tänapäeval on inimesi äärmiselt raske shokeerida - nad on igapäevase vägivallaga üpris tuimaks muutunud. loomulikult on ühe inimese eneseohverdused liigikaaslaste päästmiseks elusümpaatiat äratavad, aga pigem tuleks kaasa tunda neile tegeleaskujudele seetõttu, et nad arvavad, et nii on maailm päästetud, mitte ohvri pärast, mida nad kehavastav. kui keegi küsib, et kui sinu ees oleks nupp, mille vajutamisega sa päästaksid maailma hukkumast, siis õige vastus on, "ma vajutan seda". aga midagi inimlikku selles pole. nii on viisakas. just sel moel jõutaksegi eetika küsimusteni, kas - "olukorra tulles" - päästa kümmet last vedav koolibuss või viis rasedat naist. puhas matemaatika nagu ka maailma päästmine. ma ei ütle, et poleks olemas tõelisi kannatusi ja õudu (näljahädasid, sõdu jne), aga ei üksikud inimesed, organisatsioonid ega ÜRO rahaeraldised ei saa tegeleda millegi nii abstraktsega, nagu maailma päästmine. usun, et nad teavad seda ise väga/liigagi hästi, et tegelevad ainult sümptomite leevendamisega.

indiviidi tasandilt vaadates on päästmise tulemus kellegi pääsemine; vabanemine, üleminek, nihe maailma tunnetuses (teadlikkus sellest muutusest ja rahulolu on vist teisejärgulised). eesti keeles on selle mõiste algideed (see ei tähenda veel õige ja vale arusaamise eristamist) hämanud palju moodsam ja tehnilisem tähendusväli - uppuja päästmine, päästeamet, üle noatera pääsemine jne., mis üldjuhul on seotud bioloogilise elutegevusega (elab/surnud) faasivahetustega. inglise keeles aga on säilinud selge eristus sõnade "saving" (nt. life saving - (vetel)pääste) ja "salvation" (nt. salvation army - päästearmee) vahel, mis erinevalt teisest võimalikust vastest eesti keeles - "lunastus" -, leiab kasutatust ka tänapäevasemates kontekstides. igasugune tegelik ja tähenduslik pääsemine on seotud selle viimasega, mis on kahjuks koormatud üleliigse religiosse taagaga. võiks ju ka öelda, et kirjandus lunastab maailma, aga vaieldamatult ei ole selle lause sisu tänapäevasele inimesele enam sama, sest pääsemine ei tähenda ainult pattudest vabanemist. tõsimeelseid usklikke jääb järjest vähemaks ja see tõttu ka patte. abstraktsemas mõttes, selles, mis jääb religiooni taha ja mõneti üleseks, märgib pääsemine otseselt (meelelist ja/või hingelist) muutust indiviidis. tehnilises mõttes on piibellik pääsemine ikkagist pääsemine taevasse, jumala juurde, pääsemine põrgu igavesest piinast, vabanemist pattudest jne. esmajoones on see muidugi (jumala poolt) andeks andmise (andestuse saamise) küsimus. selle, ja muu ainujumala aksepteerimisega kaasneva dogmaatilise reegilistiku omandamise, taga lasub idee inimese sisemise headuse või pigem isegi hüvelisuse (moraal), (enese)teadlikkuse (mõistmine), inimlikkuse (tolerantsus) kasvust. siinkohal tuleks aru saada, et ükskõik kui hästi me ka piiblit, teaduseetika käsiraamatut või maaja kallaste "oh ajad, oh kombed" käitumisõpikut peast tsiteerida ei oskaks, ei tee see meid veel (sisemiselt) häid või "pääsenud" inimesi. kahtlemata on see vahend, millega ärgitada mõtlemisele, kuid passiivne reeglistiku omandamine teeb meist ainult viisakad inimesed. pääsemine ei ole universaalne teadmiste kogumik, vaid meeleseisundid (mitmus seetõttu, et mul on väga raske kujutada ette ühte ja õiget lõplikku tulemust, kuhu iga üks meist lõpuks välja jõuab, vaid pigem on tegemist pideva protsessiga kogu oma paljudes avaldumisvormide ja hetkeseisunditega. sellest tulenevalt on väga raske või pole võimalik seda "pääsemist" kuidagi verifitseerida). ja kui on saavutatud kriitiline mass "pääsemise huviga" indiviide, siis ehk on ka maailm pääsenud. aga see on pigem kõrvalprodukt, kui eesmärk omaette.

