tag:blogger.com,1999:blog-36829209417480880392011-07-29T11:17:08.273+03:00üleliigne sõnakasutus kirja- või kõnekeeles. sisinaga.pleonastiknoreply@blogger.comBlogger221100tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-91940992078849432372010-06-03T01:10:00.001+03:002010-06-03T01:10:59.136+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_DOGG9qN_0x8/TAbW5-GugWI/AAAAAAAAABg/REX4p36_Fow/s1600/ei+tee.jpg"><img style="cursor:pointer; cursor:hand;width: 307px; height: 256px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_DOGG9qN_0x8/TAbW5-GugWI/AAAAAAAAABg/REX4p36_Fow/s400/ei+tee.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5478302288154886498" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-9194099207884943237?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-82635230208494182142010-05-22T16:07:00.001+03:002010-05-22T16:10:20.579+03:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://4.bp.blogspot.com/_DOGG9qN_0x8/S_fXeEyeaAI/AAAAAAAAABY/ea30RM7hGjg/s1600/testtest.bmp"><img style="cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 214px;" src="http://4.bp.blogspot.com/_DOGG9qN_0x8/S_fXeEyeaAI/AAAAAAAAABY/ea30RM7hGjg/s400/testtest.bmp" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5474080783773624322" /></a><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-8263523020849418214?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-84096140941667134532009-11-18T16:45:00.003+02:002009-11-18T20:15:17.508+02:00Andrei Platonov, "Auk"<br />LR 1988, 27-29<br />Tõlkinud Virve Krimm<br />(valminud 1926(9?)-30)<br /><br />Kogu raamatu lugemise aja (rongis Tallinnast Viljandi loksudes) oli mul tunne, et Platonov istub otse selja taga, silmades veiklev äraootamatust täis sädelus ning huulil ma-tean-miks-vanaisa/Mona-Lisa-naeratab muie. Samune pilt raamatu kaanel ei ole väga kaugel sellest kujutlusest, kui suunurgad oleksid õige natukene ülespoole suunatud. Midagi heatahtliku mentori laadset, kes ootab oma õpilaselt teksti peidetud mentaalse maiuspala avastamist, väljumist tavapärasest pähetuupimisest, ahhaa-elamust ja jagatud rõõmu vaimu ülenemisest. Niiväga kui ma ka ei pingutanud ja teksti muid liine nautinud, valmistasin talle vist paraja pettumuse; kurb ohe hingas mu kuklasse ja vangutas pead. Õnneks sain poole peal endalt mõttesabast kinni ning kupatasin minema igasugused intensioonide ja tegelike tähenduste kaelamurdvad otsingud.<br /><br />Paarile potentsiaalsele lugejale üldteadmiseks veel nii palju, et <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Andrei_Platonov">Andrei Platonov</a> oli noor (1899-1951) Nõukogude insener, tööline, kirjanik, kommunist (vahelduva eduga) ja mõtleja. Ja muidugi vastuoluline. Vähemalt võimude jaoks. Lühidalt, peamidagiütlevalt: "Auk" on jutustus töölistest, kes kaevavad sotsialistliku revolutsiooni ja selle kodanike hüvanguks kunagi määramatus tulevikus valmivale hoonele vundamendiauku ning võtavad linna lähedal nimetus külas osa kolhoosi rajamisest. Värvikad, stereotüübi ja indiviidi puhtaimast sünteesist pärit tegelased, kellest iga üks viimas hingeliselt ja kehaliselt lõpuni oma usku või kahtlusi kommunismis. Stiiliks ajastule omaste lööklausete ja terminite segune tabavasõnalisus: st. mõjub nagu kirurgilise täpsusega löök kuvalda külge keevitatud Šputniku ziletiga. <br /><br />Raamat suisa tirib lugejat kättpidi läbi allegoorilise pori ning surub ninapidi sügavamale mutta, soolikatesse ja ehitamisse sisse kirjutatud lootusetusse lagunemisse, kuni pole enam aru saada, kas mööduvad päevad või kuud, kuni igavik pannakse unustuse hinnaga kehtima (kusagil sügise ja talve vahepeal) ja teravate lühilausete/piltide alt tähenduste otsimisest on silmad nii punnis, et lugu ise hajub käest. Ma ei tunne konteksti - ei ajastut, kirjeldatavat sotsiaalset olustikku ega toimuvaid muutusi, ideaale ei puhastes vormides ega ideoloogiates, rakendustes. Kunagi ammu lugesin üht majandusantropoloogilist käsitlust kollektiviseerimisest Rumeenias, olen sirvinud läbi Rahva Hääled 1970 aastast kuni 1992ni, näinud nõukaaegseid multikaid, lugenud üksikuid juhuslikke raamatuid, kus NL on pigem taustaks, ja mõningaid linna(planeerimise)teemalisi artikleid, kus märksõnaks on post-soviet. Isegi kui mõned pildid tundusid end avavat, jäi ikka peale tunne, et kui ma üle õla vaataks, muigab Platonov endiselt ootusrikkalt ja ma ei tea, kus järgmine nurgatagune on - veelgi vähem seda, kas saaksin lihtsalt riukaliku tünga osaliseks või rusikaga makku.<br /><br />Toon ühe lemmiklõigu, mille najal veidi selgitada:<br /><br />"Kui nad olid natuke maad edasi läinud, jäid nad teele seisma, sest paremat kätt tänava ääres läks ilma inimese abita üks värav lahti ja sealt tulid välja rahulikud hobused. Ühtlast sammu, pead kasvava toidu haaramiseks maha laskmata, läksid hobused ühtses, liitunud summas läbi külatänava ja laskusid alla orgu, kus oli vett. Hobused jõid kõigepealt janu täis, siis seisid nad veel puhtuse huvides natuke aega vees, siis aga ronisid kuivale kaldale ja hakkasid tagasi tulema, oma ridade ühtsust ja korda kaotamata. Kuid juba esimeste õuede kohal lagunes hobusekari laiali - mõni jäi õlgkatuse ette seisma ja õiendas sealt õlgi kiskuda, teine laskis pea maha ja koristas ära viimased lahjad heinatuustid, süngema iseloomuga hobused aga keerasid õuedesse sisse ja ahmisid sealt harjunud kodustest kohtadest igaüks viljavihu hambu ning tulid sellega tänavale.<br />Iga loom oli saanud kätte jõukohase moonavaru ja läks nüüd seda hoolega hoides värava poole, kust kõik hobused olid ennest üheskoos välja tulnud.<br />Esimestena tagasi jõudnud loomad jäid ühisvärava ette seisma ja ootasid hobuste põhimassi järele, kui aga kõik olid jälle koos, lükkas esimene hobune värava oma peaga laiali ja kogu kari läks kõige oma moonaga õue sisse. Õuel tegid hobused suud lahti, moon kukkus mokkade vahelt keskele ühte hunnikusse maha ja siis võtsid ühistatud loomad hunniku ümber ringi ning hakkasid sealt pikkamisi sööma, organiseeritud rahus, ilma inimese hooleta.<br />Voštšev vaatas oma ehmatuses loomi läbi väravaprao: teda hämmastas krõmpsutavate hobuste rahulik meel - nagu oleksid kõik hobused olnud kolhooslikus elu mõttes kindlalt veendunud, ainult tema üksi elab ja vaevab ennast hullemini kui hobune."