sain täna piletita sõidu eest trahvi. jälle. üle mõne aja küll, aga siiski korduvalt. sportlikust huvist lasin endale teha menetluse kuu aja pärast. vaatab, kuidas hinnakiri sedasi erineb tavapärasest taksist (keskmine 320 senimaani). noh, ja ega mul praegu raha ka pole. piletit ma pole väga tükk aega ostnud. VÄGA pikka aega isegi. ütleksin, et põhimõtteliselt ei osta, aga mõni kord ikkagist ostan, kui kusagilt linna pealt tulles viimased kroonid taskuse on jäänud või sõidan kaugemaid otsi. sel korral olin mõtteis eemal ja ei pannud tähelegi, et sisenesin bussi. olin sügaval mõtteis. läksin punktist A punkti B ja mis vahepeale jäi, ei puutunud kohale jõudmisse mitte kuidagi. seega võib mind kokkuvõttes tituleerida paadunud õigusrikkujaks; nooreks huligaaniks, kui soovite. aga ma ei tunne hetkekski, et ma oleksin midagi valesti teinud. ma ei mõtle pikalt, kas osta piletit või mitte (eriti tobe komme on osadel inimestel hoida piletit taskus ja loota, et jõuavad selle enne kontrolöri sisenemist ära komposteerida), ma ei närvitse kontrollide pärast. isegi siis, kui minult piletit küsitakse, ma ei ärritu ega kohku, vaid ütlen malbelt, et noh, läksime siis. kui trahvi kätte saan, siis ei vaidle ega süüdista varajast kellaaega ega kiru koju ununenud sõidutalongi, vaid võtan vastu selle, mis paratamatult on minu osaks langenud. nagu seadustega - ja kõige muuga mis minusse otseselt ei puutu - ikka. selline avatud süüdimatus on vist õigussüsteemi kõige suurem vaenlane: kas keegi kes ei tunne enam karistuse rangust? kuhu siis on jäänud kahetsustunne valesti toimimise eest või alandlikkus karituse ees?
õigussüsteem tugineb ideel kahju tekitamisest (isikule või ühiskonnale tervikuna) ja väärilise karistuse määramisest, mille tagamaaks on justkui meeleparandus, aga üha enam ja enam on liigutud (implitsiitselt praktikas) heade ja halbade eraldamise suunas. kui keegi selle institutsioonide ja bürokraatia kadalipu lõpuks läbib, siis ta kas enam tõesti ei taha kunagi midagi sellist ette võtta või muutub selle suhtes ükskõikseks. mingit parandust inimese sees aga näeb ainult filmides ja sealgi on enamasti vangiks keegi, kes tegelikult pole süüdi. noh, on jah liigne üldistus, aga luban seda endale hetkeks.
võtame selle bussisõidu. ühistransport on midagi nii igapäevast, mis ei tohiks sõltuda rahast või seisusest, aga utoopiline ideaal tasuta sõidukitest ei lähe vist kunagi siinmail käiku. niisiis on seda vaja tasuda - saada sõiduõiguslikuks. süsteemiks on pilet, mis märgistatuna tagab ligipääsu hüvele. trahvi aga tehakse selle eest, et sul ei olnud piletit, mitte, et sa ei tasunud oma sõidu eest. kuigi on justkui ilmne, et pilet ongi sõidu eest tasumine, siis vahendab see ainult abstraktsel tasandil seda sõitu, mis ise toimub saginat täis linnatänaval, on tingitud vajadusest jõuda punkti B ja sisaldab unist pilku öisele linnale - st. ei puutu kuidagi rahalisse väärtusesse. vähemalt minu jaoks. ma võin sellest väga hästi seletada, miks ja kuidas pilet sõiduga seotud on, aga pole midagi parata, et pilet ei saa kunagi olema see sõit ise. niisiis on karistuse objekt (pileti puudumine) eraldatud selle põhjusest (bussis viibimine) hoolimata sissetöötatud konventsioonist. ma ei taha väita, et paljud inimesed samal moel arutleksid või tunneksid, aga väga raske on näha seda kellele ja kuidas kurja tehakse ilma piletita sõiduga. jääb ainult väide, et see on halb.
samas istus minu kõrval rohelises MuPo-mobiilis üks noor neiu, kelle käed silmnähtavalt värisesid ja silmades lõksu langenud hiire hirm. ta tõesti kartis midagi valesti teha ja tundis ennast (meeldivalt malbete) vanatädide seltskonnas nagu kinnises ülekuulamiskambris. tegelikult, nagu jutu käigus selgus, oli näitsik täiesti juhuslik olukorra ohver - inimlik eksitus kuupäevade ja ID-piletiga nagu neid ikka ette tuleb. lõpuks kannatavad ju ainult süütud ohvrid selle süsteemi all. tundsin end korraks veidi süüdi, et minusuguste pärast sellist institutsionaalset korraldust üldse vaja ongi. kuhugi siia liigitusse jääb veel kolmas liik trahvi saajaid - karmid ülbikud, kes kas hakkavad õigussüsteemile toetudes oma olematut vale-õiglust nõudma (a la "türa, see ei ole minu probleem, et te piletit tahate näha, ma ei näita ja kõik! tõestage, et ma süüdi olen!").
vähemalt pileti ostmise puhul ei oska ma ette kujutada mitte kedagi, kes sihilikult tunneks, et nüüd ta on tegemas midagi enneolematult kuritegelikku või ei oska kujutada ette seda rikkumise tunnet. noh, väljaarvatud neis inimestes, kes piletita-sõit-halb konventsioonist on üdini läbi imbunud ja NAGUNII ostavad enadale pileti. seetõttu ei saa ka karistus oma eesmärki teenida. igatahes kui ma järgmise bussi peale jalutasin, jõudsin põgusalt mõelda trahvimissüsteemi olemuse kohta ja leidsin, et oma abstraktses arusaamas õiglusest, karistusest ja süüdi olemisest, ei teeni ta ühtegi endale seatud eesmärki ega ole rakenduslikus plaanis isegi majanduslikult tõhus. rääkimata siis emotsionaalsest tasandist. praegu ma ainult blufin oma isiklike kogemuste põhjal, aga ma oleksin valmis oma sokid panti panema, et kui mõni antropoloog viimaks viitsiks kätte võtta ja seda teemat sügavamalt uurida, siis ilmneks, et ükskõik mis teine süsteem (inimlikum) oleks ka majanduslikult kasumlikum. pealegi - mul on kuri tunne, et samasugune ma-ei-tee-ju-midagi-eriti-valesti tunne domineerib maanteedel kihutajate hulgas. küll teatavate nüanssidega, aga siiski.
tavaloogika ütleb automaatselt, et kui karistuse rangust ei tunta, siis tuleb järelikult karistusi karmistada - küll nad siis alles värisevad. kahjuks minu teada "krimistatistika" (trahvipiletite osas st.) seda ei tõesta. kui võimalik, siis ma tasuks oma trahvi ühiskondlikult kasulike tööga ja tunneksin vähemalt kehaliselt, et midagi on teistmoodi, aga ma ei tea, mis hetkel ma seda nõudma peaks. kas enne või pärast trahvisumma määramist. raha on minu jaoks midagi nii kauget, et selle tulemist-minemist ei pea ma ammugi millekski. ja hetkel mul lihtsalt ei ole seda raha kusagilt võtta. heck, ma meeleldi tasuks kõik oma kuupiletid sellega, et teeksin päeva või paar kusagil pargis tööd. äkki seegi on liiga abstraktne süsteem? igatahes kusagilt läbi voolav raha tekitab ainult paksu verd ja pahandust, aga mitte reaalset muutust, mida loodetakse (või tegelikult enam isegi ei loodeta) saavutada.