selles mõttekäigus pole mitte midagi originaalset. tegelikult polegi tegemist niivõrd mõttekäiguga, vaid ühe kogemuse kirjeldusega - pooliku kirgastumisega, mille osaliseks ma sain viie minutilise vestluse ja järgnenud sisemonoloogi käigus; kirjandusliku harjutusega. samu mõtteid mõlgutades on paljud inimesed astunud sammu edasi ning jõudnud praktiliste küsimusteni, et kuidas siis päästa inimesi (põhiliselt on ikka juttu õpilastest, kes peaksid neid vaimuhüvesid tulevaste täisväärtuslike kodanike algetena juba koolis omandama, kuid millegi pärast ei tee seda) koolisüsteemi homogeniseeriva ja viljatu metoodika käest. alates Kropotkinist, kes tundis muret, kuidas suudetakse millestki nii kujutlusvõimet ja maailmatunnetust arendavast nagu geograafia, teha nii kuiv ja isegi tülgastav õppeaine, kuni Mari Sobolevi artiklini (sealt on pärit ka tsitaat pealkirjas) kunstiõpetuse (aine) ja kunstitunnetamise kasvatuse (eesmärgi) vahekorrast, on helgemad pead piike murdnud nüride ametnike ja avaliku arvamusega, pakkudes välja omapoolseid õppekavasid või meetodeid. kui nüüd puhtsüdamlikult endale aru anda, siis selliselt mõistetud pääsemisele pole ühest päästmise retsepti ja see töö jääb ikkagist iga inimese enda hooleks. konstrueerida pääsemine ümber? mõista ja mõttestada seda kuidagi teistes kategooriates? probleem ju selles ongi, et keegi kavalpea on püüdnud hariduse saamist - olles selle eelnevalt võrdsustanud üksüheselt igakülgse vaimse arenguga - panna koolikohustuse, hinnete ja 5-tundi-nädalas-matemaatikat institutsionaalsetesse väljendustesse. oma töö on siin ära teinud ka psühholoogia ja standardiseeritud intelligentsus-testid, mis algselt olid mõeldud AINULT kõige nõrgemate (patoloogiast vaevatud) laste välja sorteerimiseks. väidetavalt on õpilaste vabastamine või hingamisruumi jätmine mõnede vähem ametlike vormide puhul õnnestunud (Waldorf-koolid nt), aga seda edu (määra) on raske välja selgitada. olen veendunud, et heaks inimeseks ei saa kedagi kasvatada. ei piitsa ega präänikuga, ei kodus ega range distsipliiniga internaatkoolis. selleks kasvatakse. kindlasti ei tasu hukka mõista püüdlust teha inimestest häid ja kombekaid, kuid kui need heaks olemise viisid kuuluvad eelmise põlvkonna (või ajastu) mõttemaailma juurde ning ei arene, siis uute situatsioonide tulles ei oskaks inimesed enam humaansed olla. tavad ei nõua võimet ise otsida, tunnetada ja otsustada, vaid järgida. see aga ei tähenda, et tavad ja kombed valed oleksid. nad jäävad poolikuks lahenduseks.

püüdes nüüd ringiga tagasi tulla - kas ja kuidas saab kirjandus päästjaks? kas ja milliseid eeliseid on tal teiste mõeldavate vahendite ees? oma kunagistest kirjandustundidest mäletan esiteks seda üleüldist tuimust ja tühjust, mida see aine minus sisendas. ütleme nii, et ta ei olnud ebameldiv nagu kehaline kasvatus, kus pidi tegema nii ja nii palju kätekõverdusi ja ma kunagi ei jaksanud, või meeldiv nagu matemaatika, kus ma hiilgasin ülesannete valmis vorpimisega enne teisi. ehk seletab seda suhtumist üks näide. (ausalt, ma kohe pärast seda jõuan viimase lõiguni ka.)