<br />["Auk", 66-67]<br /><br />Kõigepealt tuleks ära mainida, et tegemist on Voštševi perspektiiviga, kes on üks põhitegelasi - vana, harjumuspärase positsiooni kaotanud ja unustanud uneleja/mõtleja, kes otsib eneseteadlikult kohta uue sotsialismipäikese all, kuid kurdab pidevalt, et ei leia tõde ning ei saa seetõttu toimida, aga ei oska/saa ka kõrvale jääda. Dialoogidest väljapoole jäävad kirjeldused on jagatud tegelaste pilkude ning anonüümse jutustaja vahel, mis oma stiililt langevad äravahetamiseni kokku, kuid karakterite eriilmelisuses saavad lisatähendusi. Kui tegemist oleks lihtsalt objektiivse jutustaja ülestähendustega, ei tekiks pingestatud olustikku loomade ja inimeste mõtteotsingute vahel, jääks ainult allegoorilisus. Siin aga ühelt poolt elustab Voštšev loomad ning rõhutab läbi oma antropomorfismi nende osalust suures uuenduste projektis - uue idee hõlmavust ning näeb selle argielulist toimet -, kuid samas kadestab nende alateadlikku sobilikkust sellesse uude maailma, mille mõttekus talle end kätte ei anna. Loomad ärkavad ellu nii inimlike muinasjutuliste kõrvaltegelaste kui teadlikkuse-instinktiivsuse skaalal inimesest teravalt eraldatud ning alamate (Voštševi idealiseerivate silmade läbi, st. sotsialismi jaoks vajalikult, ülemate) olenditena. <br /><br />Esmajoones mõjus see lugu muidugi muinasjutuliselt ja lõikas küll absurdimaigulisse, kuid aineselt realistlikku, jutustusse väga üllatava koha pealt sisse (enne pealelööja karu Mišat, võibolla suisa sissejuhatavalt), kruvis peaaegu üle vindi ning ähvardas röövida ainelise tõsiduse viimased riismed. Nagu kõnelevad metsloomad ja imikud mõnes halvas komöödiafilmis või igavest elu otsiv ahv. Kuid olles lugenud hulgaliselt Rahva Hääli ja näinud mõningaid "Ringvaate" lõike (ikka neid nõukaaegseid siis), meenusid koheselt samas toonis lood viisaastakuplaanist etterutanud lüpsilehmadest, üliinimlikke imetegusid korda saatnud õmblejatest ja kaevuritest, aga samas ka pahelistest kapitalistidest, kes olid kaotanud kõik inimliku ja muutunud sama muinasjutuliselt näotuteks ideoloogia kandjateks, golemilaadseteks animeeritud monumentideks. Olles kohanud sellist lugu neis samades Rahva Häältes - isegi täpselt samas sõnastuses ilma viimase lõiguta - poleks ma vist sugugi imestanud. Sellist arhailiselt vormilt laenatud võluväge ju taodeldigi tol ajal. Muinasjutulisuse ja reaalse lõhestatuse ja seotuse/ühisosa/ühisuse dialoog ühe lehekülje peal.<br /><br />Hobuste taga tuleks muidugi esmajoones näha töölismasse - kogu klassi tervikuna -, kes loovad oma ideaalmudeli sotsialistlikust korrast, "organiseeritud rahust", üksmeelses vagas söömaajas. Kolhoosidki ju pidavat ennast suures osas ise organiseerima. Loomad (nt. sipelgad) on ammu andnud loodusest pärit loomuliku aluse ideaalide õigustamisel (nt. homoseksualismi mitte-loomulikkus, mis homofoobide kurvastuseks leiab sagedast tõendust ka loomade riigis hüaanidest partideni). Nüüd on nad suisa teenäitajad - kuhu hobune ees, seal ader ja mees järgi. Aga ikkagist koos, haarates kogu loodust, teadmist ja tahet, mis inimesed koondada suudavad. Selles pildis on mingi uhke eneseteadliku, samas poolpoosetava, ühisuse illusoorsuse (Voštševi pilk, mis neid vaatleb ja ritta seab) vaim. Kui mõne hobuse peremees - hoolitsev, tuttav, mälestustega seotud - oleks veel alles, et teda nimepidi põldu kündma või koormat vedama kutsuda, jätaks ta kogu kamba kus see ja teine. <br /><br />Ühtlasi pingestab seda pilti töö jaoks mõeldud, kuid argisuses sellest ilma jäetud (kas siis vahenditest või [isiklikest] eesmärkidest) loomade pelgalt vormilist alluvust korrale, millest on väga raske osa saada sisemise põlemisega (va. väga pinnapealsel, loosungeid kordaval ja parteipimedal entusiasmil tuginedes). Voštšev mõistab ja tunneb ära, aga ei oma sellekohast tõde, veendumust, et ise kaasa lüüa saaks. Veel enam - mõnikümend lehekülge tagasi kõlab üldise elumelu taustaks raadiost üleskutse: " "Seltsimehed, me peame," nõudis toru iga minut, "lõikama ära hobuste sabad ja lakad! Iga kaheksakümmend tuhat hobust annavad meile kolmkümmend traktorit!" "["Auk", 44]. Töö - see ainus, mille vabaduse ja jõudluse nimel elatakse ning mille najal tulevikku rajatakse - ähvardatakse käest võtta, viia masinate pärusmaaks. Eriti selgelt hobuste probleem, kes selles osas vaid hääbuvateks kõrvalvaatajateks jäävad. Samas lasub selle kohal kannatus, mis ei seisne kõnelemisvõimetusest tingitud suutmatusest ennast väljendada, vaid hääletus, vaikivas leplikuses (jutustuse lõigus ei tee hobused ühtegi häält), mis on kodustatud loomadele omane. Isegi teatava kaastunde toon - nii reaalsetele loomadele, kes inimeste ümberkorralduste käigus pidid kannatama, kui allegoorilisele klassile tervikuna, kel väga palju valikuid ei olnudki. <br /><br />Sõna(mängu)lise tasandi ja autobiograafilise jätan vahele, mis ei tähenda, et ma neisse ei usuks. Ühest hoiab eemal originaalkeele mittetundmine ja teisest viisakus/teadlik erinevus autori ja isiku vahel/laiskus. Mis on siis nende tasandite ühisnimetaja või see mentaalne komm? Miks mul on endiselt tunne, et ma pole kaugeltki selleni jõudnud; et kusagil on veel käände ja nurgataguseid ning just need on kõige olulisemad? See jutustuse lõik (nagu enamus teisigi pilte eraldiseisvalt) on värelevate samaaegsete kahemõttelisuste matemaatiline maatriks, mis ei anna ennast kuidagi tervikuna kätte; ei ole lahendatav. Samas on see lugu vaieldamatult juurtega põhiliinis ja stiilis sees, omamoodi kirjanduslik fraktal. Mis on Platonovi tegelik krutsk - kas lükkida kõik need ideed korraga sõnadesse ja vormi mingis tabamatus, sõnastamata võtmes valemi järgi või selle kujutluse manamine minu meelde ja seljataga selle tabamise kannatamatu ootus? Paeluv igatahes.<br /><br />--<br /><br />Et endal meelest ära ei läheks - kunagi võiks kirjutada eraldi tõe tunnetamise ja mõistmise vahekorrast ning Nastjast samas raamatus.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-8409614094166713453?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-89541556823892936412009-07-03T17:04:00.004+03:002009-07-03T23:52:08.201+03:00õhk on lämbumiseni lämbe<br />sünged pilved tõotavad<br />leevendavat vihma<br /><br />rõdul sahisevad võõrasemad<br />ei tea saju kosutust<br />vaid vajavad sinu hoolt<br />nagu sina nende eest hoolitsemist<br />tärkavate õite ilu kinnitust<br />vastastikusest sõltuvusest<br />ja mõistmisest<br />tõestust <br />tingimusteta armastusest<br />mis on rajatud<br />loomulike vajaduste<br />iseenesestmõistetavusele<br /><br />lähen õue jalutama<br />solvud kui keeldun pakutud<br />vihmavarjust<br />kas ma ei hooligi su hoolest<br />(sest armastus on üks<br />ja selle vastand põlgus)<br />kuidas saaksin öelda<br />et ma tahan sadu<br />kui sinu keel<br />ei tunne<br />kahtlust<br /><br />*************<br /><br />alkoholipoodides<br />on tubaka järel<br />kolmandaks<br />tuluallikaks<br />jäätis<br />millega makstakse<br />kinni oma<br />vigisev<br />südametunnistus<br />kes räpsases kleidis<br />ajab leti ees<br />kõhu punni<br />ja nõuab<br />aga mina<br /><br />*************<br /><br />kaotasin oma õiguse<br />viimastele suitsudele<br />sinu sigaretipakkidest<br />kui loobumine sai<br />segatud äratundmistega<br />enestes<br /><br />kibedusse valatud<br />kahjurõõmupisarad<br />moodustavad<br />madalates pilvedes<br />lämmatavaid<br />toksilisi ühendeid<br /><br />hingame pinnapealselt<br />aga ahnelt<br />väikestes mahvides<br />jagub kauemaks<br /><br />homsesse kustuvas<br />valguses ei näe<br />enam läbi hägu<br />muud kui <br />alguses kumavat<br />helget nägu<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-8954155682389293641?