luulet

igaks juhuks ei loe uuesti üle. esimene reaktsioon on kõik ära kustutada. ma pole väga ammu midagi kirjanduslikku kirjutanud, saati siis luuletusi. värss, mida ma kunagi nii jäägitult armastasin, on kuhugi ära kadunud. sõnad on sama juhuslikud ja ekstaatilised, nagu kunagi ammu. veidi kandilised ja rohmakad, aga mäletan, et nende kirjutamine oli väga mõnus.

***
ballaad

kõndides mööda
lilleputkade
värvide ja lõhnade
üleküllusest
ei mõtle ma
kas osta sulle mõni vars
või mitte
vaid kuidas nad seal
ära ei tüdine
päevast päeva
passimast võõraid lõustu
ja minu oma
olen juba kord selline
enesekeskne

tulen otsejoones
läbi tamme pargi
tunneli ja
porilompide
su teki alla

sinu
kelle suu on suudeldes külm
ja varbad kui vabarnad
kes mind lõpuni eales ei usalda
aga loodad
ma ei teagi mida

võibolla oleme tülpimuseni
teineteisega harjunud
aga ei taha
rutiini murda
peaksime kohmetult
samas korteris
või koolis
kohtuma
vaikima
naeratama
ja valus oleks ka
vähemalt mõned päevad
või nädalad

vahel ärkame
hommikuhägus
neelame naljatledes alla
oma seotuse iroonilist
mõrumaiku
võimatust
ütleks isegi et
väikekondanlikkust
aga meil pole kahe peale isegi
ühte televiisorit mitte
jagama hambapastat
ja hellust

iga kord kui istud ohates
aknalauale
ja läidad järgmise sigareti
seirates pilguga
vastasmajade kardinasiile
teavas aelevaid pilvi
pargis siblivaid koeri
või kurat teab mida
küsin mis sa mõtled
ei midagi
vaikime tähendusrikka viivu
ning siis pudeneme
tänavaile laiali


***

s/üg/isepagulus

puud puistavad kleepuvat kollast
taevast tatistatakse lagipähe
ligimesed suruvad sonisid sügavale
silmile üleüldine mattumine

päevad on jäänud lühemaks
ja mitte ainult alati
läbematult akende taga
kiibitseva talve süngest
ulgumisest

aeg on minus kokku tõmbumas
ärkan hiljem lähen magama
varem nagu kunagi ammu kõik
liigub tagasi mitte tagurpidi

ärkan hiljem lähen varem magama
kuni hetkeni mil silmi enam ei paota
siis kui aeg tõmbub veel kokku
õige pisut virgun sissepoole

ring neeldub endasse viimaks
meelest tõttavad vaskussid kes
hundirattatades põrkavad järsult
vastu seina ja haihtuvad
õhku

piirid ja poolused mida ma endas
ühendasin mustvalgus siinsealsus
valeõigus mis maailmas lahus
aga minus üks koonduvad veelgi

ärkamiseks pole tarvidust
sest see on olekutest virgeim
kõige pärisosa nüüd on minus eneses
unede ulmade tegelikkuse

metamorfoosne liblikas ja kõik
ülejäänud olekud kus olen olnud
teretulnum kui mistahes kojas või
vanainimeste tähtpäevadel

ennast õgiva mao läbilõikest
saab mu arhektoonne märk
teine tulemine uuestsünd
nirvaana käsikäes ja
teineteises

***

kognitiivpsühholoogia

kuukiired koonduvad
klaaskumeruste peegelfookuses
kaleidoskoopide sabat
idee destillatsioon
kiirpudelpostiga
meelte rannakaridele uhutud
nanokildudeks
valgusvihukimpudeks
teravateks ja tömpideks

implosioon!