esiteks polnud minu lapsepõlvekoolide kirjanduse õpetuse tase mitte just kõige kõrgem. kaldun arvama, et ainukesed jaapani kirjanduse teosed, mida õpetaja oma elu jooksul oli lugenud, olid need samad 3 haikut, mis õpikus ilutsesid. ühel helgemal hilisügisesel päeval otsustas õpetaja murda välja igapäevasest rutiinist ning palus kõikidel kirjutada ühe haiku. kõik, mida lapsed sellest teadsid, oli see, et nad pidid olema 5/7/5 silbistruktuuriga ja sisaldama aastaajaga seotud sõna. haarati pastakad pihku ja üle kogu klassi kõlas pomin, sonimine. kahjuks selle sisu seisnes mitte võluväe lukustamises maagilistesse märkidesse, vaid silpide arvu korduvas üle lugemises. kui ühest reast jäi puudu üks silp, siis lisati sõnale "sügis" (sest aastajale viitav sõna ju pidi sees olema ning 90% juhtudest oli see "sügis") mingi lõpp nagu "sügisel" või "sügised". saime valgustuse osaliseks - vist seetõttu oligi haikude sisu nii hämar ja kummaline, et tuleb mõnda sõna liidete võrra venitada ja seetõttu ei teki koherentset, normaalset lauset. tagasi vaadates tundub mulle, et tegemist oli rohkem silbitamise, kui luuletamise harjutusega. neid vist õpetatigi umbes samal ajal ja sama õpetaja poolt. ma nüüd ei taha öelda sellega, et juba kaheksandas klassis peaksid kõik lapsed kirjutama tasemel, mis paneks keisri heldima, vaid et see arusaam luulest, kui vormi sisse rohmakalt tahutud sõnadest, mitte ideest, mis leiab sõnad ja vormi, kummitas mind kuni HK luuleanalüüsi kursuseni. kes teab, kui meie kirjanduse õpetajaks olekski olnud keegi H sugune, kas siis ma oleks suutnud seda hoomata, aga esialgu jäid luuletused minust nii kaugele, et lugeda ma neid küll ei tahtnud - pigem tekkis vastumeelsus nende pähe tuupimise sunduse tõttu. nad ei kõnelenud minuga.

hiljem kirjutasin ise mõnikümend väga naljakat, kramplikult struktuuris kinni olevat, poeemi, mis kusagil internetisügavustes mind ikka veel aegajalt häbistavad. siis kinkis ema mulle sama aasta jõuluks eesti luule antoloogiad (noh, kui aus olla, siis ma ise tellisin ta käest) ja neid ma siis sisemisest sunnist (nakerebanarimasen on vist õige sõnasisuline vaste jaapani keelest selle kohta, mida ma silmas pean) sirvisin. aja jooksul - pärast päris mitmekordset lugemist - jäi nii mõnigi lühem mulle pähe, mida võin praegugi tsiteerida pea veatult. mitte, et ma oleksin tuupinud, vaid et ma mõistsin seda ja nautisin selle retsiteerimist. eriti soodsalt mõjus mulle alendri kuulamine ja avastus, et mõned neist laulu sõnadest on kogemata kombel sattunud minu luulekogumikku. kasvasin ümber. see võttis tohutult aega ja käis väga konarlikku rada pidi, mis oli täis juhuslikke komistamisi ja kohati isegi koolis õpitu teadlikku unustamist. ükski õpetaja ei rääkinud mu hilisemast lemmik kirjanduszanrist - blogidest jne. jne.