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-41177069622723442272009-04-28T14:43:00.008+03:002009-04-28T18:52:21.482+03:00pimedus on öö valgus<br /><br />nähtamatu pilk<br />süütab kõrgete kaskede ladvad<br />ootan läbematult<br />millal ülejäänud nakatuvad<br />et hävida leekides<br />et tuua valgusohver<br /><br />kivikõva koorik pilvi,<br />mis on ilmade küpsedes<br />võrsund veest,<br />täitub seestpoolt sinise suitsuga<br />ja venitab oma haigutuse silmapiirini<br /><br />päike -<br />kisendavast lapsest <br />põgenev ema -<br />hiilib maast eemale<br />vahetades pimedusega pooled<br /><br />värvitut musta<br />kiirgab varjudest<br />puude tüvedest<br />seinapragudest<br />ööst endast<br /><br />silmad saavad kurdiks<br /><br />******************<br /><br />sõna<br /><br />selgeveeline tiik<br />kevadisel hommikul<br /><br />tuul kuhjab laineid<br />maa ajab laiali<br />läinudsuviste lehtede<br />ebaelus krabin<br /><br />aimamisi peegelduvad<br />puhevil pilved<br />tuhksinine taevas<br />viibi hetke ja<br />saab taas veemaastikuks<br /><br />põhjas viirastuvad<br />väädid kasvud olendid<br />väsindvaserohelised<br />ürghirmutised<br /><br />koos<br />teineteist<br />kiivalt varjates<br />ühes lausumatus<br />sõnas<br /><br />******************<br /><br />täistopitud kassidest<br />täistopitud kastidest<br />täistopitud kelder<br /><br />pettumustesse pakendatud<br />lubaduste lehk<br />mida pärandatakse<br />mitte-geneetiliselt<br />mitte-lausudes<br />mitte-vihjates<br />aastates<br />ja ihades<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-4117706962272344227?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-79996912808923673202009-04-11T18:34:00.002+03:002009-04-11T18:39:25.685+03:00lahtumine<br /><br />viimane. märts.<br />vahedad seierid<br />viilutavad jõhkralt<br />ajast ebaühtlasi seibe<br /><br />sajust eristub<br />vaikuses treenitud kõrvale<br />langevate helveste<br />staatiline müra<br />ja hirm seesama<br />vaikuse ees<br /><br />viimased korrad<br />lohistada vettinud<br />saapaid oma <br />jalgade ümber<br /><br />viimased vastumeelsed<br />ponnistused kuhu<br />koondub kogu<br />lähimineviku taak<br /><br />viimased suitsud,<br />tatar, ahjupuud<br />ja hambapasta<br /><br />seibidest kildudest<br />ei ole enam<br />midagi kokku panna<br />tagasi pöörata<br />pöörduda<br /><br />**************<br /><br />jälg<br /><br />mälu<br />koorem ja raam<br />haigutab laisalt<br />meele turjal<br /><br />välja murda<br />vabaneda<br />õhusamba<br />kargest rõhust<br />laiutavast mõõtmetusest<br /><br />sinu kael on<br />jälg kuhu<br />takerduvad<br />sõrmed suu<br />suudlused<br /><br />ja unustuse<br />tee, mis ei<br />kata kinni<br />iidseid radu<br />vaid viibib<br />viimises<br /><br />**************<br /><br />(M.L.'i vahendusel Brodsky't lugedes)<br /><br />kisklevad kajakad<br />ei tea surmast midagi<br />nende suunaks on<br />elu ja hukatus<br /><br />linnade linnud<br />tänavate kotkad<br />prügikastide raisakullid<br />poeetide pistrikud<br /><br />hoiavad silma peal<br />aga ei hooli<br />kiiskavad valget<br />aga ei valgusta<br /><br />eelviimase trammiga<br />varalahkunud<br />jumala pudemed<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-7999691280892367320?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-88336977741287130822009-03-02T00:01:00.001+02:002009-03-02T00:08:41.648+02:00***<br /><br />olen sind tihti näinud<br /><br />pooltühjades lokaalides<br />enne sulgemist<br />suitsusambaid tõrjumas<br /><br />kitsastel pargipinkidel<br />varjudes varjudes<br />põletavkalgis kuukumas<br /><br />tagatagumistel istmetel<br />bussides passides<br />peale otsides oma<br /><br />ainus ainsamat<br />täiesti ehe-ehedat<br />päris tõelist<br />igi-igavesti kestvat<br />armastust<br /><br />ning omaette mõelnud<br /><br />mis teed sa siis<br />kui mõistad et ta<br />ei usu armastusse<br />vaid armastab<br /><br />***<br /><br />peale igat<br />sõna<br />rida<br />salmi<br /><br />kustutan<br />hoolega<br />jäljed<br />sellest<br /><br />Et<br /><br />Ma<br /><br />Kirjutasin<br /><br /><br />***<br /><br />meie lahkumistes<br />on midagi<br />lõplikult lõpmatut<br /><br />kuiva õhku ja<br />kaasaskantud kahtluste<br />kannatlikku kannatust<br />mida saadab<br />teeservas mööduv<br /><br />vaikimise<br />valulik vari<br />juhatab sisse<br />hääletud vestlused<br />mida oleme<br />võimetud kõnelema<br /><br />mina, kes <br />sõna-sõdades <br />kaevikuid ei kaeva, <br />kuid võtan vange <br /><br />sina, kes<br />võidu-hirmus<br />annad enne<br />algust alla<br /><br />surume suudlused<br />suu nurka<br />pühime pilkudest<br />peegeldused ja<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-8833697774128713082?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-23814790117154846782009-02-25T21:13:00.002+02:002009-02-25T21:23:28.756+02:00hoian oma sisutihedamad postitused selleks ajaks, kui mulle mingi sisu ilmneb. paregu aga ajaviidet <a href="http://k6verjoonlaud.wordpress.com/2009/02/15/lobus-ajaviitemang-tema-on/#comments">kessult</a>. tegin omad reeglid, aga küsimus kõiketeadvale googlile sama. igatahes päris hea enesetehnika. julgustav.<br /><br />1) Rasmus on jaanuari kõige populaarsem poisslapse nimi<br />2) Rasmus on elus ühe asja varastanud. Mille ja millal?<br />3) PHP-Rasmus on ametlikult luuser<br />4) Minu arvamusel Rasmus on nagu koer, mis tahab oma omaniku leida.<br />5) Kuigi Rasmus on alles kahekuune, teab isa, et paneb ka poja sporti tegema. “Aga mitte tippsporti!” rõhutab Raivo. “Tippsport on niivõrd karm...<br />6) Rasmus on avastanud, et peaaegu kõige kohta oskab ta nüüd midagi öelda.<br />7) Rasmus on varasemalt suhtes olnud kolleegi Mirtel Pohlaga ja kuulujuttude järgi ka Vanilla Ninja lauljatari Lenna Kuurmaaga.<br />8) Rasmus on Eestlane, ära maga!<br />9) Rasmus on nii igav, et teda polegi veel külastatud.<br />10) Rasmus on rahulik, arukas, küll veidi isepäine, kuid kuulab väga hästi sõna.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-2381479011715484678?