ürgkarjatuse resonants
sumbub tasaseks üminaks
faasivahetuse valem
pinnalainetuse pulss
madalsagedusel tukslevas
meeverevoogude sügavikus
eoonide hällis süttivad
planeetide seisud
soodsad ja hävivad

***

palve

tee terveks
rohtu kasvanud
teede otsejoones
selgroolülid

pühi puhtaks
kärnadest ja mädast
põllud koplid
metsade servad

võia salvidega
talude haavu
too varemete
põskedele jumet

halasta. ravi
mõranenud
hingesülemid
lääpas olendid

kutsu tagasi
oma hinguse vägi
puhu või paljaks
aga ära jäta nii

valus on

fragmendid

sel suvel on mulle hulgaliselt pääsukesi silma hakanud. noh, teate küll - rahvuslind, pealt must ja kõhu alt valge, teeb kaootilisi lennutrajektore putukatele jahti pidades, sööstab välkkiirelt üles-alla, sädistab lakkamatult ning situb rõdusid ja aknalaudu täis. tavaliselt meenub koos nendega hunnik pseudorahvapärimusi, mille vettpidavust pole mul praegu võimalik ühestki teatmeteosest kontrollida. et pääsukeste pesad majade all toovad head õnne ja hoiavad tulekahjude eest, et see kes nende pesa lõhub, sureb sügisel mõne kohutava taudi kätte, et kui nad madalalt lendavad, siis tuleb vihma jne. mingil hetkel oma mõtisklustes küsisin endalt, mille pärast nad inimestele nii lähedal pesitsevad (noh, faktitõdedel näpuga järge ajajad võivad virisema hakata, et on igasuguseid pääsukesi, kes ka inimestest eemal suurepäraselt hakkama saavad - kusagil kaldasavis ja mujalgi -, aga minu "pääsukesed" on just need, kes majade räästaste alla ronivad). inimeste poolt vaadates nad võivad meile sellega õnne tuua ja isegi meie lehmade kohalt kärbseid noppida, aga kui käärsabade poolt vaadata, siis miks oma vabaduse juures teha pesi kuhuiganes, riskivad nad ikkagist millegi nii heitlikuga nagu inimloomus ja -käitumine?

nad usaldavad oma järeltulevased põlved iidsetest aegadest perfektsuseni lihvitud instinktide põhjal loomade ligidusse, kes teineteistki usaldada ega mõista ei suuda; kes on jäetud ilma harmooniast. pesad pühitakse alla, kui kriiskamine ja väljaheited häirima hakkavad, kassid lastakse poegadele kallale, mõnikord plaksuvad korruselamute vahel ulakate, aeglaste tuvide küttimisest tüdinud, poiste vahedad õhupüssid, pestitsiididega mürgitatud putukad pööravad kõhu pahupidi jne. aga ikka nad ei ole tiivaga löönud, vaid tulevad aasta-aastalt tagasi. kõik ülejäänud loomad, kelle käitumismustrid on aastasadade jooksul ühte sulanud pääsukeste pesitsuspaikade ja rännuteede eelistustega, seisavad kindlalt oma kohal ja on etteaimatavad - isegi kui nad on metsikud kiskjad, siis nad ei maskeeri ennast, vaid suisa ehivad end oma natuuriga (heh. "loomade loomus" on natuke liiga pentsik väljend ...). iga inimesega koos kasvanud (mets)elukas, kes pühitseb oma vabadust ja järgib veres voolavaid tunge, hoiab neist julmuritest võimalikult kaugele (minu arust kodustatud loomad on teine - alistamise ja allumise - teema. las see praegu olla). miks peaks pääsukesed mängima oma järelkasvu puhul millegi nii ebakindla peale nagu inimene? ma tõesti ei tea miks, aga see, et nad seda teevad, on lootust äratav. humanistid sellised.

***

mu kujutlusvõime ja mälu on mõlemad erakordselt halvad. või siis lihtsalt pole nad komplementaarsed. sest iga kord, kui pilgu peeglisse heidan, ma kas naeratan üllatunult, aga rahulolevalt, turtsatan põlglikult, proovin lugeda oma silmist välja vastuseid (pidavat nad ju hinge peeglid olema) või küsmusi, avastan, et habe on jälle liigapikaks kasvanud, või lihtsalt ehmun oma näo ilmetuse peale. mitte kunagi aga ei ole ma veel täpselt ette teadnud, mis mind ees ootab. ükskõik kui kaua ma ka ei püüaks selle üle eelnevalt vaagida. äkki ei tõmbagi meid peegli ette mitte edevus, vaid üldinimlik uudishimu?