mul on ikka veel salajane unistus, et kui mul midagi muud üle ei jää, hakkan kirjanduse õpetajaks ja deklameerin klassi ees kõva häälega fs'i: "kurbus on nagu sitahäda / kas sa talle mõtled või ei / ikka ta tuleb / kus sa ka ei oledks" (ligikaudne tsitaat). või VT'd: "lugesin hommikul hamletit / poldki nii sitt kui arvasin". kui ma sellega mitte midagi muud ka ei saavutaks (muidugi käib siia juurde pikk jutlus, mida ma ajaviiteks oma peas olen konstrueerinud), siis vähemalt teatava elevuse. kirjandus on tagauks, mille kaudu libistada sisse "pääsemist" ilma, et oleks tarvis ühtegi päästjat. loed, siis kui tahad ja keegi peale ei sunni, leiad juhuslikult ühel vihmasel päeval suvalise raamatu, avastad, avardud, suhtestud, mõttestad, mõistatad, mõistad, koged.. kuni on (vaba) aega ja raamatuid, on lootust. muusika on mandunud rütmideks ja vaevalt, et keegi seda enam kuulata oskab. vahel tunnen isegi, et see ei ole minu jaoks. (maali)kunsti jaoks peab käima galeriides, aga kaubamajad on kohtadena kordades ahvatlevamad. mõnikord õpetaja sunnib kunstihoonesse, kuid siis tuleb ainult pilet osta ja pärast ette näidata. ainult kunstnikel, kelle lapsed - loodan vähemalt - on viimased, kes vajaksid kõrvalist abi, on kujutava kunsti igapäevaselt kättesaadaval. ma olen täiest nõus ML'iga, kes ühes ööülikooli loengus soovitas kõik raamatu ära keelata - vat siis alles hakkaks inimesed usinalt lugema. aga seni päästab kirjandus märkamatult inimesi edasi.

lahemaa

käisime tööasjus pedaspea külas maad uurimas. pikemalt seletama ei hakka, aga olen osaline ühes tlü ja evm'i koostööprojektis, mille eesmärgiks on inventeerida lahemaa rannakülad ning teha soovitusi uute planeerimiseeskirjade jaoks.lühidalt - kõik tahavad lahemaale, kauni ja puutumata looduse viimasesse kantsi, suvilaid ehitada, rahvuspark ei luba hetkel mitte kellelgi ehitada ja meie peaksime mõndasid inimesi priviligeerima, aga nii, et säiliks "ajalooline külastruktuur". reaalselt nägi see nii välja, et me jõlkusime pedaspea vahel ringi, nautisime värsket õhku (ja suitsu) ja jagasime hooned nelja väärtuskategooriasse (Ast Dni). minu osalus algas vastupuiklemisest liigsele lihtsustusele, hajus osavõtliku hindaja rolli ning lõpuks tüdimuse saabudes taandus infantiilsesse ükskõiksusesse, millega kaasnes vastupandamatu kihk inimesi ja elektriposte lumepallidega pommitada. loodetvasti ei jäänud J'le ühest poolkogemata tabamusest väga hullu sinikat. "mis sa arvad, kas see maja on rohkem nagu B või C?". vastasin sellele karupoeg puhhi stiilis kordamööda jajah või ei-ei, pikkides siia-sinna kusagilt raamatust pärit tsitaate ja ilmselgeid tähelepanekuid. ekspert-shmekspert.