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-9740267419272329422009-02-09T21:20:00.004+02:002009-02-10T23:04:29.921+02:00käisin eile (edit: pühapäeval) draamateatris suurt ja vägevat prantsuse teatrit kaemas. tänast <a href="http://www.epl.ee/artikkel/458144">EPLi arvustust</a> lugedes tekkis aga tõsine küsimus, et kas me ikka sama asja vaatasime. illustreeriv pilt justkui viitaks sellele, aga jutust ei leidnud ma oma kogemusega kuigi kergelt ühiseid nimetajaid. tegemist oli siis maailmakuulsa Comédie-Françai­se’i (kõige vanim ametlikult tegutsev teatritupp prantsusmaal jne.) kahe etendusega draamateatris: veidi modernsem lavastus "Pidu" ja veel modernsem versioon Moliere "Naeruväärsetest eputistest". <br /><br />minu kirjelduste adekvaatsust kõigutavad kaks asjaolu - esiteks ei ole ma suuremasi teatriteadur ja teiseks tekitas väikse kirjaga lava kohal asuvate subtiitrite lugemine kerge pea-, kohutava silma- ja järgmisel praegu tunda andva kaelavalu ning tõmbas tähelepanu laval toimuvalt eemale. kuigi istusin viiendas reas, nägin kõike läbi impressionistliku hägu. krt, ma pean endale lõpuks need prillid ostma ja lõpetama selle enesepettuse nagu mu uduses vaates oleks süüdi lihtsalt üleväsimus või hämar tänavavalgustus. <br /><br />ei hakka pikemalt sisu ümber jutustama. sellega saab enamvähem hakkama ka EPLi kriitik: "Tänapäevases n­äi­den­dis „Pi­du” män­gis Hie­gel pe­ree­ma, kel­le tüütu ar­gip­äev kul­geb me­he (Ge­rard Gi­rou­don) ja po­ja (Ser­ge Bag­das­sa­rian) nääk­lus­te va­hel. Näit­le­ja­te staa­ti­li­ses, ent hin­ge­li­selt pin­ges­ta­tud män­gus kas­vas olus­ti­ku­li­sest tõepä­rast väl­ja koo­mi­li­ne ab­sur­di­tun­ne­tus, kus möö­darää­ki­mis­te ta­ga pais­tab sügav lõhe ini­mes­te va­hel, kes võik­sid ol­la lä­he­da­sed." peale faktitõdemuste ei ole jällegi suuremat ühisosa meie teatrielamustel. millegi pärast ei mõjunud see ei absurdina ega koomiliselt, vaid pigem valgus selle lühikese kuid terava teksti tagant välja argipäevasuse valulik kannatlikkus - allasurutud pettumused, mis tungivad üha uuesti pinnale tüdinud vaidluste jäärapäisuses, mille tegelikku mõttetust mõlemad osapooled väga hästi tajuvad. räägitakse justkui väga peenes argoos, mis pole alati isegi verbaalne (nt laotas isa iga kord ühe käterätiku toolile sirgu ning poeg rullis selle jälle oma peatoeks kokku. kumbki ei heitnud teisele seda ette, kuid vastumeelt väljendavate ülerõhutatud liigutuste saatel viis selle endale sobivasse vormi). ollaksegi lähedased. nii lähedal, et vastik hakkab. aga midagi muud pole teineteisega jagada, kui salakeeles väljenduvat segu põlgusest, kokkukasvamisest ja paratamatusest. kusagilt lava tagant kumasid väga häguselt ja õrnalt läbi soome tänapäevaste kinoklassikute minimalistlikud vestlused, mida kohe kindlasti kohal ei olnud. ükski neist ei mõju enam ammu absurdina (kui, siis ainult üleküllastunud kontsentratsioonis), millena käsitlemise püüdest kajab õõnsalt vastu igipõlgus argipäevase hingeluitumise vastu - veidi snobistlik eemaletõuge iseenda väikekodanlikest eluepisoodidest. hetkedest, mil eneseteadlikkus taandub kivistunud suhtlusmustrite ja lähendava konfliktsuse ees, ei pääse. ja naer.. see vabastab pingest, sest irvitades "nende" üle seal laval, võib unustada enda (pseudo)probleemide koorma. koondada kõik halb ja halvustatav lavale ning siis see välja naerda, on kõige lihtsam inimlik viis muredega toime tulemiseks ilma nendega tegelikult silmitsi seismata. kahju, et naer peab olema kellegi kulul. olgu siis imaginaarse väikekodanluse ja argipäevasuse või nende kujunemiste üle meis endis. see teebki need etendused madalaks, jätab lahkudes halva maigu suhu. kui <a href="http://www.postimees.ee/?id=80239">L. arvas</a>, et inimesed naersid püüdlikult piletihinna eest, siis kohati jäi mulle mulje, et nad hoiavad seda välise viisakuse säilitamise soovist tagasi. mõnel see kohe üldse ei õnnestunud ja üks neist istus otse mu selja taga ning kilkas läbilõikavalt kõrgel ja õõnsal häälel iga pisemagi chaplinismi peale nagu ussist nõelatud. ehk veidi mõlemat?<br /><br />esimesest ehmatusest (pettumusest?) vaheajal võetud klaasi konjaki abil üle saades või suurest äratundmisrõõmust ("noh, Moliere teame ju ikka - see peab naljakas olema"), tundus teine etendus mööduvat palju lõbusamalt. naerdi rohkem. minu meelest aga püüti odavat populaarsust võita veelgi madalamate võtetega - ajastuks oli loodud ilma selge põhjuseta 80ndate disko, noortest neidudest said ligi 50nesed daamid ja muidu ülipüüdlikest viisakuszestidest olid saanud groteskile lähenevad (kuid mitte päris kohale jõudnud) jaburdused. no mitte midagi ei hakanud silma. Andres Laasiku kirjelduse ("Võim­sa näit­le­ja­tean­samb­li esin­da­tus lum­mas") võiks samahästi kirjutada sisse Moliere näidendisse humoorika vahepalana vormi ületähtsustusest sisu suhtes. kuna minusugusele võhikule suursugused nimed mitte midagi ei öelnud, siis nende lummus ei leidnud ühtki väravat, kustkaudu naha vahele pugeda. kuna ma näomiimikat ei suutnud eristada ning lavale sain vaadata hetkel, mil parasjagu keegi tegelastest ei kõnelenud, suutsin vaimustuda ainult õige koguka Ser­ge Bag­das­sa­riani tantsuliigutuste voolavusest. silmaga hinnates tublisti üle 100 kilone mehemürakas hõljus nagu haldjas ja oleks oma käemiimikaga pannud nii mõnedki india veetlevad tantsijatarid häbist ametit vahetama. aga väljaspool seda oli tegemist lihtsalt oma ala professionaalide tehniliselt korrektse esitusega. umbes midagi taolist öeldi vist Nicole Kidmani esituse kohta "Dogville"´s - tegi väga hästi seda, mida Trier nõudis, aga mitte midagi enamat. pole kust kinni hakata, pole midagi ka esile tõsta. <br /><br />kogu selle kannatuse juures (väsinud silmad, nagisevad toolid (kas nad mitte ei remontinud seda?), naeru lagistavad kaaskülastajad jne.), tärkas minus korraks mõte, et äkki see ongi nii mõeldud - väga peene huumorina tobedate ida-eurooplaste mõnitamiseks. <br /><br />"linnukest multikulti projekti taha/raha/feimi on vaja"<br />"olgu, mis me siis teeme?"<br />"kle, läheks turneele"<br />"ja mis me seal siis mängiks?"<br />"tead, mul tuli selline geniaalne mõte: mängime Moliere´i "Naeruväärseid eputisi". palju pingutada pole vaja, selle võime une pealt ka ära teha. kujuta seda ette - tuleb kuulus teater prantsusmaalt, inimesed jooksevad pärast paari ajalehereklaami piletitele tormi (saal oli tõesti täis), sest nimi müüb. ja siis me mängime neile lihtrahvalikku versiooni klassikalisest loost, mis räägib kuidas välimuse, pinnapealsete viisakuste ja muude vormide järgi hinnatakse sisu. ja nad panevad ennast ilusti riidesse, saavad tere-tuttavatega kokku, vahetavad viisakusi ja sotsiaalset kapitali, naeravad labaste naljade üle ning lähevad koju ja räägivad lastele, kuidas said osa kultuurist. kõik on rahul. krt, ma ütlen - kui see pole naljakas, siis mis veel!"<br /><br />vaevalt, et tegelikult selline vestlus aset leidis. ainult minu õelas peas on sellised kitsarinnaliste eelarvamustega sillutatud publikumõnitused võimalikud. siiski. tuleb tunnistada, et see mõte oli üks väheseid hetki, mil ma tõemeeli muigasin ja tundsin ennast lõbustatuna. võibolla ei sobi mulle komöödia zanr kui selline. seal on alati peidus mingi madalus, pori või isegi õelus. võiks ju mõelda, et kamoon, seal naerdaksegi või et sa ei PEA vaatama, aga kuidagi ei lohuta, kui eelnevalt lubatakse meeldejäävat ja kordumatut elamust. pettumus, muud midagi.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-974026741927232942?