20080831
maailm muutub järjest läbipaistvamaks
mitte midagi viljakat ei saa sündida noogutajate kooris, kus on juba ammu ununenud küsimus, milles ülepeakaela ühel nõul ollaks. kui hinged leegitsevad, silmades vilab ürgne rebaste kavalus ning hommikul on keeled korralikult teravaks ihutud, on loota millegi uue sündi. kohtusin oma inventeerimistöö käigus ühe iseäraliku vanamehega, kes kiskus mind veidigi töörutiinist välja ning lasi endaksolemisel särada. otseselt välja ei visanud mind oma majapidamisest, aga tavalise vestlusvalmiduse asemel kohtasin tüdinud, sapist ja põlglikku sarkasmi (njah, millist siis veel). ning see meeldis mulle. üleüldse mulle meeldivad enamasti inimesed, kes niisama avasüli vastu võtmise asemel veidi aasivad. kõhklusteta ulatatud terekäed ja sulnid naeratused jätavad alati kuidagi võltsi mulje, kahtluse millegi varjamisest või soovist kuulda sinu "pakkumist", sest mis muud su viisidi motiiviks olla saab. igatahes oli see värske vaheldusest moosistele viisakustele.
(selgitavaks sissejuhatuseks veel nii palju, et tegelesin suve lõpul läänemaal rehielamute inventeerimisega - sõitsin ratta seljas läbi suvalisi külavaheteid ja otsisin iidseid hooneid. kui kätte sain, siis tegin pilte, usutlesin pererahvast ja visandasin plaani. mitte midagi keerulist.)
pean ennast üpris heaks suhtlejaks, kuulajaks ja suunajaks, vajadusel manipuleerimiseni välja. tean, et ilma energilise ja siira, samas veidi juhmi ning abitu, nooruseta, mis ei püüa ennast peale suruda või vastandada vanaga, vaid pakatab tahtest ja huvist, ei saaks ma enamikus kohtadest taluväravast kaugemale. ehk siis lühidalt - kannan poolmaski. kohati hakkan isegi seda uskuma ja mõnikord on mul heameel oma tööst, aga mitte alati. ei maksa valesti aru saada - rehielamutes ringi kondamine ja väikeste leidude kogumine on omamoodi kombinatsioon maadeavastuste ja hingedesse piilumise kogemuste vähendatud variandist. aga ikka jääb tunne, et ma võtan rohkem kui anda suudan; peaaegu et varastan inimeste tagant oma malbelt naeratavat palet eksponeerides informatsiooni ilma, et nad selle kuritegelikkusest ise aru saaksid. kogun elu ja selle pudemeid - põletatud ja taasehitatud hooneid, ammusurnud vanainimesi, mõisnike omavoli ja halval ajal leiva sisse puistatud aganaid - ning vean kottidega pealinna, kus neist sõelutakse välja kõige kuivemad teadmised, mida parnassile kanda. parim, mis sellest kõigest saab ühe kohaliku jaoks, on muutuda keskmist kõigutavaks numbriks n ülevaateartiklis mõnes kolmanda järgu teadusajakirjas (folklore vms), mida ta kunagi ise lugema ei satu: "teenida rahvast", olemata ise sellest teadlik. mõni memm on ülimalt tänulik ka selle tunni või paari tähelepanu eest, mis ma talle osutan. vestlen mõnikord kauem ja siis taon ennast ikka mentaalselt jalaga tagumikku, kui kusagilt uitab läbi mõte sellest, et peaks edasi liikuma - õhtu varsti käes, mitu maja veel minna jne.
ilm oli väga kummaline. hommikused päikselaigud oli asendunud taamal üha tumenevate pilvenukkidega. pärastpoole jäingi ühe korraliku paduka alla ja kogu ülejäänud päeva veetsin "baaslaagris", lugedes vanu loomingu raamatukogusid ja lootes, et ehk ei jää haigeks. üleüldse oli väga nigelad ilmad olnud ning olin suutnud kahe päevaga ainult kolm talu inventeerida. eelmisest talust, kus kogu rehetuba oli välja lõhutud, saadeti mind targu Aadu tallu - seal olla isegi reheahi alles. ikkagist küla kõige uhkem majapidamine.
hoov tundus olevat suvitajatele omane - pigem lille- kui porgandipeenrad, sirelipõõsad, mitte viljapuud, liiga tihedalt kokku pressitud hoov ja nõukogude aegsed saun-suvemajad. ehk käisid siingi mingil hetkel linnalapsed oma koolivaheaegasid veetmas. praegu olid nad tontlikult pleekinud kardinatega ning arvatavasti mitte kuigi sageli kasutuses. talupidajate hiilgusele ei viidanud siin isegi mitte kerge sõnniku hais, aga selles polnud ka midagi üllatavat. loomi nägin heal juhul ühes kümnest majapidamisest ja isegi siis olid nad enamasti kas kanad või mesilased. hoone ise oli tavapärasest rehielamust veidi pikem ja laiem, elamu osa palgist ja rehealune suurtest maakividest - nagu ikka. voodrilaudadelt pudenes alt nurgast värvi maha, rehealuse katust oli just vahetatud, väravad kippusid äärtest mädanema jne, aga muidu suhteliselt heas korras.
koputasin mitmeid kordi eeskoja uksele, kuid keegi ei tulnud seda avama. kuulatasin pikemalt pärast korralikku prõmmimisseanssi ja adusin midagi kusagil kohmitsemas. selge - vanemad inimesed. tuleb veidi kauem oodata. proua, kes uksele ilmus oli lahke naeratusega, kuid ütles, et tema enam eriti midagi ei mäleta. et peaksin tema poja poole pöörduma, kes tegeles parasjagu otsaviilu korrastamisega.
esitasin oma standardteksti selle kohta, kuidas olen võm'ist ja tahan maja inventeerida, st. küsida vanuse kohta, teada siinsest külast ja inimestest, teha pilte, joonistada maja plaan - veidi lihtsalt juttu rääkida. muidugi ei unustanud ma kiitmast hoonet ennast, et kohe algusest peale soosivasse valgusesse langeda. olgugi, et lääged sõnad, meeldib inimestele kuulda midagi toredat. pärast sain aru, et see vist oligi teda hingepõhjani solvanud ning ülejäänud suhtlemisele (vestlust oli selles vähe, rohkem ühmamist ja mühatusi) mürgise pitseri lajatanud.