natuke sai liialdatud ka. ei saa öelda, et käidud kohad mind täiesti külmaks oleks jätnud või et ma ei näe oma tööl ning osalusel kaalu; vahest isegi perspektiivi. kohapeal ringi tuiates ei suutnud ma kuidagi meenutada, millal viimane kord linnast välja sain. kui lühike loksal käik välja arvata, siis võis olla isegi augusti-septembri paiku. jalgupidi kinni asfaldis.. kuigi enamuse ajast tarmukate pilvede kiuste paistis ere päike nii ülevalt kui alt otse silma ning lumi oleks kindluste jaoks ideaalne olnud, püüdis vali tuul mu salli vahelt sisse puhuda. krõbekuivad kõrred põlluserval lumekuhilate vahel värisesid tuttavlikus tardumuses nagu ebaloomulikult närvilised kollased foorituled - elutu paigaltammumise ja otsustusvõimetuse kehastus. meri kees madalal tulel ning loopis loendamatul hulgal väikseid laineid randa. kuna pilk ei suutnud vesiste väikevormide möllus haarata enamat kui hetkelisi fragmente, siis kõik liikus ja püsis paigal samaaegselt; oli kogu aeg sama. värskelt sadanud lumel olid ainult üksitute loomade jäljeread, veel harvemalt kahejalgsete omi (üks koos regulaarsete kollaste laikudega raja kõrval). märkide segapudrust oli võimatu üheselt välja lugeda, kas tegemist on suve, kevade või talvega. ma ei räägi sellest, et lumi oli maas, vaid pildilikust ajavälisusest. miski, mida näidatakse pidudel või perekondlikel üritustel ainsa eesmärgiga tõendada ajaloolist fakti või esitleda trofeed maailmavallutuslikest retkedest. ajalgi on oma tarbimisväärtus.

küla ise on läbi teinud nii suuri muutusi, et selles pole enam midagi külalikku säilinud. isegi gea troska, kes 70-80ndatel eesti külasid agaralt tüpologiseeris ja (minu meelest) pinnapealselt uuris, jõudis mingil hetkel arusaamiseni, et see mõiste ise on teisenenud ja kaotanud sisu. varem sotsiaalmajanduslikku kogukonda ja sellega kaasnevat territooriumi, toiminguid ning elu väljendanud "külast" on saanud pelk administratiivne üksus. kõik muu on tast ammu välja imetud. maju on järjest tihedamalt kokku ehitatud nagu kardaksid nad valju pakast ning prooviks teineteise seltskonnast sooja leida. nüüdseks aga on jõudnud kurva tõdemuseni, et nad on ainult välised külmad kestad ning kuhugi ei ole selle teadmise eest pageda. tagasi sõites oli meie esimeseks peatuskohaks lasnamäe, kus selline implosioon on saavutanud oma maksimumi. kurb mõeldagi, aga ammu enne lasnamäge on selle kogemus kolinud maale. linnaelanikele ei paista see aga silma. suvitama sõites on väiksed kohad jälle elu täis: grillid sisisevad, igal pool on kosta vallatuid huikeid, õllepudelite avamise rõõmsaid plompsatusi ning varahommikuti lindude laulu. just nii nagu kinnisvaramaakler lubas - maja hoovis elab paar laulurästaid, merevesi on lahesopis soe ja autoga liikudes ei jäägi pood nii kaugele.

vanaisa ütles, et maale lähevad talu pidama ainult tõeliselt kõvad mehed. hoolimata kõigist riigipoliitilistest, majanduslikest ja ühiskondliku arvamuse väntsutustest seisavad nad viltsaabastes harkisjalu tuule käes, mis räsib nende kaheks pulstunud salguks kammitud habemeid, ning ajavad juuri sügavale mulda. tema meelest on maapiirkonnad praeguseks täis ainult linnavurlesid, kes mõtlevad, et maal elamine on in, aga esimeste raskuste tulles lasevad sealt jalga. võibolla pole enam selliseid kõvasid mehi, kes vanaisa karmidele kriteeriumitele vastaks. minu kogemus ütleb, et sinna on alles jäänud ainult need kõige viletsamad, kel pole veel või enam võimalust põgeneda külade varemete vahelt. ei, see pole süüdistus, vaid nende kaela langenud õnnetus, mille puhul tuleb kaasa tunda. igasuguste ennustuste kohaselt peaks paarikümne aasta pärast kogu maailma rahvastikust 70% linnades elama. euroopas on vastav näitaja juba praegu mõnes riigis üle 80ne %, eestis 60-70 vahepeal. kui varem oli selle taustaks massiline migratsioon, siis viimaseid protsente saavutatakse aeglaselt - väljasuremisega. lõplikult linnastunud ühiskonnast aga ehk järgmises postituses. kui me poleks nädalavanusele lumele külavahetänaval esimesi jälgi vajutades nii kõvasti naernud ning oma teadusedevusega ametis olnud, võinuks hirm väga kiiresti maad võtta. õudne ja õigustatud küsimus - mida me siin enam päästame või säilitame - oma ainuõige vastusega. varemeid. monumentaalseid varemeid alljoonitud pühendusega linnadele.