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-11347680639488938042009-01-03T21:29:00.001+02:002009-01-03T21:31:21.599+02:00ootus<br /><br />keedan juba kolmandat<br />korda ühe tunni jooksul<br />sulle tee tegemiseks<br />vett<br /><br />neljandat nädalat<br />ei jäta ühtegi<br />tassi kraanikaussi<br />vedelema<br /><br />tubade tühjus<br />kahiseb kõrvus<br />lahkudes löön ta <br />sulle muinasjutte<br />helisema<br /><br />seinapragudes<br />sigivad suured <br />algustähed<br />tulles pean taas<br />veenduma<br /><br />et akendest paistnud<br />tuli oli ainult<br />tänavalaternate<br />süüdatud meelepete<br />ja ootuse<br /><br />haripunktis heitlen<br />poolilmsi su naasemise<br />silmapiiri sekundis<br />seesama nimetu jaatuses<br />ja eituses<br /><br />viimaks saabud esimese <br />vaatuse teisel minutil<br />jättes härrased laval<br />ja publikus pöidlaid<br />keerutama<br /><br />toad lõõmavad valgust<br />teed teed ja jätad<br />tassid kraanikausi äärde<br />ei märkagi enam ja<br />enam<br /><br />küsin<br />kas lahkud<br />kohe<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-1134768063948893804?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-84364229101665606392008-12-27T23:09:00.006+02:002009-01-04T22:57:17.589+02:00mind on haaranud Raappana (aka Janne Pöyhynen) palavik, mis päädis otsusega minna 31. jaanuaril Turkus toimuvale kontserdile. kirjutasin eelmises postituses ühe tema loo – oma viimase aja lemmiku – <a href="http://www.youtube.com/watch?v=qSlHO7Y9mUU">"Maasta maahan"</a> katke, mis ühendab lihtsa rütmi läbi head ja teravat keelekasutust kaunikõlalise voolavusega. ja seda kõike soome keeles(!), mida olen pidanud üheks kõige apoeetilisemaks keeleks üldse (kuivõrd ükski keel sellist üleüldistust üldse väärib). olen seda mõnel hommikul repeadi peal kuulanud kordi, kordi ja kordi ning ikka veel pole sellest ära tüdinenud, vaid suisa vastupidi - see lugu põimib end minu tegemiste ja olemise vahele ja ümber nii mahedalt, et kõlab mu seest, mitte väljast. täna tekkis tohutu tahtmine see eesti keelde tõsta nii, et mingil määral säiliks selle lauldavus ja kõlamäng. ühelt poolt kummardusena ja teisalt enda proovilepanekuna. nuh, näis kuivõrd see tulem üldse kummardusena mõjuda saab – ehk siis disklaimer: tõlgin suht esimest korda ja soome keel on mu kolmas keel, mistõttu veidi kaugem ja lühiühenduste varmam. seetõttu mõtlesin ühtlasi kirja panna ka arutluskäigu selle juures. <br /><br />ehk siis loo algsed <a href="http://lirama.net/song/242555">sõnad</a>:<br /><br />"<span style="font-style:italic;">Maasta maahan<br />Ja maassa maan tavalla<br />Saarelt saareen<br />Mä sukellan pinnan alla<br />Palatsil palatsille<br />Mä pistän palatsit palasiks<br />Ja moni muukin tekis täysin samalla kaavalla<br />(2x)<br /><br />Joo mä pakkaan pakkaukseen sen mitä minä tartten<br />Se on rytmi, mies ja reppu maailman, mua varten<br />Joo mä eteenpäin mee, taakse en ikinä<br />En mä yön takia ota pakkia<br />Joo mä täytän hakemuksen, jätän kohtia tyhjiä<br />Otan hammastahnaa ja jo tietenkin pyyhkeitä<br />En oo varas, mut mä vaan pidän varani<br />En oo myöskään paras, mutten mä oo myöskään huonoimpii<br /><br />refrain<br /><br />refrain2:<br />Maasta maahan<br />Ja maassa maan tavalla<br />Saarelt saareen<br />Mä sukellan pinnan alla<br />Palatsil palatsille<br />Mä pistän palatsit palasiks<br /><br />Otan elämän seikkailun, en kilpailun<br />Ulkomaalaisiin naisiin tutustun, kulkuneuvois istun<br />Katson korkeeta keltaista kuuta<br />No se tietää, et mä olen täällä, no ilman muuta<br />Kahenkymmenentuhannen euron budjetti<br />Mut silti sano et vaan "tinki tinki"<br />Kauppiaan kädet ne on rikki ne on poikki<br />Ei voi ymmärtää, ei<br /><br />refrain<br /><br />refrain2<br /><br />Lahdesta Helsinkiin, Helsingistä Englantiin<br />Englannista mä lennän köyhän miehen helvettiin<br />Rikkaan miehen paratiisiin, systeemin pyörteisiin<br />Jopa rauhan miestä viedään siellä oranssiin<br />Jo ne ajat ole, me vaan oletetaan niin<br />Niinkun alaspäin istuu penkkiin mustaan kiillottaan kenkii<br />Mä näen kun systeemi luo väkivaltaisuuksii<br />Ei voi ymmärtää, ei"</span><br /><br />et tekiks mingi lähtekoht, mille üle arutleda, siis siin on esimene toortõlge, mida hakkan parandama ja pikemalt lahkama:<br /><br />refrään:<br />Maalt maasse<br />Ja maal maa moodi<br />Saarelt saarde<br />Ma sukeldun pinna all<br />Lossist lossi<br />Ma löön kindlused kildudeks<br />Ja nii mõnigi teine tegutseks samal moel<br />(2x)<br /><br />Jah, ma pakin pampu kõik mis mul vaja läheb<br />See on rütmimees ja seljakott maailma, minu jaoks <br />Jah, ma lähen edasi mitte sammukestki tagasi<br />Ma ei pane öö tõttu pidureid peale<br />Jah, ma täidan ankeedi jättes tühjad read<br />Võtan hambapastat ja muidugi rätikuid<br />Ma pole varas, aga hoian oma nahka<br />Ma pole parim, aga muidugi mitte ka halvem<br /><br />refrään<br /><br />refrään2:<br />Maalt maasse<br />Ja maal maa moodi<br />Saarelt saarde<br />Ma sukeldun pinna all<br />Lossist lossi<br />Ma löön kindlused kildudeks<br /><br />Võtan elu seikluse, mitte võistlusena<br />Tutvun välismaiste naistega, ühissõidukites istun<br />Vaatan kõrget kollast kuud<br />No ta teab, et ma olen siin, kindlasti<br />Kahekümne tuhande euro eelarve<br />Aga ikka öeldakse veel et "tingi tingi"<br />Kaupmehe käed on rikutud, on katki<br />Arusaamatu<br /><br />refrään<br /><br />refrään2<br /><br />Lahtest Helsinkisse, Helsingist Inglismaale<br />Inglismaalt ma lendan vaese mehe põrgusse<br />Rikkamehe paradiisi, süsteemikeerisesse<br />Isegi rahumees viiakse vee ja leiva peale<br />Eks ole sellise aja mure, me oletame nii<br />Nagu allapoole ja pinki istudes, must lööb kingi särama<br />Ma näen kuidas süsteem loob vägivallaakte<br />Arusaamatu<br /><br />refrään<br /><br />refrään2<br /><br />juba refrään – mis tuleb tunnistada, on ühtlasi loo kõige mõttetihedam osa – loobib mu püüdele osavalt kaikaid kodarasse. soome keelne sõna "maa" on küll eesti keele omale väga ligilähedane (well, doh! - välismaalane=ulkomaalainen, maakond=maa(lais)kunta, maa-=maalais-) omades nii vasteid "riik" (haldusüksus, aga mitte valitsussüsteem) kui "maa" (regioon, planeet, vastand linnale), kuid kõnepruugis veidi erineva tähendusväljaga. minu meelest on nii eesti kui soome keeles "maa" tugevamalt seotud nende avarate väljade ja süngete metsadega, mis jäävad linnast välja, aga vähem riigiga, mis on antud laulu kahetähenduslikkuse rõhkpunktiks. siiski ei paku näiteks soome-eesti sõnaraamat "maa" vasteks "riiki". soome keeles on ka eraldi sõna "valtio", mis on samuti tõlgitav kui "riik", aga see on ametliku tooniga kõneviis - üldiselt riikidele viidates räägitakse neist ikka sõnaga "maa" (konkreetsele riigile viidates, aga juba nime pidi). "riigist riiki" kohe kuidagi ei anna seda mõtet edasi, mida kogu ülejäänud laul õhkab – piiritust, institutsioonide