***

ühel hommikul palus onu oma pisipojal (kolmene, väga nutikas sell, nagu nad selles eas on) tuua endale söömise ajaks tool. too aga ta tuli mures näoga tagasi ning ei osanud midagi vastata küsimusele, mis viga? vaatas nõutult ringi ja ei saanud aru, mida temast tahetakse. nägin ta käes kahte üllatusmunafiguuri ja ütlesin, et võin neid veidi aega hoida. millegi pärast tundus mulle ääretult loogiline, et sa ei saa tooli kätte võtta, kui sa midagi juba hoiad. olukord lahenes. sel hetkel sain aru, et telepaatia pole mitte tehniline vahend, mida sci-fi novellides kirjeldatakse kui võimet anda edasi mõtteid, ning mida kujutatakse lainete sarnasena, vaid empaatia järgmine aste.

this monkey is gone to heaven

päeva epiteet:

"Lp Rasmus Kask

2008. aasta Kristjan Jaagu tasemeõppe stipendiumikonkursile laekunud 86st taotlusest otsustas komisjon toetada 35 taotlust, mis saavutasid ekspertide poolt antud hinnete summaks vähemalt 80 punkti (maksimaalne 99 punkti).

Tiheda konkursi tõttu Teie taotlus stipendiumisaajate hulka kahjuks ei kuulunud, olles hinnatud 78 punktiga."

hommikune rutiin kohvi ja sigarettidega on meeldiv segu ebameeldivatest asjadest. ma ei pea siinkohal silmas ainult kahjulikkust tervisele, vaid neist konnotatsioonidest, mida need mürgid endaga kaasa toovad. suitsudest on saanud mu meelekindlusetuse võrdkuju (lugesin eile A käest näpatud "Kuningate käsiraamatust", et kõikide ettevõtmiste luhtamineku põhjuseks on meelekindluse puudumine). olen alati arvanud, et kui tahan, võiksin kohe maha jätta - päeva pealt -, aga ei taha ja kõik. meeldib. nii olen korduvalt otsustanud, et enam kaugemale minna ei saa (tavaliselt peale trenni või lühikest spurti bussi peale või kodutrepist üles turnimist, kui hing kipub kurku kinni jääma või kuu lõpus viimaseid sente lugedes). sedasi mõeldes olen ostnud selle "viimase" paki ning andnud pühaliku tõotuse, et ei iialgi enam. järgnevalt olen küsinud kellegi teise käest suitsu, kui nälg väga pitsitama hakkab, ja kui kedagi teist pole enam läheduses olnud, ise uue paki ostnud. nii on neid "viimaseid" päris mitu kogunenud.
kohviga on lugu veidi keerulisem ja algab palju kaugemalt. olen nüüdseks jõudnud järeldusele, et unenäod ning pool-unes mõeldud ideed on puhas kogemus. sõltumata teemast mida nende läbi käsitletakse - õhtul loetud raamatud, eelmise päeva sündmused, suhted, fantstilised rännakud vms. unelus on meeltvabaduse kliimaks, prii igasugusest näilisusest. kõik.. on. seetõttu magan viimasel ajal hommikuti hästi kaua, püüdes ärkamiseuimas viimast välja pigistada. pärast seda, nämmutades veel viimaseid raase unenägudemoosist, kusagil veega solgitud kohvi lürpides annab kontrast nii terava torke, et terve päev on rikutud. üleminek peaks olema sujuv, ilma katkestuseta. leige ja läägelt magus lürr, mis meenutab ridasid kusagilt orwelli "1984" raamatust, kus "Võidu" sigarettidest kukkus alatasa tubakas välja ning toiduainetel puudus maitse, või hõrgutava väljanägemisega roogasid filmis "tüütu mees" (soovitan, muideks), millel puutus lõhn ja maitse. mõlemad analoogiad rõhutavad erilise (vastavalt) kirjandusliku ja kinematograafilise teravusega tülgastuse sügavust. ei EAT'is, Krahlis ega Kompressoris, kus ma enamasti oma varajaseid tunde veedan, pakuta kohvi, mil oleks maitset. korduvalt olen mõelnud salaja nende kohvimasinate poolt ühe tassi kohta jahvatatavate ubade hulka ise manipuleerida - nupp selleks asetseb ju täpselt leti ääres.
täna oli teist moodi. leidsin enda jaoks kohvikumi siseõue näol ideaalse hommikupooliku, kus peale hea kohvi on seltsivad varblased ja linavästrikud, kellega oma kooki jagada, baaridaam ja tema bf, kes 5nizzat kitarril tinistavad ning varieerivad oma lauluhäält õrna ümina ja üürgamise piirimail, ning imeline rahu. suitsetamisest aga nii palju, et jõudsin uue arusaamiseni - olen suutnud maha jätta alles siis, kui mul on alati taskus või kapi peal pool pakki alles. võiksin sealt ühe võtta, aga lihtsalt ei taha.