surma metafoor

kindlasti pole see kõige rõõmsameelsem algus, mis ühel blogil olla saab või olema peaks (?), aga kui ma praegu ei kirjuta, siis lükkan seda arvatavasti igavesti edasi. vähemalt ilm on sissekande ja meeleoluga komplementaarne - meri ja taevas on kõik üheks halliks massiks sulgunud ning hägustab sfääriliselt vaatevälja. tänaval jalutades ehk ei märkakski seda: hoiaks ainult pilku maas, et lumeräitsakad silma ei tükiks, ning rühiks lompide vahelt immitseval asfaldil omas mullis edasi. ainuüksi tänavamürale mõtlemine paneb pea valutama. ehhh.. mõtted ujuvad ringi, sulavad haakumata teineteise sisse ja ei võta ühtegi geomeetrilist kuju.

käisin laupäeval emaga koos ja tema palvel oma vanavanaema (tehnilises ja ka iidsemas keeles ellaema) matustel. olen vist üks neist üpris vähestest omaealistest, kellel veel vanavanavanemad alles on (kuni viimase ajani siis. nüüd ainult vanavanaisa) ning peaksin selle üle vist uhkustki tundma. ausalt öeldes olen neid kohanud ainult ühe käe näppudel loendatav arv kordi perekondlikel süldipidudel (ei, ma ei mõtle seda üldse halvustavalt. sülti lihtsalt pakutakse alati. samahästi võiks need olla ka kartulisalatipeod). tegelikult pean silmas hetki mil ma kohtumisi mäletan. mulle ei meenunud oma ellaemast mitte midagi peale selle, et ta tegi suitsu ja alatasa naeris muhedalt oma kähiseva häälega. kusagil peaks olemas olema ka pilt, millest taolistel (matused, pulmad, sünnipäevad jne) puhkudel räägitakse pikalt ja härdalt, aga mida kellelgi enam ei ole, kus peal on viis põlvkonda: mina kolme või nelja kuuselt, minu ema, vanaema, vanavanaema ja tema ema. miski (peale ilmselge asjaolu, et iga põlvkonna esmasündinu on olnud 4 põlve järjest naissoost) selles mustris, koos ülejäänud naissoost veresugulaste suure hulgaga (enamus mehi on "põhiliini" sisse abiellunud), meenutab matriarhaatliku kogukonna sugupuu kirjeldust, mille ma täiesti tahtele allumatult olen jäädavalt ära rikkunud: nende vaheline seletamatu side, mida ma alles seal olles nii selgelt tajusin. sõnadeta jagatud mure, kaastunne, lohutus, mõistmine ja samas ka elu(elamise)rõõm. ma ei tundnud oma vanavanaema pea üldse, kuid ainult hetkeline kabelis viibimine viis mind empaatilise arusaamani ühteaegu ühenduse väest teiste vahel ning nende jagatud kaotuse valust. samas tundub see sidusus põlvkonniti järjest nõrgemaks jäävat - minu ema ei suhtle enam ammu ei oma õe ega emaga kuigi sagedasti, ka vanaema kohtus oma emaga enamasti ainult tähtpäevade raames. küsimus polegi niiväga kvantiteedis kui kvaliteedis. paratamatult kipun ma siin nägema suuri modernistlikke välisjõude, mis kaikaid kodaraisse loobivad, aga.. mitte ainult. ma jõudsin ebamäärase veendumuseni, et mina olen viimane punkt - küll ühe kadunud pildi kaudu ühenduses, kuid jäädavalt eemaldunud ja teatava lõplikkuse märk.