ülesust, enda paiskamist avarasse maa-ilma. laulus olev rändaja just nimme ei kulge riikide vahel, vaid seikleb mööda maid nagu vanad maadeavastajad, kes ei leidnud eest riike (paremal juhul sõbralikke hõime), vaid avarusi. "maalt maale" aga kõlab umbes nagu karulast kadrinasse. millegi pärast nõuab erilist pingutust näha selle taga riike, mida oma reisidel ületatakse. kuigi ülejäänud read (Helsingist Inglismaale jne) annavad sellest ideest aimu, siis tuleks ikkagist püüda maksimum välja pigistada kõigist ridadest eraldi, mitte jääda lootma salmide ja loo tervikpildile. <br /><br />lisaks sellele on veel tehniline probleem, millest sai väga kiiresti sisuline hämarus - soome keeles on väljendis paralleelselt kasutusel seest- ("maasta") ja sisseütlev ("maahan") ning (samaväärselt?) ka alalt- ("ulkomailta") ja alaleütlev ("ulkomaille"). oma piiratud keeletundmise tõttu ei suutnudki ma tuvastada, kas nende kahe vahel on sisuline erinevus – kas ühe või teise kasutamisega (ja kumba pidi) eristatakse maakohta, põlde ja karjamaid, ja riiki või käib see hoopis muude kriteeriumite järgi? intuitiivselt ja tuginedes eesti keelele ütleks, et sisenemine saab toimuda institutsiooni – nagu näiteks sisseastumiskatsetel (või – müstilisel moel – ka linna), aga mitte maal kui mullapinnal. põhiline erinevus seisneb avaruse (alal- ja alaleütleva) piiritlematuses – silmapiiri taga maa läheb edasi teadmatusse, jätab võimaluse edasiseks avardumiseks, mis vastandub sees- ja seestütleva suletusega: kindla süsteemi, raamistikuga, kuhu asju asetatakse (või sealt võetakse [ja pannakse kuhugi mujale]). kunagi ma hakkasin võrdlema nende käänete ruumipoeetikat, aga jäi pooleli ja vaevalt, et ma siingi oma seisukohti pikemalt seletada jõuan. oluline on vist siiski ära mainida, et selline potensiaal ripub esimese lause kohal õhus ja tekitab kääre. vähemalt minus. iseasi, kas Raappana seda nii mõistis. niisiis otsustasin ma selle kahemõttelisuse esile toomiseks - sidesõna, mis nagunii jääb laulus kahe rea vahele, ujuvuse hinnaga - kasutada erinevaid käändeid. ehk paneb mitte väga tugevalt esile torkav dissonants küsima, miks see nii on, ning sisseütlev kääne veidi rohkem mõtlema riigile, kui alaleütlev. <br /><br />autor ise kasutab sama võtet kolmandal real ("saarelt saareen") ning – viimast korda lisan, et "mulle näib", sest edaspidi jääb see ehk mõtteliselt juba kummitama iga lause juurde – mulle näib, et põhjuseks on vajadus selgitavalt tagasi viidata kahele esimesele reale. saared on maapinna selgelt piiritletud väljad, kus ilmneb isolatsioon (ja selle ängistus ja turvalisus üheaegselt) visuaalsel peopesal. kusagile siia vahele jääb veel väga habras mõte sellest, et "saari" ja "saarros" (e. k. "piire", (kindluse) "piiramine") võiks olla ühise tüvega. ja natukene veel kaugemale minnes, tuleb pähe sõna "sara", aga.. las see olla. noh, võiks ju mõelda, et kuna 71% maakerast on ookeanid, siis kõik on üks suur saarestik, aga väga enesekesksele maaloomale nimega inimene, tundub see millegi pärast alati vastupidi – maa algab sealt, kus jalad (või mõni kosmiline sammas) maad puutuvad, ja lõpeb kusagil kauguses (seda võib teha ka maailm tervikuna), aga alati vähemalt ühelt poolt (visuaalses mõttes) lõpmatuses. seetõttu ongi saar omamoodi anomaalia maa suhtes. olla piiritletud keset piiritlematut või selle kõrval ja ühtlasi viimase osa või väiksem vend. nii kõndides maadelt maadele leiame ühe enam ennast saarelt, kuid siis juba avastame teisi saari ja .. enam-vähem täpse vaste saab anda “saarelt saarde”, sest “saareni” jääks justkui enne saarele jõudmist peatuma. <br /><br />järgmine rida ("ma sukellan pinnan alla") jäi mulle esmapilgul hoomamatuks. nüüd aga mõtlen sellele, et kompides neid riikide (institutsioonide), maade (ulatuste) ja saarte (looduse) piire laskub ta saare pealt saare (kus või mis see ka ei oleks – maailm?) sisse, sügavustesse ja olles juba pinna all – sisenenud tuuma, keskmesse – sukeldub. siin ei tuleks mõelda, et sukeldub ühe kihi võrra sügavamale, vaid vahetab selle tuuma sees veelkord keskkonda või isegi hoopis meeli ning jõuab jälle kuhugi mujale. selle kolme rea jooksul jõuab Raappana ühe sügavamale, sisse poole ja sama liigutusega avarusse, vabadusse jättes hulganisti avastamata ruumi järgmistele rändajatele. aga jälle kaob käände lõpuga koos silp ära ja häälik, mis ei jää küll kõlama, kuid mille ära jätmine mõjuks liigjärsult äralõigatult. millegi pärast võtsin esimese hooga igat rida eraldi. aga “saarelt saaren / mä sukellan pinnan alla” võiks samahästi kokku käia (ning seda arvatavasti ka teevad), mis oleks siis sõnasõnaliselt “saarelt saareni / pinna alla sukeldun”. tegemist ei ole küll enam kuhugi poole tungimisega, vaid liikumisviisiga – jäädes märkamatuks (“below the radar”), nähtamatuks, vaadates ise peegelduste ja pindade taha, pigem ise ujudes kui lastes ennast (laeval) kanda jne. <br /><br />frustratsioon, ma ütlen. justkui koht, kus poleks vaja väga palju vaeva näha ja.. liikumise väljendamiseks oleks kõige lihtsam sisse tuua ujumise moment, aga seda ju originaalis pole. liikumist tuleb seega edasi anda eelmiste ridadega: “saarelt saareni”. "ma laskun pinna all edasi"? jääb venima ja kaoks ära sukeldumise moment, mis on üpris spetsiifiline. "sukeldun pinna all edasi"? ikka venib ja kõlaliselt ei lähe oma kohale. "ma sukeldun vees veelgi" näib hetkel kõige paremini passivat, sest eesti keelt on kummalisel kombel kergem kokku pressida kui soome keelt - paremini räpitav? eeeewwwwww! lisaks tekiks väga nõrk – aga siiski – lõppriim. aga nii tuleks juttu veest, mis implitsiitselt on kindlasti sukeldumise osa, aga mille puudumine jättis võimaluse mängida muude mõtetega süübimisest, läbitugimisest. vesi on aga ühtlane mass, mida hoiavad koos anuma (mandrid või pudel) piirid ning sellest kuhugi edasi sukelduda pole. “veelgi” tundub aga mängivat mitut moodi – minu tahe oleks väljendada suuremat sügavust, aga mitte pikemat ajavahemikku (“veel pool tundi”). ehk siis viimaseks versiooniks jääb ikkagist “ma sukeldun pinna all veelgi”, kus on koos nii juba pinna all veel sügavamale sukeldumise moment, kui (väga õrn) sidusus eelmise lausega, mis peaks looma liikumise tunde. pärast kolmandat lugemist sulab juba soome keelse variandiga mu mõtteis ühte. aga esimesel lugemisel? <br /><br />nüüd jäi justkui teine rida ("ja maassa maan tavalla") vahele. selle toortõlkega on lood keerulised kolmel põhjusel: esiteks on sõna "tava(lla)" soome keeles nii "viisil", "moel", kui ka "kombel" või "traditsiooniliselt", teiseks on tegemist väljendiga, mille vasteks eesti keeles oleks pigem "huntidega koos ulutakse" ja kolmandaks peaks lauldavuse ja keelevoolavuse säilitamiseks sisse jätma neljakordse korduse, mis varieeriks käändelõppude osas. see aga tähendaks eesti keele puhul mõlemalt realt ühe silbi kaotamist. no ei mängi välja. laiemas plaanis haakub see