jaanipäev

igat postitust olen alustanud ülestähendusega, kui mitu drafti mul juba valmis on ning kohe seda loetelu ka sujuvalt täiendanud. las nad olla. poolikud, rääbakad ja vigu täis. täna on teistmoodi. kohe kui ma kirjutamise lõpetan, peaksin hästi kiiresti tööle hakkama (üks väga vana tähtaeg kaelas). nii et mida pikemaks siinviibimist venitan, seda hiljem pean tegutsema hakkama. laisklemise peale on mul suisa annet. ja kui osavalt ma seda iseendale serveerin!

[mina]: tegelikult seda ju polegi väga palju. küll ma hiljem jõuan ka
(*deadline'i on edasi lükatud juba 10x ja viimase lähenemist saab mõõta mitte enam päevades, vaid juba tundides)
[kohusetunne]: miks sa seda siis kohe ära ei tee?
[mina]: tuju ei ole. mis ma selle ekraani ees niisama ikka logelen ja punnitan? teema on vale, ideed tülitsevad omavahel nagu turueided ja näpud on krampis. nagunii lihtsalt kustutaks üht-teist, tõstaks sõnu ümber, aga mitte midagi mõistlikku kirja ei paneks..
[kohusetunne]: yeah, blogisse kirjutamine on kordades mõistlikum
[mina]: vähemalt mul on tunne, et ma liigun kuhugi. midagi uut tekib või..
[kohusetunne]: (võidukalt) no vot, ja kui töö tehtud saaks, kui meeliülendav see veel olla võiks!
[mina]: käi perse!

njah. konstruktiivne. siililegi selge, kummal poolel õigus ja kummal jõud. jube igatahes .. peaks vist sagedamini ennast kõrvalt vaatama. järsku hakkab häbi. kui mitte seda, siis praegu vähemalt rikkus selleks korraks kirjutamise tuju ära. nomaeivõi.

"Kaua me veel koolitame sügavtrüki magistreid heietamise lisaerialaga, samas kui kunstiõpetajad ja lapsed piinlevad?" - Sobolev, Mari

see juhtus juba mõnda aega tagasi, aga millegi pärast tuli nüüd jälle meelde. ühel esimestest kevadistest päevadest käisin uut märkmikku hankimas ja suvalistes südalinna kunstigaleriides kolamas. sellest ei mäleta enam muhvigi. küll aga on meeles üks kohtumine. ostsin just paki al capone sigarillosid (hellitan ja tapan ennast sedasi üpris harva) ning otsisin sobivat päiksepaistelist kohta, kuhu maha istuda, et järgmist nädalat planeerida ja suitsu teha. kõige lähema potensiaalse pingi peal aga juba istus keegi. ma olin juba otsustanud, et lähen mujale üksiolemist otsima, kui märkasin, et ma tunnen istujat. naeratasin, vabandasin ja ütlesin välja, et ma tegelikult ei tahtnud kellegi kõrvale istuda. tuli välja, et E oli just otsinud kohta, kus juba oleks keegi teine ja poleks seetõttu seda istet valinud.. iiigatahes. vahetasime viisakusi, sest ega me kumbki teineteist väga tunnegi, pigem teame. mingil hetkel ütles ta umbes midagi sellist, et ainult kirjandus saab meid päästa. või maailma. noogutasin ja nohistasin läbi suletud suu naerda. alles pärast hakkasin mõtlema, et mis mõttes ta päästa saaks; keda ja millest? kirjanduse klassis, kus ma põhikoolis käisin, oli suur loosung: "raamatud on teadmistetule igaveti loitvad tõrvikud". või midagi sinna kanti. nii poeetiliselt väljendatud kui see ka ei ole, manas see mulle alati silme ette lõputud riiulitäied kolletanud teoseid, millest kõik räägivad, aga mida keegi lugenud ei ole. hirm oli see, mis mind valdas, mitte valgustus. ükski hunnik köidetud pabereid pole veel kedagi päästnud. isegi mitte seda tegelast, kes aleksandria raamatukogu maha põletas. kõik teavad, et ta seda tegi, aga nimi ei tule kunagi meelde. viskerelvakski on teised ebapraktilised. ainult väikseid vendi võib nende pildumise ähvardusel sundida enda asemel koeraga välja minema. ja igaüks teab, et kirjandus pole veel kedagi peale rowlingu, pratcheti ja jeesuse rikkaks teinud.