5 minuti pärast tuli ta tellingutelt alla ning hakkas sõnalausumata sammuma, astudes esmalt peaaegu et mulle varba peale. vaikides vedas ta mind iga maja juures olnud aastaarvu sildini ja osutas sellele kurjakuulutava kindlusega, umbes nagu kapten, kes näitab päevi sihitult tormis ekselnud laeval päästvat kurssi. minu meelest tõstis peremees pentsikult jalgu (igatahes oli tal selle paraadi ajal teistsugune kõnnak), et peita ja samas rõhutada matslikku kommet viltidega pidevalt maad mõõta, millega justkui pilgates seda teist vastanduvat, linnalist, aegruumi, kust mina pärinen; kust pole kunagi midagi tulnud peale peenutsejate ja ninatarkade, nende sisutühjade viisakuste, ning aega mõõdetakse numbrites, mitte mullale veetavates joontes. ekskursiooni viimaseks sihtpunktiks oli külatänaval paiknev viit, mis ütles, et arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal võib oletada, et siin on iidne asulapaik 13-17 sajandist. see komejant pani mind üheaegselt muigama, aga teiselt tundsin tõsist häritust peremehes.
unisuses küsisin, millal te katust vahetasite, samal ajal, kui tellingud olid alles püsti. sain teenitud vastuse, mis laiutas kinnastes käsi taeva poole ja sisaldas vihast pilku. läksin pabinasse ja hakkasin suvalises järjekorras oma stampküsimusi pilduma - "mis plaanid teil majaga on?". "ära kolida. lõplikult". "kas see veidi liiga morbiidne soov ei ole?", püüdsin naljatleda. oma tagurlikus üleolekus mõtlesin, et kas peaksin sõna "morbiidne" asendama millegi rahvapärasemaga, aga tema vastus oli kiirem kui minu mõte: "sõltub perspektiivist. minu vanuses on see vist isegi loomulik". kuigi temast õhkus laadset närvilisust ja ärritatust, mida kohates mõnes linna urkas oleksin oodanud välkuvaid rusikaid ja ropumast ropumat sõimu, lasi ta mind tuppa.
uurisin ühe ja teise remondielemendi (tapeet, põranda lauad jne) kohta, mis ajal ehitatud jne. iga küsimusega vastumeelsus ja tõredus peremehes kasvasid. sain aru, et siin pole mitte midagi muutunud juba kuuekümnendatest ning minu küsimused tunduvad üleolevate pilgetena. mida nad kindlasti aga ei olnud. esitasin ainult oma kohustuslikku repertuaari nii nagu paberid nõudsid püüdes hoida viisakat tooni. liigsele teravnemisele leevdendust otsides kiitsin värskelt värvitud rehetoa ahju, mille peale kosteti, et eks see teda veel koos hoiabki.
seest poolt oli tegemist ühe rehetare viimase arengujärguga - planeeringusse oli kambri ja rehealuse vahele integreeritud ka eraldi köögi ruum (u. '30 teisel poolel hakkasid sellised tekkima, aga kuhugi kaugemale ei arenenud). kööki oli integreeritud dushinurk, mis minu meelest oli üpris nutikas ruumikasutus. ütlesin oma arvamuse välja ja sain järjekordse vaikiva etteheite osaliseks. mõistsin, et ema ja poja jaoks oli see juba aastaid olnud paratamatus, väljapääsematus. "ma ei kuule teid. mu ema on kurt ja mina olen poolkurt". rääkisin natuke kõvemini, mis pani tema kortsus ja väsinud silmad hetkeks tahtmatult naeratama. "ma kuulen ainult seda, mida ma tahan kuulda", teatas ta. kas nad oleksid soovinud eraldi dushiruumi? vanase rehemajja on seda äärmiselt raske integreerida. või puudusid selleks vahendid?
ema sõnul olevat siin varemgi inventeerijad käinud, et miks ma ei ole kusagil nende arhiividest maja plaane võtnud. proovisin kannatlikult seletada praeguse projekti eesmärke, aga see oli loeng seintele. nagu ma teada käisin, siis eelmised uurijad olid käinud 70ndate paiku ja täpselt samu küsimusi esitanud (enam-vähem ka samu tulemusi saanud, aga vist leebemalt). võibolla olid nad andnud mingeid lubadusi olukorda parandada, võibolla eeldas seda peremees, aga ma tuletasin oma kohaloluga kõike ebameelidavat jälle meelde. ega ma ei saanudki seda teada. pärast hoovi peal küsisin, milliseid hooneid siin veel on olnud. tuli välja, et eelmised uurijad ei hoolinud nähtamatust. sellest, millest mees ise rääkida tahtis. laudast ja suveköögist, mis hävisid "ajal, kui kõik lõplikult muutus". ega ma ei saa vist kunagi teada, mida ta täpselt silmas pidas, sest ta ütles seda nii valulikul toonil, et ma ei söendanud edasi küsida.
ma ei suutnud lõpuni mõista, keda või mida ma talle kehastan, et ta kogu oma nutikust appi võttes proovib minust üle olla ja oma sarkasmiga sügavale mutta trampida. praeguse riigi võltsi huvi maaelus toimuvasse (st. mitte toimuvasse; lagunemisse)? üleüldist võimude suhtumist kauguses toimuvasse? linnainimest? maast ja maaelust võõrdumist? vaevalt, et ma rääkides selle jälile oleks saanudki. siiski, lõpuks soovis ta mulle head teed ning kuigi tammetõrudele omane magusmõrkjas maitse jäi kogu sellest vestlusest suhu, siis arvasin, et selles oli siirust rohkem, kui kõigis minu müügimehe-naeratuste õnge langenud suvitajates.
sellel lool oli minu jaoks ka teatav moraali moment. tundub, maal elavad inimesed sageli ei salli kui neid ei mõisteta. mitte selle pärast, et nad oleksid sallimatud (see on linnavurlede üldistus), vaid nad eeldavad, et inimestel oleks vähemalt elementaarne võime panna ennast teiste asemele. maal on see lihtne, sest nii palju on jagatut. selleks pole isegi pingutust vaja, saati siis sõnu. külapoodide ees vestlusi kuulates jäi mulle kõige pealt mulje, et no on ikka matsid - ilmast, joomisest, traktori osadest ja naaberküla uutest elanikest käib ainult jutt. aga tegelikult on nende väheste sõnade ja noogutuste taha peidetud terve jagatud ilm, selline mida linnades vahendavad sadade lehekülgede kaupa filosofeerivad raamatud.