rida refräänis talle eelnevaga ja järgnevaga seetõttu, et sõna-sõnaliselt on juttu riikidest, kus erinevad kombed, kuid väljend ise viitab rohkem eripalgelistele inimestele (gruppidele). samas loob silla viimase kolme rea vahel, kus on juttu maale, inimestele ning vabadusele vastanduva "palee/lossi" hülgamise, purustamisega. seega sisulises plaanis on kõige koherentsem ikkagist "huntidega koos ulutakse", mil säilib side maaga ja isendite (karjadega), mitte institutsioonidega. minu jaoks ei tähenda "huntidega koos ulutakse" karja/kambamentaliteeti, mida sealt võib hea tahtmise korral välja lugeda, või ameerika "vanasõna" mõjutust: "if you can´t beat them, join them". ma ei oska esimest vaistu põhjendada, aga teise puhul tundub, et huntidega lüüakse kampa enne, kui nendega koos ulguma hakatakse - sa ei lähe nende juurde kavatsusega neist üle olla ning ei pööra oma alistamise ebaõnne kamraadluseks (mis jätab alati pettuse maigu juurde). niisiis - ühte lausesse oleks ära vaja mahutada "maa", "hundid"/"soed", "ulgmine", "tavaks" +/- mõni täiendsõna. kõige lühemad versioonid:<br /><br />1. (kus) tavaks soena ulguda<br />2. (kus) soena ulguda tavaks<br />3. sutega koos ulguda<br />4. sutega koos ulgudes<br />5. ühes sutega ulguda<br />...<br /><br />no krt, tee mis tahad, ikka kõlab nagu porno. esimesed kaks on eriti pingutatud süntaksiga ja ei haaku kuidagi eelmise lausega ilma sidesõnata, mis aga sinna paraku ei mahu. "maa" ja "tava" kadusid täiesti ära. no ei mahu, tee mis tahad. kui panna lihtsalt "maal sutega ulguda", siis jääb jälle mulje kuhugi võsavahele minemisest. lühiduse mõttes arhailisema nimetuse "susi" kasutamine ka ei õigusta ennast mitte kuidagi. ei, see ei tööta. peaks vist tagasi minema toorversiooni "ja maal maa moodi" juurde. mis siin siis peale paari silbi ja ühe tähendustasandi niiväga puudu jääks? ehk loetaks siit see inimestevaheline tasand niigi välja? sel juhul "moodi" kohe kuidagi ei lähe, sest see on imitatsiooni maiguga ja seetõttu ei sobi laulu üldise tooniga. veidi parem oleks "kombel", aga see jääb liigselt kinni käitumisnormide konnotatsiooni ning kõlab väga kohmakalt. no ei ole võimalik eesti keeles kasutada sama sõna samal moel. "taval"? mis sel taval siis on? viga midagi? "ja maal maa tava kohaselt"? liiga kohmakas. "ja maal maa tava järgi"? mu pisike pea enam ei võta. jääb viimane variant siis siia. mõtteis oli veel “ja maal maa tava targu”, mis paneks lause uuesti helisema, aga M. arvas, et selles on mingi reserveerituse maik, mida ma ise küll ei hoomanud, aga..nii tekib ka kohmakas kordus viimase reaga, aga praegu paremat ei ole.<br /><br />refrääni viies rida on transkribeeritud internetis kui "palastilt´ palatsille", aga minu kõrvus kõlab see pärast pingutatud kuulamist nagu "palatsit, palat silmän". ehk siis – paleed või lossid, kes omavahel jagavad mingeid ande või teavet või on niisama kontaktis – inimeste peade kohal, aga neisse otseselt puutumata – vs paleed, mis on pinnuna iga inimese silmas, saanud selle (vaate) paratamatuks osaks nagu pupill või reetina. etteruttavalt võiks öelda, et sellised kõlamängu – tahtlikud või tahtmatud – tulevad samas loos veel paaris kohas ette. "palatsi" on soome keeles nii "loss" kui "palee" ja kahtlemata seotud tihedalt nii arhitektuuri kui (kuninga)võimuga, mida esindab. võibolla on tänapäeval see mõlemas keeles taandunud võimu sümbolilt rohkem muuseumiks ja seetõttu igavate kivide, keskpäraste kunstnike ja hoidjatädide mängumaaks, kus lapsepõlves meid kõiki kättpidi on veetud (või on see jälle minu – kunsti- ja kultuurivõõra – isiklik ahastus). esiteks otsustasin kasutada mõlemat sõna, kuna mulle näib, et nende tähendusväljad ei ole päris samad. "loss" on rohkem keskaegne ja feodaalse korra esindaja, aga madalamal astmel, kui seda on "palee", mis oli kuningate ja keisrite mängumaa. "losse" vallutati igapäevaselt ja vahetati koos maadega – nii uhked ja säravad nagu nad ka ei olnud –, "paleed" aga pöörati ümber koos kogu riigiga. soome keeles aga on see eristuse tegemine taandunud ning viidates rohkem võimu sümbolile räägitakse paleest, kuid nii “lossi” vasteks on ka "linnoitus", mis eesti keelde panduna on “kindlus” ja tähistab (pigem) sõjalise otstarbega ehitist, kust muuhulgas käis lihtrahvas sõja eest varjupaika otsimas. vaatab, mis järgmine rida toob ja joondub selle järgi. <br /><br />järgneval real "ma pistän palatsit palasiks" pole minu jaoks võrdväärset vastet sellisele variandile kui "ma löön kindlused kildudeks". olgugi, et kindlus on rohkem sõjalise otstarbega, ei ole tema institutsionaalne ja võimusümboolne aspekt kuhugi kadunud. "kindlused kildudeks" ju kõlab hästi! keeruline lugu on aga sõnaga "pistän", mis on "torkama". miks just see sõna? algriimi pärast? või sisuliselt - ühe liigutusega, ühe vaevatu torkega. ühtlasi on sama sõna kasutusel ka fraasis "pistän palamaan" e. "panen põlema", "süütan" (täpsemalt võibolla "torkan tule otsa"). ega need kindlused niiväga ühe torkega laguneda taha, pigem on neid maalidel ja mujal kujutatud ikka põlevatena. ja siis jäävad ka seinad maha. siia maani. minge padisele vaatama, kui ei usu. seitse sajandit (blufin, tglt ei tea ajaloost tuhkagi) juba hävitatud ja ikka seisab. oluline on sel juhul "süütamise" akt; esimese - kuitahes väikse ja tähtsusetu - sädeme lendu laskmine. soome keeles on ka veel mõtteline mäng “pala(a)si” ümber – ühelt poolt nagu kild või tükk, aga teisalt “põlenud”. kuigi “palasiks” on üheselt “tükkideks”, jääb see leekide pragin kõlasse sisse. nii et teiseks alternatiiviks oleks “pistan paleed põlema”, mis väga ähmasel moel kannab algriimi, aga mitte tüvekordust ning kõlaline alatähendus tuleks esiplaanile ja kaoks ära otsetõlkeline vaste. <br /><br />njah, ega ka “kindlused kildudeks” ei ole tüvekordus, aga “kindluselt kindlusele” laulmine nõuab natuke rohkem hakkimist, mis tundub eesti keelsele räppimisele (?) omasem (vrd nt “inimese tehtud seadused / lämmatavad headuse” jne – def räädu “hea uus ilm”). kaalumisel olid veel variandid “löön lossid lössi” ja "kukutan kokku riigikogud", mis mõlemad on ilmselgelt veidi mööda. eesmärgiks oli leida vasteid, mis natuke rohkem sisaldaksid võimude, mitte hoonete vastast tegutsemist ja ühtlasi kõlaksid mingitki moodi. esimene neist on nii soft-core, et ajab öökima. nagu lossid oleksid papist ja laulja esimene isik veelgi kõrgem figuur, kes neist (võimult) üle on. teist ei ole vast vaja isegi kommenteerida :P ikkagist ei ole ma nõus loobuma kordustest, mis annavad laulule tema eritabase rütmi. seetõttu ei mingeid paleesid ega losse, vaid kõik on ühe puuga kindlused. njah, sellega kaob küll ära vahetum võimusümbol, aga mis seals ikka. “palatsilt palatsille” on taaskord alaleütlevas, mis võib olla a) lauldavuse mõttes sinna pandud (“palatsista palatsiin” on veidi konarlikum ning kaoks ära kõlaline sarnansus sõna lõpus) b) markeerida võimude jäävust ja