maailma ei saa päästa (mida E ei pruukinudki väita, vaid ma lihtsalt mäletasin valesti). see on üks neid tobedaid abstraktsioone, mis on hakanud amokki jooksma ning paisunud suuremaks kui elevantsustõvega sinivaal. põnevusest nõretavad filmid, kus suurte musklitega mehised kangelased (jah, mõnikord harva on poliitkorrektsuse mõttes ka kangelannasid kasutatud) hoiavad ära tuuma-, loodus- ja kes-teab-veel-mis katastroofe. üks pingutatud nupuvajutus või geniaalne põhikooli keemiatunnis õpitu rakendamine (maakeeli mäkaiverism) ning inimkond on kindlast surmasuust välja toodud. see ei ole tegelikult maailma päästmisest. nii kurb kui see ka ei oleks, on miljoni inimese surm ikkagist ainult staistika, ja sellisena hoomamatu või tajutav ainult abstraktses võrdluses (näe, seal filmis suri 200 000, siin miljon, see on verisem ja seega võimsam); kaudselt. isegi siis kui rahvusvaheline meedia veriseid pilte ja ahastust levitades ühest või teisest reaalsest olukorrast mõned päevad pasundab ning viimaks unustab. ära hoitud õnnetused aga ei leia kajastust, veel vähem teadvustavad neid inimesed, keda "päästeti" (hoopis teine teema on inimeste abistamine, kes ühe või teise katastroofi on üle elanud). kõik läheb edasi. rikkad on rikkad, vaesed on vaesed ja lollid lollid. päästetud olemine aga ei sisalda vähimalgi määral mingit muutust. see, et nad surma ei saanud, on muidugi tore, aga poleks ka erilist tähtsust, kui nad seal kusagil kinolinal oleksid õhku lennanud. veidi ehmatav ehk, aga tänapäeval on inimesi äärmiselt raske shokeerida - nad on igapäevase vägivallaga üpris tuimaks muutunud. loomulikult on ühe inimese eneseohverdused liigikaaslaste päästmiseks elusümpaatiat äratavad, aga pigem tuleks kaasa tunda neile tegeleaskujudele seetõttu, et nad arvavad, et nii on maailm päästetud, mitte ohvri pärast, mida nad kehavastav. kui keegi küsib, et kui sinu ees oleks nupp, mille vajutamisega sa päästaksid maailma hukkumast, siis õige vastus on, "ma vajutan seda". aga midagi inimlikku selles pole. nii on viisakas. just sel moel jõutaksegi eetika küsimusteni, kas - "olukorra tulles" - päästa kümmet last vedav koolibuss või viis rasedat naist. puhas matemaatika nagu ka maailma päästmine. ma ei ütle, et poleks olemas tõelisi kannatusi ja õudu (näljahädasid, sõdu jne), aga ei üksikud inimesed, organisatsioonid ega ÜRO rahaeraldised ei saa tegeleda millegi nii abstraktsega, nagu maailma päästmine. usun, et nad teavad seda ise väga/liigagi hästi, et tegelevad ainult sümptomite leevendamisega.