(selgitavaks sissejuhatuseks veel nii palju, et tegelesin suve lõpul läänemaal rehielamute inventeerimisega - sõitsin ratta seljas läbi suvalisi külavaheteid ja otsisin iidseid hooneid. kui kätte sain, siis tegin pilte, usutlesin pererahvast ja visandasin plaani. mitte midagi keerulist.)
pean ennast üpris heaks suhtlejaks, kuulajaks ja suunajaks, vajadusel manipuleerimiseni välja. tean, et ilma energilise ja siira, samas veidi juhmi ning abitu, nooruseta, mis ei püüa ennast peale suruda või vastandada vanaga, vaid pakatab tahtest ja huvist, ei saaks ma enamikus kohtadest taluväravast kaugemale. ehk siis lühidalt - kannan poolmaski. kohati hakkan isegi seda uskuma ja mõnikord on mul heameel oma tööst, aga mitte alati. ei maksa valesti aru saada - rehielamutes ringi kondamine ja väikeste leidude kogumine on omamoodi kombinatsioon maadeavastuste ja hingedesse piilumise kogemuste vähendatud variandist. aga ikka jääb tunne, et ma võtan rohkem kui anda suudan; peaaegu et varastan inimeste tagant oma malbelt naeratavat palet eksponeerides informatsiooni ilma, et nad selle kuritegelikkusest ise aru saaksid. kogun elu ja selle pudemeid - põletatud ja taasehitatud hooneid, ammusurnud vanainimesi, mõisnike omavoli ja halval ajal leiva sisse puistatud aganaid - ning vean kottidega pealinna, kus neist sõelutakse välja kõige kuivemad teadmised, mida parnassile kanda. parim, mis sellest kõigest saab ühe kohaliku jaoks, on muutuda keskmist kõigutavaks numbriks n ülevaateartiklis mõnes kolmanda järgu teadusajakirjas (folklore vms), mida ta kunagi ise lugema ei satu: "teenida rahvast", olemata ise sellest teadlik. mõni memm on ülimalt tänulik ka selle tunni või paari tähelepanu eest, mis ma talle osutan. vestlen mõnikord kauem ja siis taon ennast ikka mentaalselt jalaga tagumikku, kui kusagilt uitab läbi mõte sellest, et peaks edasi liikuma - õhtu varsti käes, mitu maja veel minna jne.
ilm oli väga kummaline. hommikused päikselaigud oli asendunud taamal üha tumenevate pilvenukkidega. pärastpoole jäingi ühe korraliku paduka alla ja kogu ülejäänud päeva veetsin "baaslaagris", lugedes vanu loomingu raamatukogusid ja lootes, et ehk ei jää haigeks. üleüldse oli väga nigelad ilmad olnud ning olin suutnud kahe päevaga ainult kolm talu inventeerida. eelmisest talust, kus kogu rehetuba oli välja lõhutud, saadeti mind targu Aadu tallu - seal olla isegi reheahi alles. ikkagist küla kõige uhkem majapidamine.
hoov tundus olevat suvitajatele omane - pigem lille- kui porgandipeenrad, sirelipõõsad, mitte viljapuud, liiga tihedalt kokku pressitud hoov ja nõukogude aegsed saun-suvemajad. ehk käisid siingi mingil hetkel linnalapsed oma koolivaheaegasid veetmas. praegu olid nad tontlikult pleekinud kardinatega ning arvatavasti mitte kuigi sageli kasutuses. talupidajate hiilgusele ei viidanud siin isegi mitte kerge sõnniku hais, aga selles polnud ka midagi üllatavat. loomi nägin heal juhul ühes kümnest majapidamisest ja isegi siis olid nad enamasti kas kanad või mesilased. hoone ise oli tavapärasest rehielamust veidi pikem ja laiem, elamu osa palgist ja rehealune suurtest maakividest - nagu ikka. voodrilaudadelt pudenes alt nurgast värvi maha, rehealuse katust oli just vahetatud, väravad kippusid äärtest mädanema jne, aga muidu suhteliselt heas korras.
koputasin mitmeid kordi eeskoja uksele, kuid keegi ei tulnud seda avama. kuulatasin pikemalt pärast korralikku prõmmimisseanssi ja adusin midagi kusagil kohmitsemas. selge - vanemad inimesed. tuleb veidi kauem oodata. proua, kes uksele ilmus oli lahke naeratusega, kuid ütles, et tema enam eriti midagi ei mäleta. et peaksin tema poja poole pöörduma, kes tegeles parasjagu otsaviilu korrastamisega.
esitasin oma standardteksti selle kohta, kuidas olen võm'ist ja tahan maja inventeerida, st. küsida vanuse kohta, teada siinsest külast ja inimestest, teha pilte, joonistada maja plaan - veidi lihtsalt juttu rääkida. muidugi ei unustanud ma kiitmast hoonet ennast, et kohe algusest peale soosivasse valgusesse langeda. olgugi, et lääged sõnad, meeldib inimestele kuulda midagi toredat. pärast sain aru, et see vist oligi teda hingepõhjani solvanud ning ülejäänud suhtlemisele (vestlust oli selles vähe, rohkem ühmamist ja mühatusi) mürgise pitseri lajatanud.
5 minuti pärast tuli ta tellingutelt alla ning hakkas sõnalausumata sammuma, astudes esmalt peaaegu et mulle varba peale. vaikides vedas ta mind iga maja juures olnud aastaarvu sildini ja osutas sellele kurjakuulutava kindlusega, umbes nagu kapten, kes näitab päevi sihitult tormis ekselnud laeval päästvat kurssi. minu meelest tõstis peremees pentsikult jalgu (igatahes oli tal selle paraadi ajal teistsugune kõnnak), et peita ja samas rõhutada matslikku kommet viltidega pidevalt maad mõõta, millega justkui pilgates seda teist vastanduvat, linnalist, aegruumi, kust mina pärinen; kust pole kunagi midagi tulnud peale peenutsejate ja ninatarkade, nende sisutühjade viisakuste, ning aega mõõdetakse numbrites, mitte mullale veetavates joontes. ekskursiooni viimaseks sihtpunktiks oli külatänaval paiknev viit, mis ütles, et arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal võib oletada, et siin on iidne asulapaik 13-17 sajandist. see komejant pani mind üheaegselt muigama, aga teiselt tundsin tõsist häritust peremehes.
unisuses küsisin, millal te katust vahetasite, samal ajal, kui tellingud olid alles püsti. sain teenitud vastuse, mis laiutas kinnastes käsi taeva poole ja sisaldas vihast pilku. läksin pabinasse ja hakkasin suvalises järjekorras oma stampküsimusi pilduma - "mis plaanid teil majaga on?". "ära kolida. lõplikult". "kas see veidi liiga morbiidne soov ei ole?", püüdsin naljatleda. oma tagurlikus üleolekus mõtlesin, et kas peaksin sõna "morbiidne" asendama millegi rahvapärasemaga, aga tema vastus oli kiirem kui minu mõte: "sõltub perspektiivist. minu vanuses on see vist isegi loomulik". kuigi temast õhkus laadset närvilisust ja ärritatust, mida kohates mõnes linna urkas oleksin oodanud välkuvaid rusikaid ja ropumast ropumat sõimu, lasi ta mind tuppa.
uurisin ühe ja teise remondielemendi (tapeet, põranda lauad jne) kohta, mis ajal ehitatud jne. iga küsimusega vastumeelsus ja tõredus peremehes kasvasid. sain aru, et siin pole mitte midagi muutunud juba kuuekümnendatest ning minu küsimused tunduvad üleolevate pilgetena. mida nad kindlasti aga ei olnud. esitasin ainult oma kohustuslikku repertuaari nii nagu paberid nõudsid püüdes hoida viisakat tooni. liigsele teravnemisele leevdendust otsides kiitsin värskelt värvitud rehetoa ahju, mille peale kosteti, et eks see teda veel koos hoiabki.