ma ei teadnuki, et mul nii palju sugulasi on. miski minus tahtis neid teretada, otsis sarnaseid äratuntavaid jooni, püüdis kokku viia nägusid, nimesid ja asetusi sugupuus, aga sundis samas käsi sügavamale taskusse suruma ja asendustegevusi leiutama. kuna peale viisakuste polnud mul teiste matuselistega suurt midagi vahetada ning ega see toiming seda õnneks eeldagi, jäi väga palju aega kõrvalistele detailidele. krematooriumis hakkasid esimese asjana silma uste kohal rippunud tablood, kus oli kirjas kellaaeg ja kadunukese nimi. see meenutas mulle eemaletõukavaid pankade ooteruume, kus uksed on mõeldud pigem väljumiseks ja tohutu hulk kaameraid närivad end su luusse. kogu füüsilineruum oli minu jaoks ärasaamise kannatamatust täis. mitte pidulik-harrast lõplikkust, määratud korra saabumist või meenutust iseenda elu hetkelisusest, vaid steriilset kombekust. surm (ja kõik sellega seonduv) on minu jaoks midagi kauget ja võõrast. kui ma oma tähelepanekut emaga jagasin, siis läks ta seda teistele edasi rääkima järjekorranumbrite analoogia toel. must huumor oli sel päeval kõrges hinnas. hiljem lausus ta üle peielaua, et elu ongi ju sugulisel teel leviv surmaga lõppev haigus. sel hetkel ja tema suust kuulduna ei tundunud see üldse naljakas ega sobilik, vaid mõjus kinnitusena sellest kui erinevad me oleme ja kaugel teineteise mõistmisest. korraks tundsin isegi midagi häbi laadset.

talitus ise oli piinlike detailideni ilmalik. tsiteeriti viivi luike ja (kui ma ei eksi) karevat, räägiti surmast kui vankumatust loodusseadusest, edasi elamisest inimeste (aja jooksul tuhmuvates) mälestustes, muusikaks mängiti orelil biitlite kaeblikumaid lugusid, mille sõnad ei tulnud meelde ja jäid kauge kajana kummitama jne. atmosfääri kroonis ja raamis modernne kammerlik arhitektuur, mis äratuntavate vahenditega imiteeris pühadust. religiosse mõtlemise lähtepunktiks ja üleüldse inimühiskonna aluseks olev surma müsteerium oli riisutud alasti faktiks ilma igasuguse kahetsuseta. inimesed on jäetud oma leinaga üksi või parimal juhul kahekesi. ainukeste vihjetena kunagistest seostest uskumustega olid säilinud jäänused kombestikust, oreli heli imiteeriva elektriklaveri piinatud kõla ja kirstu langemine maa-alusesse tuhastusashju mingi (arvatavasti) hürdaulilise mehhanismi toel. kuidagi ei osanud kabelis olla. rusuv, ängistav. igas mõttes olin liigne. teisi, leinavaid ja mälestavaid, inimesi vaadates oli totralt piinlik kabelis seista.

küsimus ei olnud surmas, sest nagu ma juba varem mainisin pole sel mõistel minu jaoks mingit suuremat sisu. tavaliselt mõtlen ma sellest samal viisil nagu paljudest teistest abstraktsetest mõistetest; null, kultuur, raha. neil on (suuremal või vähemal määral) oma reaalne vaste olemas või neid on võimalik kuidagi tähistada (kasvõi sõnana), aga minus ei tekita nad muud kui äratundmist, definitsiooni adumist ja teatavasse süsteemi asetumist. neid ei saa kogeda, nad on tühjuse metafoorid. ka lein, mis on eksklusiivselt surmaga seotud, ei oma minu jaoks sisu vaid teoreetilist käitumismalli. olen alati mõelnud, et see tuleb isikliku kokkupuute puudumisest ning paratamatult mingil hetkel olukorraga silmitsi sattudes ma tean ja tunnen selle ära - saan nii leinale kui surmale kogemusliku vastavuse -, kuid matustel käimine ei andnud mu hüpoteesile kinnitust. uue idee kohaselt saab lein tähenduse ainult läbi sügava ühenduse, mis kadunud inimesega on. siia juurde käib eeldus, et mul puudub sugulusside, mida ma siiski lõpuni tunnistada ei tahaks. samas ei piisa kaugeltki selle ümber lükkamiseks tõsiasjast, et üheks mu lemmik toiduks on vanaema (mõlemate seejuures) tehtud pannkoogid koduse moosiga.