indiviidi tasandilt vaadates on päästmise tulemus kellegi pääsemine; vabanemine, üleminek, nihe maailma tunnetuses (teadlikkus sellest muutusest ja rahulolu on vist teisejärgulised). eesti keeles on selle mõiste algideed (see ei tähenda veel õige ja vale arusaamise eristamist) hämanud palju moodsam ja tehnilisem tähendusväli - uppuja päästmine, päästeamet, üle noatera pääsemine jne., mis üldjuhul on seotud bioloogilise elutegevusega (elab/surnud) faasivahetustega. inglise keeles aga on säilinud selge eristus sõnade "saving" (nt. life saving - (vetel)pääste) ja "salvation" (nt. salvation army - päästearmee) vahel, mis erinevalt teisest võimalikust vastest eesti keeles - "lunastus" -, leiab kasutatust ka tänapäevasemates kontekstides. igasugune tegelik ja tähenduslik pääsemine on seotud selle viimasega, mis on kahjuks koormatud üleliigse religiosse taagaga. võiks ju ka öelda, et kirjandus lunastab maailma, aga vaieldamatult ei ole selle lause sisu tänapäevasele inimesele enam sama, sest pääsemine ei tähenda ainult pattudest vabanemist. tõsimeelseid usklikke jääb järjest vähemaks ja see tõttu ka patte. abstraktsemas mõttes, selles, mis jääb religiooni taha ja mõneti üleseks, märgib pääsemine otseselt (meelelist ja/või hingelist) muutust indiviidis. tehnilises mõttes on piibellik pääsemine ikkagist pääsemine taevasse, jumala juurde, pääsemine põrgu igavesest piinast, vabanemist pattudest jne. esmajoones on see muidugi (jumala poolt) andeks andmise (andestuse saamise) küsimus. selle, ja muu ainujumala aksepteerimisega kaasneva dogmaatilise reegilistiku omandamise, taga lasub idee inimese sisemise headuse või pigem isegi hüvelisuse (moraal), (enese)teadlikkuse (mõistmine), inimlikkuse (tolerantsus) kasvust. siinkohal tuleks aru saada, et ükskõik kui hästi me ka piiblit, teaduseetika käsiraamatut või maaja kallaste "oh ajad, oh kombed" käitumisõpikut peast tsiteerida ei oskaks, ei tee see meid veel (sisemiselt) häid või "pääsenud" inimesi. kahtlemata on see vahend, millega ärgitada mõtlemisele, kuid passiivne reeglistiku omandamine teeb meist ainult viisakad inimesed. pääsemine ei ole universaalne teadmiste kogumik, vaid meeleseisundid (mitmus seetõttu, et mul on väga raske kujutada ette ühte ja õiget lõplikku tulemust, kuhu iga üks meist lõpuks välja jõuab, vaid pigem on tegemist pideva protsessiga kogu oma paljudes avaldumisvormide ja hetkeseisunditega. sellest tulenevalt on väga raske või pole võimalik seda "pääsemist" kuidagi verifitseerida). ja kui on saavutatud kriitiline mass "pääsemise huviga" indiviide, siis ehk on ka maailm pääsenud. aga see on pigem kõrvalprodukt, kui eesmärk omaette.