seest poolt oli tegemist ühe rehetare viimase arengujärguga - planeeringusse oli kambri ja rehealuse vahele integreeritud ka eraldi köögi ruum (u. '30 teisel poolel hakkasid sellised tekkima, aga kuhugi kaugemale ei arenenud). kööki oli integreeritud dushinurk, mis minu meelest oli üpris nutikas ruumikasutus. ütlesin oma arvamuse välja ja sain järjekordse vaikiva etteheite osaliseks. mõistsin, et ema ja poja jaoks oli see juba aastaid olnud paratamatus, väljapääsematus. "ma ei kuule teid. mu ema on kurt ja mina olen poolkurt". rääkisin natuke kõvemini, mis pani tema kortsus ja väsinud silmad hetkeks tahtmatult naeratama. "ma kuulen ainult seda, mida ma tahan kuulda", teatas ta. kas nad oleksid soovinud eraldi dushiruumi? vanase rehemajja on seda äärmiselt raske integreerida. või puudusid selleks vahendid?
ema sõnul olevat siin varemgi inventeerijad käinud, et miks ma ei ole kusagil nende arhiividest maja plaane võtnud. proovisin kannatlikult seletada praeguse projekti eesmärke, aga see oli loeng seintele. nagu ma teada käisin, siis eelmised uurijad olid käinud 70ndate paiku ja täpselt samu küsimusi esitanud (enam-vähem ka samu tulemusi saanud, aga vist leebemalt). võibolla olid nad andnud mingeid lubadusi olukorda parandada, võibolla eeldas seda peremees, aga ma tuletasin oma kohaloluga kõike ebameelidavat jälle meelde. ega ma ei saanudki seda teada. pärast hoovi peal küsisin, milliseid hooneid siin veel on olnud. tuli välja, et eelmised uurijad ei hoolinud nähtamatust. sellest, millest mees ise rääkida tahtis. laudast ja suveköögist, mis hävisid "ajal, kui kõik lõplikult muutus". ega ma ei saa vist kunagi teada, mida ta täpselt silmas pidas, sest ta ütles seda nii valulikul toonil, et ma ei söendanud edasi küsida.
ma ei suutnud lõpuni mõista, keda või mida ma talle kehastan, et ta kogu oma nutikust appi võttes proovib minust üle olla ja oma sarkasmiga sügavale mutta trampida. praeguse riigi võltsi huvi maaelus toimuvasse (st. mitte toimuvasse; lagunemisse)? üleüldist võimude suhtumist kauguses toimuvasse? linnainimest? maast ja maaelust võõrdumist? vaevalt, et ma rääkides selle jälile oleks saanudki. siiski, lõpuks soovis ta mulle head teed ning kuigi tammetõrudele omane magusmõrkjas maitse jäi kogu sellest vestlusest suhu, siis arvasin, et selles oli siirust rohkem, kui kõigis minu müügimehe-naeratuste õnge langenud suvitajates.
sellel lool oli minu jaoks ka teatav moraali moment. tundub, maal elavad inimesed sageli ei salli kui neid ei mõisteta. mitte selle pärast, et nad oleksid sallimatud (see on linnavurlede üldistus), vaid nad eeldavad, et inimestel oleks vähemalt elementaarne võime panna ennast teiste asemele. maal on see lihtne, sest nii palju on jagatut. selleks pole isegi pingutust vaja, saati siis sõnu. külapoodide ees vestlusi kuulates jäi mulle kõige pealt mulje, et no on ikka matsid - ilmast, joomisest, traktori osadest ja naaberküla uutest elanikest käib ainult jutt. aga tegelikult on nende väheste sõnade ja noogutuste taha peidetud terve jagatud ilm, selline mida linnades vahendavad sadade lehekülgede kaupa filosofeerivad raamatud.
luulet
igaks juhuks ei loe uuesti üle. esimene reaktsioon on kõik ära kustutada. ma pole väga ammu midagi kirjanduslikku kirjutanud, saati siis luuletusi. värss, mida ma kunagi nii jäägitult armastasin, on kuhugi ära kadunud. sõnad on sama juhuslikud ja ekstaatilised, nagu kunagi ammu. veidi kandilised ja rohmakad, aga mäletan, et nende kirjutamine oli väga mõnus.
***
ballaad
kõndides mööda
lilleputkade
värvide ja lõhnade
üleküllusest
ei mõtle ma
kas osta sulle mõni vars
või mitte
vaid kuidas nad seal
ära ei tüdine
päevast päeva
passimast võõraid lõustu
ja minu oma
olen juba kord selline
enesekeskne
tulen otsejoones
läbi tamme pargi
tunneli ja
porilompide
su teki alla
sinu
kelle suu on suudeldes külm
ja varbad kui vabarnad
kes mind lõpuni eales ei usalda
aga loodad
ma ei teagi mida
võibolla oleme tülpimuseni
teineteisega harjunud
aga ei taha
rutiini murda
peaksime kohmetult
samas korteris
või koolis
kohtuma
vaikima
naeratama
ja valus oleks ka
vähemalt mõned päevad
või nädalad
vahel ärkame
hommikuhägus
neelame naljatledes alla
oma seotuse iroonilist
mõrumaiku
võimatust
ütleks isegi et
väikekondanlikkust
aga meil pole kahe peale isegi
ühte televiisorit mitte
jagama hambapastat
ja hellust
iga kord kui istud ohates
aknalauale
ja läidad järgmise sigareti
seirates pilguga
vastasmajade kardinasiile
teavas aelevaid pilvi
pargis siblivaid koeri
või kurat teab mida
küsin mis sa mõtled
ei midagi
vaikime tähendusrikka viivu
ning siis pudeneme
tänavaile laiali
***
s/üg/isepagulus
puud puistavad kleepuvat kollast
taevast tatistatakse lagipähe
ligimesed suruvad sonisid sügavale
silmile üleüldine mattumine
päevad on jäänud lühemaks
ja mitte ainult alati
läbematult akende taga
kiibitseva talve süngest
ulgumisest
aeg on minus kokku tõmbumas
ärkan hiljem lähen magama
varem nagu kunagi ammu kõik
liigub tagasi mitte tagurpidi
ärkan hiljem lähen varem magama
kuni hetkeni mil silmi enam ei paota
siis kui aeg tõmbub veel kokku
õige pisut virgun sissepoole
ring neeldub endasse viimaks
meelest tõttavad vaskussid kes
hundirattatades põrkavad järsult
vastu seina ja haihtuvad
õhku
piirid ja poolused mida ma endas
ühendasin mustvalgus siinsealsus
valeõigus mis maailmas lahus
aga minus üks koonduvad veelgi
ärkamiseks pole tarvidust
sest see on olekutest virgeim
kõige pärisosa nüüd on minus eneses
unede ulmade tegelikkuse
metamorfoosne liblikas ja kõik
ülejäänud olekud kus olen olnud
teretulnum kui mistahes kojas või
vanainimeste tähtpäevadel
ennast õgiva mao läbilõikest
saab mu arhektoonne märk
teine tulemine uuestsünd
nirvaana käsikäes ja
teineteises
***
kognitiivpsühholoogia
kuukiired koonduvad
klaaskumeruste peegelfookuses
kaleidoskoopide sabat
idee destillatsioon
kiirpudelpostiga
meelte rannakaridele uhutud
nanokildudeks
valgusvihukimpudeks
teravateks ja tömpideks
implosioon!