ma ei eita leina ega surma kogemust kui sellist ega taha seeläbi naeruvääristada või nullida ära inimeste kannatusi. pean ennast üpris empaatiliseks inimeseks ning valu kui sellist teab ometi igaüks. mõne tunni jooksul viidati surmale nii mitmeid kordi, et paratamatult käis see kõigi mõtetest läbi ning koondus väikse arvu metafooride ümber. surm kui loodusseadus oli neist ehk kõige toorem ja paljam. fakt elutegevuse lakkamisest füüsilises kehas. jutluse pidaja tsitaatide nagu "süda enam ei löö" ja "veri ta soontes ei voola" tagant võib ju otsida poeetilisi vihjeid elujõu raugemisest ning teadvuse kustumisest, kuid antud kontekstis mõjusid nad külmade nendingutena. samas kuna keegi teine sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, siis jäi see ikkagist diplomaatiliselt neutraalsele pinnale ning sulas teiste jaoks ühte kujutlusega inimese lahkumisest kui viimasest teekonnast, mis matuseliste kõnedes domineeris. minu kõrvus kostis see rudimendina rännaku ideest siit ilmast teispoolsusesse, mille muinasjutuline kujutamine on ainult kahte äärmuslikku tüüpi illustratsioon piiblis, ning taandunud täispeatuseks - umbes selliseks nagu tõmbaks tallinn-tartu kiirrongis hädapidurid peale - koos kogu kaasneva segaduse ja häiritusega. kuigi enamasti eeldas (ning väljendas) teekonna mõte lineaarset kulgemist algusest lõppu, siis vihjas jutlustaja ka naasemisele alguspunkti: tagasijõudmisele. selles idees kõige rohkem tõlgendusvõimalusi, levikut maailma religioonides ning seetõttu üheaegselt ankrupunkte mõistmisel ja ka lahtisi otsi, millega siduda surm igapäevasega kõige loomulikumal viisil. vanaema rääkis hiljem sellest, kuidas meie peres on igale surmale järgnenud või eelnenud 3-6 kuuse vahega kellegi sünd (skorpioni tähtkujust lapsed pidavat olema kellegi surma kuulutajaks.. ). minu enda ettekujutus moodustus samuti ringi näol, kuid veidi teisest perspektiivist. surm on ring, mis igaüht ümbritseb alustades kõige kaugematest punktidest (ideaalkujul) sugupuul. järjest koomale tõmbudes muutub sõõr viimaks punktiks ja lakkab olemast koos surma jälgiva isikuga. puhtakujulisest geomeetriast enam abstraktsemaks (püüdes samal ajal säilitada sidet reaalsusega) on vist raske minna.

kui ma rääkisin alguses mingist müstilisest ühendusest, siis ainult selles mõttes, et ma sain ühteaegu teadlikuks selle olemusest ning puudumisest; pigem järkjärgulisest taandumisest. kindlasti on sellel kõigel tänase ilma ja minu meeleolu sügav pitser ning järgmisel päeval näib see sissekanne sisutühja lämisemisena. kui A ütles mulle eile öösel minu pisikeses bunkris :"sa ju ei ela siin, vaid ainult peatud", siis tabas ta täiesti kavatsematult otsejoones väga valusasse kohta. tal on täielik õigus - ma jätan maha märke oma viibimisest, mõnikord kasutan voodit ja harvemini kööginõusid, aga mul pole elukohta. mõneti on see olnud mu viimaseks taganemispunktiks kogu õõnestava sisekaemuse eest. kuhugi on kadunud igasugune seotus. mis jääb? tüdimus.