selles mõttekäigus pole mitte midagi originaalset. tegelikult polegi tegemist niivõrd mõttekäiguga, vaid ühe kogemuse kirjeldusega - pooliku kirgastumisega, mille osaliseks ma sain viie minutilise vestluse ja järgnenud sisemonoloogi käigus; kirjandusliku harjutusega. samu mõtteid mõlgutades on paljud inimesed astunud sammu edasi ning jõudnud praktiliste küsimusteni, et kuidas siis päästa inimesi (põhiliselt on ikka juttu õpilastest, kes peaksid neid vaimuhüvesid tulevaste täisväärtuslike kodanike algetena juba koolis omandama, kuid millegi pärast ei tee seda) koolisüsteemi homogeniseeriva ja viljatu metoodika käest. alates Kropotkinist, kes tundis muret, kuidas suudetakse millestki nii kujutlusvõimet ja maailmatunnetust arendavast nagu geograafia, teha nii kuiv ja isegi tülgastav õppeaine, kuni Mari Sobolevi artiklini (sealt on pärit ka tsitaat pealkirjas) kunstiõpetuse (aine) ja kunstitunnetamise kasvatuse (eesmärgi) vahekorrast, on helgemad pead piike murdnud nüride ametnike ja avaliku arvamusega, pakkudes välja omapoolseid õppekavasid või meetodeid. kui nüüd puhtsüdamlikult endale aru anda, siis selliselt mõistetud pääsemisele pole ühest päästmise retsepti ja see töö jääb ikkagist iga inimese enda hooleks. konstrueerida pääsemine ümber? mõista ja mõttestada seda kuidagi teistes kategooriates? probleem ju selles ongi, et keegi kavalpea on püüdnud hariduse saamist - olles selle eelnevalt võrdsustanud üksüheselt igakülgse vaimse arenguga - panna koolikohustuse, hinnete ja 5-tundi-nädalas-matemaatikat institutsionaalsetesse väljendustesse. oma töö on siin ära teinud ka psühholoogia ja standardiseeritud intelligentsus-testid, mis algselt olid mõeldud AINULT kõige nõrgemate (patoloogiast vaevatud) laste välja sorteerimiseks. väidetavalt on õpilaste vabastamine või hingamisruumi jätmine mõnede vähem ametlike vormide puhul õnnestunud (Waldorf-koolid nt), aga seda edu (määra) on raske välja selgitada. olen veendunud, et heaks inimeseks ei saa kedagi kasvatada. ei piitsa ega präänikuga, ei kodus ega range distsipliiniga internaatkoolis. selleks kasvatakse. kindlasti ei tasu hukka mõista püüdlust teha inimestest häid ja kombekaid, kuid kui need heaks olemise viisid kuuluvad eelmise põlvkonna (või ajastu) mõttemaailma juurde ning ei arene, siis uute situatsioonide tulles ei oskaks inimesed enam humaansed olla. tavad ei nõua võimet ise otsida, tunnetada ja otsustada, vaid järgida. see aga ei tähenda, et tavad ja kombed valed oleksid. nad jäävad poolikuks lahenduseks.

püüdes nüüd ringiga tagasi tulla - kas ja kuidas saab kirjandus päästjaks? kas ja milliseid eeliseid on tal teiste mõeldavate vahendite ees? oma kunagistest kirjandustundidest mäletan esiteks seda üleüldist tuimust ja tühjust, mida see aine minus sisendas. ütleme nii, et ta ei olnud ebameldiv nagu kehaline kasvatus, kus pidi tegema nii ja nii palju kätekõverdusi ja ma kunagi ei jaksanud, või meeldiv nagu matemaatika, kus ma hiilgasin ülesannete valmis vorpimisega enne teisi. ehk seletab seda suhtumist üks näide. (ausalt, ma kohe pärast seda jõuan viimase lõiguni ka.)

esiteks polnud minu lapsepõlvekoolide kirjanduse õpetuse tase mitte just kõige kõrgem. kaldun arvama, et ainukesed jaapani kirjanduse teosed, mida õpetaja oma elu jooksul oli lugenud, olid need samad 3 haikut, mis õpikus ilutsesid. ühel helgemal hilisügisesel päeval otsustas õpetaja murda välja igapäevasest rutiinist ning palus kõikidel kirjutada ühe haiku. kõik, mida lapsed sellest teadsid, oli see, et nad pidid olema 5/7/5 silbistruktuuriga ja sisaldama aastaajaga seotud sõna. haarati pastakad pihku ja üle kogu klassi kõlas pomin, sonimine. kahjuks selle sisu seisnes mitte võluväe lukustamises maagilistesse märkidesse, vaid silpide arvu korduvas üle lugemises. kui ühest reast jäi puudu üks silp, siis lisati sõnale "sügis" (sest aastajale viitav sõna ju pidi sees olema ning 90% juhtudest oli see "sügis") mingi lõpp nagu "sügisel" või "sügised". saime valgustuse osaliseks - vist seetõttu oligi haikude sisu nii hämar ja kummaline, et tuleb mõnda sõna liidete võrra venitada ja seetõttu ei teki koherentset, normaalset lauset. tagasi vaadates tundub mulle, et tegemist oli rohkem silbitamise, kui luuletamise harjutusega. neid vist õpetatigi umbes samal ajal ja sama õpetaja poolt. ma nüüd ei taha öelda sellega, et juba kaheksandas klassis peaksid kõik lapsed kirjutama tasemel, mis paneks keisri heldima, vaid et see arusaam luulest, kui vormi sisse rohmakalt tahutud sõnadest, mitte ideest, mis leiab sõnad ja vormi, kummitas mind kuni HK luuleanalüüsi kursuseni. kes teab, kui meie kirjanduse õpetajaks olekski olnud keegi H sugune, kas siis ma oleks suutnud seda hoomata, aga esialgu jäid luuletused minust nii kaugele, et lugeda ma neid küll ei tahtnud - pigem tekkis vastumeelsus nende pähe tuupimise sunduse tõttu. nad ei kõnelenud minuga.