ürgkarjatuse resonants
sumbub tasaseks üminaks
faasivahetuse valem
pinnalainetuse pulss
madalsagedusel tukslevas
meeverevoogude sügavikus
eoonide hällis süttivad
planeetide seisud
soodsad ja hävivad
***
palve
tee terveks
rohtu kasvanud
teede otsejoones
selgroolülid
pühi puhtaks
kärnadest ja mädast
põllud koplid
metsade servad
võia salvidega
talude haavu
too varemete
põskedele jumet
halasta. ravi
mõranenud
hingesülemid
lääpas olendid
kutsu tagasi
oma hinguse vägi
puhu või paljaks
aga ära jäta nii
valus on
***
ballaad
kõndides mööda
lilleputkade
värvide ja lõhnade
üleküllusest
ei mõtle ma
kas osta sulle mõni vars
või mitte
vaid kuidas nad seal
ära ei tüdine
päevast päeva
passimast võõraid lõustu
ja minu oma
olen juba kord selline
enesekeskne
tulen otsejoones
läbi tamme pargi
tunneli ja
porilompide
su teki alla
sinu
kelle suu on suudeldes külm
ja varbad kui vabarnad
kes mind lõpuni eales ei usalda
aga loodad
ma ei teagi mida
võibolla oleme tülpimuseni
teineteisega harjunud
aga ei taha
rutiini murda
peaksime kohmetult
samas korteris
või koolis
kohtuma
vaikima
naeratama
ja valus oleks ka
vähemalt mõned päevad
või nädalad
vahel ärkame
hommikuhägus
neelame naljatledes alla
oma seotuse iroonilist
mõrumaiku
võimatust
ütleks isegi et
väikekondanlikkust
aga meil pole kahe peale isegi
ühte televiisorit mitte
jagama hambapastat
ja hellust
iga kord kui istud ohates
aknalauale
ja läidad järgmise sigareti
seirates pilguga
vastasmajade kardinasiile
teavas aelevaid pilvi
pargis siblivaid koeri
või kurat teab mida
küsin mis sa mõtled
ei midagi
vaikime tähendusrikka viivu
ning siis pudeneme
tänavaile laiali
***
s/üg/isepagulus
puud puistavad kleepuvat kollast
taevast tatistatakse lagipähe
ligimesed suruvad sonisid sügavale
silmile üleüldine mattumine
päevad on jäänud lühemaks
ja mitte ainult alati
läbematult akende taga
kiibitseva talve süngest
ulgumisest
aeg on minus kokku tõmbumas
ärkan hiljem lähen magama
varem nagu kunagi ammu kõik
liigub tagasi mitte tagurpidi
ärkan hiljem lähen varem magama
kuni hetkeni mil silmi enam ei paota
siis kui aeg tõmbub veel kokku
õige pisut virgun sissepoole
ring neeldub endasse viimaks
meelest tõttavad vaskussid kes
hundirattatades põrkavad järsult
vastu seina ja haihtuvad
õhku
piirid ja poolused mida ma endas
ühendasin mustvalgus siinsealsus
valeõigus mis maailmas lahus
aga minus üks koonduvad veelgi
ärkamiseks pole tarvidust
sest see on olekutest virgeim
kõige pärisosa nüüd on minus eneses
unede ulmade tegelikkuse
metamorfoosne liblikas ja kõik
ülejäänud olekud kus olen olnud
teretulnum kui mistahes kojas või
vanainimeste tähtpäevadel
ennast õgiva mao läbilõikest
saab mu arhektoonne märk
teine tulemine uuestsünd
nirvaana käsikäes ja
teineteises
***
kognitiivpsühholoogia
kuukiired koonduvad
klaaskumeruste peegelfookuses
kaleidoskoopide sabat
idee destillatsioon
kiirpudelpostiga
meelte rannakaridele uhutud
nanokildudeks
valgusvihukimpudeks
teravateks ja tömpideks
implosioon!
ürgkarjatuse resonants
sumbub tasaseks üminaks
faasivahetuse valem
pinnalainetuse pulss
madalsagedusel tukslevas
meeverevoogude sügavikus
eoonide hällis süttivad
planeetide seisud
soodsad ja hävivad
***
palve
tee terveks
rohtu kasvanud
teede otsejoones
selgroolülid
pühi puhtaks
kärnadest ja mädast
põllud koplid
metsade servad
võia salvidega
talude haavu
too varemete
põskedele jumet
halasta. ravi
mõranenud
hingesülemid
lääpas olendid
kutsu tagasi
oma hinguse vägi
puhu või paljaks
aga ära jäta nii
valus on
fragmendid
sel suvel on mulle hulgaliselt pääsukesi silma hakanud. noh, teate küll - rahvuslind, pealt must ja kõhu alt valge, teeb kaootilisi lennutrajektore putukatele jahti pidades, sööstab välkkiirelt üles-alla, sädistab lakkamatult ning situb rõdusid ja aknalaudu täis. tavaliselt meenub koos nendega hunnik pseudorahvapärimusi, mille vettpidavust pole mul praegu võimalik ühestki teatmeteosest kontrollida. et pääsukeste pesad majade all toovad head õnne ja hoiavad tulekahjude eest, et see kes nende pesa lõhub, sureb sügisel mõne kohutava taudi kätte, et kui nad madalalt lendavad, siis tuleb vihma jne. mingil hetkel oma mõtisklustes küsisin endalt, mille pärast nad inimestele nii lähedal pesitsevad (noh, faktitõdedel näpuga järge ajajad võivad virisema hakata, et on igasuguseid pääsukesi, kes ka inimestest eemal suurepäraselt hakkama saavad - kusagil kaldasavis ja mujalgi -, aga minu "pääsukesed" on just need, kes majade räästaste alla ronivad). inimeste poolt vaadates nad võivad meile sellega õnne tuua ja isegi meie lehmade kohalt kärbseid noppida, aga kui käärsabade poolt vaadata, siis miks oma vabaduse juures teha pesi kuhuiganes, riskivad nad ikkagist millegi nii heitlikuga nagu inimloomus ja -käitumine?
nad usaldavad oma järeltulevased põlved iidsetest aegadest perfektsuseni lihvitud instinktide põhjal loomade ligidusse, kes teineteistki usaldada ega mõista ei suuda; kes on jäetud ilma harmooniast. pesad pühitakse alla, kui kriiskamine ja väljaheited häirima hakkavad, kassid lastakse poegadele kallale, mõnikord plaksuvad korruselamute vahel ulakate, aeglaste tuvide küttimisest tüdinud, poiste vahedad õhupüssid, pestitsiididega mürgitatud putukad pööravad kõhu pahupidi jne. aga ikka nad ei ole tiivaga löönud, vaid tulevad aasta-aastalt tagasi. kõik ülejäänud loomad, kelle käitumismustrid on aastasadade jooksul ühte sulanud pääsukeste pesitsuspaikade ja rännuteede eelistustega, seisavad kindlalt oma kohal ja on etteaimatavad - isegi kui nad on metsikud kiskjad, siis nad ei maskeeri ennast, vaid suisa ehivad end oma natuuriga (heh. "loomade loomus" on natuke liiga pentsik väljend ...). iga inimesega koos kasvanud (mets)elukas, kes pühitseb oma vabadust ja järgib veres voolavaid tunge, hoiab neist julmuritest võimalikult kaugele (minu arust kodustatud loomad on teine - alistamise ja allumise - teema. las see praegu olla). miks peaks pääsukesed mängima oma järelkasvu puhul millegi nii ebakindla peale nagu inimene? ma tõesti ei tea miks, aga see, et nad seda teevad, on lootust äratav. humanistid sellised.
***
mu kujutlusvõime ja mälu on mõlemad erakordselt halvad. või siis lihtsalt pole nad komplementaarsed. sest iga kord, kui pilgu peeglisse heidan, ma kas naeratan üllatunult, aga rahulolevalt, turtsatan põlglikult, proovin lugeda oma silmist välja vastuseid (pidavat nad ju hinge peeglid olema) või küsmusi, avastan, et habe on jälle liigapikaks kasvanud, või lihtsalt ehmun oma näo ilmetuse peale. mitte kunagi aga ei ole ma veel täpselt ette teadnud, mis mind ees ootab. ükskõik kui kaua ma ka ei püüaks selle üle eelnevalt vaagida. äkki ei tõmbagi meid peegli ette mitte edevus, vaid üldinimlik uudishimu?
***
ühel hommikul palus onu oma pisipojal (kolmene, väga nutikas sell, nagu nad selles eas on) tuua endale söömise ajaks tool. too aga ta tuli mures näoga tagasi ning ei osanud midagi vastata küsimusele, mis viga? vaatas nõutult ringi ja ei saanud aru, mida temast tahetakse. nägin ta käes kahte üllatusmunafiguuri ja ütlesin, et võin neid veidi aega hoida. millegi pärast tundus mulle ääretult loogiline, et sa ei saa tooli kätte võtta, kui sa midagi juba hoiad. olukord lahenes. sel hetkel sain aru, et telepaatia pole mitte tehniline vahend, mida sci-fi novellides kirjeldatakse kui võimet anda edasi mõtteid, ning mida kujutatakse lainete sarnasena, vaid empaatia järgmine aste.
nad usaldavad oma järeltulevased põlved iidsetest aegadest perfektsuseni lihvitud instinktide põhjal loomade ligidusse, kes teineteistki usaldada ega mõista ei suuda; kes on jäetud ilma harmooniast. pesad pühitakse alla, kui kriiskamine ja väljaheited häirima hakkavad, kassid lastakse poegadele kallale, mõnikord plaksuvad korruselamute vahel ulakate, aeglaste tuvide küttimisest tüdinud, poiste vahedad õhupüssid, pestitsiididega mürgitatud putukad pööravad kõhu pahupidi jne. aga ikka nad ei ole tiivaga löönud, vaid tulevad aasta-aastalt tagasi. kõik ülejäänud loomad, kelle käitumismustrid on aastasadade jooksul ühte sulanud pääsukeste pesitsuspaikade ja rännuteede eelistustega, seisavad kindlalt oma kohal ja on etteaimatavad - isegi kui nad on metsikud kiskjad, siis nad ei maskeeri ennast, vaid suisa ehivad end oma natuuriga (heh. "loomade loomus" on natuke liiga pentsik väljend ...). iga inimesega koos kasvanud (mets)elukas, kes pühitseb oma vabadust ja järgib veres voolavaid tunge, hoiab neist julmuritest võimalikult kaugele (minu arust kodustatud loomad on teine - alistamise ja allumise - teema. las see praegu olla). miks peaks pääsukesed mängima oma järelkasvu puhul millegi nii ebakindla peale nagu inimene? ma tõesti ei tea miks, aga see, et nad seda teevad, on lootust äratav. humanistid sellised.
***
mu kujutlusvõime ja mälu on mõlemad erakordselt halvad. või siis lihtsalt pole nad komplementaarsed. sest iga kord, kui pilgu peeglisse heidan, ma kas naeratan üllatunult, aga rahulolevalt, turtsatan põlglikult, proovin lugeda oma silmist välja vastuseid (pidavat nad ju hinge peeglid olema) või küsmusi, avastan, et habe on jälle liigapikaks kasvanud, või lihtsalt ehmun oma näo ilmetuse peale. mitte kunagi aga ei ole ma veel täpselt ette teadnud, mis mind ees ootab. ükskõik kui kaua ma ka ei püüaks selle üle eelnevalt vaagida. äkki ei tõmbagi meid peegli ette mitte edevus, vaid üldinimlik uudishimu?
***
ühel hommikul palus onu oma pisipojal (kolmene, väga nutikas sell, nagu nad selles eas on) tuua endale söömise ajaks tool. too aga ta tuli mures näoga tagasi ning ei osanud midagi vastata küsimusele, mis viga? vaatas nõutult ringi ja ei saanud aru, mida temast tahetakse. nägin ta käes kahte üllatusmunafiguuri ja ütlesin, et võin neid veidi aega hoida. millegi pärast tundus mulle ääretult loogiline, et sa ei saa tooli kätte võtta, kui sa midagi juba hoiad. olukord lahenes. sel hetkel sain aru, et telepaatia pole mitte tehniline vahend, mida sci-fi novellides kirjeldatakse kui võimet anda edasi mõtteid, ning mida kujutatakse lainete sarnasena, vaid empaatia järgmine aste.
20080702
this monkey is gone to heaven
päeva epiteet:
"Lp Rasmus Kask
2008. aasta Kristjan Jaagu tasemeõppe stipendiumikonkursile laekunud 86st taotlusest otsustas komisjon toetada 35 taotlust, mis saavutasid ekspertide poolt antud hinnete summaks vähemalt 80 punkti (maksimaalne 99 punkti).