hiljem kirjutasin ise mõnikümend väga naljakat, kramplikult struktuuris kinni olevat, poeemi, mis kusagil internetisügavustes mind ikka veel aegajalt häbistavad. siis kinkis ema mulle sama aasta jõuluks eesti luule antoloogiad (noh, kui aus olla, siis ma ise tellisin ta käest) ja neid ma siis sisemisest sunnist (nakerebanarimasen on vist õige sõnasisuline vaste jaapani keelest selle kohta, mida ma silmas pean) sirvisin. aja jooksul - pärast päris mitmekordset lugemist - jäi nii mõnigi lühem mulle pähe, mida võin praegugi tsiteerida pea veatult. mitte, et ma oleksin tuupinud, vaid et ma mõistsin seda ja nautisin selle retsiteerimist. eriti soodsalt mõjus mulle alendri kuulamine ja avastus, et mõned neist laulu sõnadest on kogemata kombel sattunud minu luulekogumikku. kasvasin ümber. see võttis tohutult aega ja käis väga konarlikku rada pidi, mis oli täis juhuslikke komistamisi ja kohati isegi koolis õpitu teadlikku unustamist. ükski õpetaja ei rääkinud mu hilisemast lemmik kirjanduszanrist - blogidest jne. jne.

mul on ikka veel salajane unistus, et kui mul midagi muud üle ei jää, hakkan kirjanduse õpetajaks ja deklameerin klassi ees kõva häälega fs'i: "kurbus on nagu sitahäda / kas sa talle mõtled või ei / ikka ta tuleb / kus sa ka ei oledks" (ligikaudne tsitaat). või VT'd: "lugesin hommikul hamletit / poldki nii sitt kui arvasin". kui ma sellega mitte midagi muud ka ei saavutaks (muidugi käib siia juurde pikk jutlus, mida ma ajaviiteks oma peas olen konstrueerinud), siis vähemalt teatava elevuse. kirjandus on tagauks, mille kaudu libistada sisse "pääsemist" ilma, et oleks tarvis ühtegi päästjat. loed, siis kui tahad ja keegi peale ei sunni, leiad juhuslikult ühel vihmasel päeval suvalise raamatu, avastad, avardud, suhtestud, mõttestad, mõistatad, mõistad, koged.. kuni on (vaba) aega ja raamatuid, on lootust. muusika on mandunud rütmideks ja vaevalt, et keegi seda enam kuulata oskab. vahel tunnen isegi, et see ei ole minu jaoks. (maali)kunsti jaoks peab käima galeriides, aga kaubamajad on kohtadena kordades ahvatlevamad. mõnikord õpetaja sunnib kunstihoonesse, kuid siis tuleb ainult pilet osta ja pärast ette näidata. ainult kunstnikel, kelle lapsed - loodan vähemalt - on viimased, kes vajaksid kõrvalist abi, on kujutava kunsti igapäevaselt kättesaadaval. ma olen täiest nõus ML'iga, kes ühes ööülikooli loengus soovitas kõik raamatu ära keelata - vat siis alles hakkaks inimesed usinalt lugema. aga seni päästab kirjandus märkamatult inimesi edasi.