Tiheda konkursi tõttu Teie taotlus stipendiumisaajate hulka kahjuks ei kuulunud, olles hinnatud 78 punktiga."
hommikune rutiin kohvi ja sigarettidega on meeldiv segu ebameeldivatest asjadest. ma ei pea siinkohal silmas ainult kahjulikkust tervisele, vaid neist konnotatsioonidest, mida need mürgid endaga kaasa toovad. suitsudest on saanud mu meelekindlusetuse võrdkuju (lugesin eile A käest näpatud "Kuningate käsiraamatust", et kõikide ettevõtmiste luhtamineku põhjuseks on meelekindluse puudumine). olen alati arvanud, et kui tahan, võiksin kohe maha jätta - päeva pealt -, aga ei taha ja kõik. meeldib. nii olen korduvalt otsustanud, et enam kaugemale minna ei saa (tavaliselt peale trenni või lühikest spurti bussi peale või kodutrepist üles turnimist, kui hing kipub kurku kinni jääma või kuu lõpus viimaseid sente lugedes). sedasi mõeldes olen ostnud selle "viimase" paki ning andnud pühaliku tõotuse, et ei iialgi enam. järgnevalt olen küsinud kellegi teise käest suitsu, kui nälg väga pitsitama hakkab, ja kui kedagi teist pole enam läheduses olnud, ise uue paki ostnud. nii on neid "viimaseid" päris mitu kogunenud.
kohviga on lugu veidi keerulisem ja algab palju kaugemalt. olen nüüdseks jõudnud järeldusele, et unenäod ning pool-unes mõeldud ideed on puhas kogemus. sõltumata teemast mida nende läbi käsitletakse - õhtul loetud raamatud, eelmise päeva sündmused, suhted, fantstilised rännakud vms. unelus on meeltvabaduse kliimaks, prii igasugusest näilisusest. kõik.. on. seetõttu magan viimasel ajal hommikuti hästi kaua, püüdes ärkamiseuimas viimast välja pigistada. pärast seda, nämmutades veel viimaseid raase unenägudemoosist, kusagil veega solgitud kohvi lürpides annab kontrast nii terava torke, et terve päev on rikutud. üleminek peaks olema sujuv, ilma katkestuseta. leige ja läägelt magus lürr, mis meenutab ridasid kusagilt orwelli "1984" raamatust, kus "Võidu" sigarettidest kukkus alatasa tubakas välja ning toiduainetel puudus maitse, või hõrgutava väljanägemisega roogasid filmis "tüütu mees" (soovitan, muideks), millel puutus lõhn ja maitse. mõlemad analoogiad rõhutavad erilise (vastavalt) kirjandusliku ja kinematograafilise teravusega tülgastuse sügavust. ei EAT'is, Krahlis ega Kompressoris, kus ma enamasti oma varajaseid tunde veedan, pakuta kohvi, mil oleks maitset. korduvalt olen mõelnud salaja nende kohvimasinate poolt ühe tassi kohta jahvatatavate ubade hulka ise manipuleerida - nupp selleks asetseb ju täpselt leti ääres.
täna oli teist moodi. leidsin enda jaoks kohvikumi siseõue näol ideaalse hommikupooliku, kus peale hea kohvi on seltsivad varblased ja linavästrikud, kellega oma kooki jagada, baaridaam ja tema bf, kes 5nizzat kitarril tinistavad ning varieerivad oma lauluhäält õrna ümina ja üürgamise piirimail, ning imeline rahu. suitsetamisest aga nii palju, et jõudsin uue arusaamiseni - olen suutnud maha jätta alles siis, kui mul on alati taskus või kapi peal pool pakki alles. võiksin sealt ühe võtta, aga lihtsalt ei taha.
"Lp Rasmus Kask
2008. aasta Kristjan Jaagu tasemeõppe stipendiumikonkursile laekunud 86st taotlusest otsustas komisjon toetada 35 taotlust, mis saavutasid ekspertide poolt antud hinnete summaks vähemalt 80 punkti (maksimaalne 99 punkti).
Tiheda konkursi tõttu Teie taotlus stipendiumisaajate hulka kahjuks ei kuulunud, olles hinnatud 78 punktiga."
hommikune rutiin kohvi ja sigarettidega on meeldiv segu ebameeldivatest asjadest. ma ei pea siinkohal silmas ainult kahjulikkust tervisele, vaid neist konnotatsioonidest, mida need mürgid endaga kaasa toovad. suitsudest on saanud mu meelekindlusetuse võrdkuju (lugesin eile A käest näpatud "Kuningate käsiraamatust", et kõikide ettevõtmiste luhtamineku põhjuseks on meelekindluse puudumine). olen alati arvanud, et kui tahan, võiksin kohe maha jätta - päeva pealt -, aga ei taha ja kõik. meeldib. nii olen korduvalt otsustanud, et enam kaugemale minna ei saa (tavaliselt peale trenni või lühikest spurti bussi peale või kodutrepist üles turnimist, kui hing kipub kurku kinni jääma või kuu lõpus viimaseid sente lugedes). sedasi mõeldes olen ostnud selle "viimase" paki ning andnud pühaliku tõotuse, et ei iialgi enam. järgnevalt olen küsinud kellegi teise käest suitsu, kui nälg väga pitsitama hakkab, ja kui kedagi teist pole enam läheduses olnud, ise uue paki ostnud. nii on neid "viimaseid" päris mitu kogunenud.
kohviga on lugu veidi keerulisem ja algab palju kaugemalt. olen nüüdseks jõudnud järeldusele, et unenäod ning pool-unes mõeldud ideed on puhas kogemus. sõltumata teemast mida nende läbi käsitletakse - õhtul loetud raamatud, eelmise päeva sündmused, suhted, fantstilised rännakud vms. unelus on meeltvabaduse kliimaks, prii igasugusest näilisusest. kõik.. on. seetõttu magan viimasel ajal hommikuti hästi kaua, püüdes ärkamiseuimas viimast välja pigistada. pärast seda, nämmutades veel viimaseid raase unenägudemoosist, kusagil veega solgitud kohvi lürpides annab kontrast nii terava torke, et terve päev on rikutud. üleminek peaks olema sujuv, ilma katkestuseta. leige ja läägelt magus lürr, mis meenutab ridasid kusagilt orwelli "1984" raamatust, kus "Võidu" sigarettidest kukkus alatasa tubakas välja ning toiduainetel puudus maitse, või hõrgutava väljanägemisega roogasid filmis "tüütu mees" (soovitan, muideks), millel puutus lõhn ja maitse. mõlemad analoogiad rõhutavad erilise (vastavalt) kirjandusliku ja kinematograafilise teravusega tülgastuse sügavust. ei EAT'is, Krahlis ega Kompressoris, kus ma enamasti oma varajaseid tunde veedan, pakuta kohvi, mil oleks maitset. korduvalt olen mõelnud salaja nende kohvimasinate poolt ühe tassi kohta jahvatatavate ubade hulka ise manipuleerida - nupp selleks asetseb ju täpselt leti ääres.
täna oli teist moodi. leidsin enda jaoks kohvikumi siseõue näol ideaalse hommikupooliku, kus peale hea kohvi on seltsivad varblased ja linavästrikud, kellega oma kooki jagada, baaridaam ja tema bf, kes 5nizzat kitarril tinistavad ning varieerivad oma lauluhäält õrna ümina ja üürgamise piirimail, ning imeline rahu. suitsetamisest aga nii palju, et jõudsin uue arusaamiseni - olen suutnud maha jätta alles siis, kui mul on alati taskus või kapi peal pool pakki alles. võiksin sealt ühe võtta, aga lihtsalt ei taha.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)