sarnasust hoolimata asukoha vahetusest (st. ükskõik millisest lossist millisesse lossi). jään selle juurde, et oluliseks on taaskord umbmäärane liikumine: ühest kohast teise ja siis üha järgmisse. “kindlusest kindlusesse” annab seda piisavalt edasi ning .. seda ehk algses versioonis ei ole, aga mulle meeldib mõte seest poolt lõhkumisest rohkem, kui väljast ;)<br /><br />tegusõna tõlge lauses “mä pistän palatsit palasiks”. "teen" oleks kuidagi liiga abstraktne (kuidas siis ikkagist?), "torkan" ei evi kuigi kergelt sama tähendust eesti keeles ja jääb mulje nagu läheks nõelaga kivisid surkima. "taon" on jällegi mitmekordne tegevus ja üldjuhul seotud rusikate, kurikate ja kaklustega (mis polegi ehk halb - inimene kivi vastu, aga veidi lootusetu). "löön" on palju konkreetsem, ühe hoobiga, ning vahend jääb määratlemata (kuigi ka siin vajub vaimupilt rusikatele). tundub, et vähemalt otsetõlkelises mõttes on see kõige õigem variant – “pistan palasiks” on samuti lõplik lammutamine, viimseni hävitamine, mille tulemusel ei jää kivi kivi peale. ainult et see ajavahemik esimese ja viimase vahel tundub palju pikem, võiks isegi öelda, et tulemus pole oluline, vaid lähtekoht ja idee – plaan, mille järgi teised toimida võiksid; siht, mis iga liigutuse puhul silmapiiril terendab, mille saabumine on ühteaegu paratamatu ja igavene. <br /><br />mis viib refrääni viimase lause juurde: “Ja moni muukin tekis täysin samalla kaavalla”. üldjoontes mõistan ma seda nii, et tal on selge siht ja vahendid, mis tema rännakuid kannustavad; sõnum ja sõnad; veendumus endas kui teistele jagamiseks. samas on kaks olulist momenti, mida tuleks arvestada – konditsionaal ja eriilmeline sõna “kaava”. “tekis(i)” e. eesti keeles “teeks” viitab ebamäärasusele, võibolla ka arusaamatusele (isegi hämmingule), miks see tema jaoks nii lihtne ja selge idee pole veel rakendamist leidnud. vastust pole (kui, siis hiljem teistes salmides) – kas inimesed ei julge või on nad maistes tegemistes liiga kinni või liiga rasketes ahelates ja silmaklappidega pimestatud? põhjus polegi ehk siin oluline. <br /><br />“kaava” on soome keeles palju mitmetähenduslikum, kui eesti keeles. peale kava ja plaani (skeem) tähendab see ka “eskiis, valem, formulaar, šhabloon, skaala (nagu “mittakaava” – “mõõtskaala”), mudel”. võib oletada, et see sai lause lõppu pelgalt riimi kaalutlustel (“tavalla”, “alla”, “kaavalla”), aga tõlkima peaks ju ikkagist nii palju kui võimalik. soome-eesti sõnaraamat annab isegi ühe väljendi “kangistua kaavoihin” e. “šhabloonidesse kivistuma”, juba valmis vormidesse takerduma. miks peaks tahtma keegi teine hävitama losse ja paleesid, kui see on pime eeskuju järgimine? no, mulle näib, et omandades mingi arusaama lõpmatu avardumise (reisimise kujund) võimalikkuse idee, viib see tahestahtmata vastuollu kõikide piiridega, mis sellele väljaspoolt seatud. umbes sama on kirjutanud <a href="http://www.metsas.ee/et/tekstid/hassokrull/anarhia">Hasso Krull anarhiast </a>: tavaliselt mõeldakse, et anarhistid on jäigalt kõige vastu, kuid tegelikult on nad hoopis millegi poolt ja seetõttu alles vastu. see lõhkumine on paratamatus, kui tahta oma vabadusele jäägitult voli anda. siit selgineb ka tinglikkus lause esimeses pooles – nad teeksid küll, kui nad mõistaksid. siis ei jääks enam muud üle. <br /><br />eeniveis..tagasi tõlkimise juurde. “kava” on eesti keeles midagi sellist, mida jagatakse teatrites või mis käib kaasas “postimehega”. see on juba ammu ette teada, kellegi teise poolt paika pandud ja ei jäta muud võimalust kui järgida, vajadusel pähe õppida. mul on aga tunne, et siin on rõhk millegi omandamisel – pärast mõistmist jõutakse ühiselt kogemuseni mingist eesmärgist, mis pühitseb ühe ja sama abinõu. mulle tundub, et samaväärne on “plaan”, kuid selles on rohkem autori kavatsust sees, kui üheski jäigas kavas. kõlalises perspektiivis mõtlesin kahe variandi vahel: “Ja nii mõnigi teine tegutseks täpselt sama plaani järgi” ja “Ja mõnigi teine teeks sama plaani järgi”. <br /><br />kuigi esimeses on täitesõna “täpselt”, siis on sel ka tähenduslik funktsioon – rõhutada “kava” programmilist poolt, mis liiga laialivalguva “plaani” puhul võib kaotsi minna. sest lõppsiht ja vastav tegevus on ikkagist TÄPSELT samad. teiseks probleemiks on sõna “tegutseks”, mis soome keeles oleks pigem “toimisi” kui “tekisi”. suurt sisulist vahet muud ei ole, kui “toimisi” suurem umbmäärasus (“toimi” e. k. “mõju”), ja “tegutseks” pikem perspektiiv kui ühekordne tegemine. <br /><br />miks ma selle veidi tähendusvildaka versiooni üldse kaalumisele võtsin? see tihendus annab lauldavusele palju juurde. viimasel real oleks mingi aksent, mis originaalis on edasi antud venitustega. teise tõlkevariandi puhul tulekski hakata veeeeniiiitama ning see kõlab neetud puiselt. võtsin vastu otsuse, et venitused tõlkuvad eesti keeles tihendusteks puhtalt oma eelnevate muusika kogemuste arvelt. soome keeles ei saa väga kergelt kolme silpi ühe asemele suruda, aga eesti keeles kõlab see kuidagi loomulikumalt kui ühe silbi kaheks venitamine. vähemalt selles laulu zanris. kui parema variandi avastan, mis mõlematele kriteeriumitele vastaks, annan teada. <br /><br />7 lk põhjendusi ja selline refrään:<br /><br />Maalt maasse<br />ja maal maa tava järgi<br />Saarelt saarde<br />Ma sukeldun pinna all veelgi<br />Kindlusest kindlusesse<br />Ma löön kindlused kildudeks<br />Ja nii mõnigi teine tegutseks täpselt sama plaani järgi<br /><br />laulan paar korda (jah, kui piisavalt pingutada, on see võimalik), teen ühe suitsu ja siis asun salmide kallale. ostustasin ühtlasi, et juba refäänist on mul piisavalt materjali tõlketeooria essee kirjutamiseks ning edasi kirjutan ainult lõpp-produkti, mitte vahepealseid mõttekäike. kunagi. ma lihtsalt ei saa endale praegu lubada seda, et iga salmi peale jälle päeva või kaks kulutan. teised tegemised ootavad turjal. ütlen lihtsalt nii palju, et minul pole sellist keelevaistu ja –osavust nagu võis nõuda Yunus Emre “Olen algus ja lõpp” tõlkimine, kus sajad värsiread lähevad ilma eriliste kordusteta türgi keeles vabalt riimi. ma kurat, ei saa isegi 8 reaga viimases salmis hakkama ilma, et mul tekiks tunne väga meelevaldsest moonutusest :( endiselt – ohverdan lauldavuse ees muu, aga tähendus jääb riimist olulisemaks. ühtlasi on see mu viimane luuletõlge :P<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-8436422910166560639?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-74314859108250996352008-12-19T18:44:00.006+02:002008-12-19T23:26:16.999+02:00sain täna ajast vabaks, oma aja endale tagasi. lõpetasin oma selle aasta viimase suure kohustuse - <a href="http://www.evm.ee/id/120/">rehemajade inventeerimise</a> - hoonete- ja õueplaanide joonistamisega. sellega lõppes viimane suurem plaan, mis oli edasilükkamiste ja enesepiitsutamise vahepeal saanud millekski enamaks, kui lihtsalt tööks. tahte, suutmatuse, ajaraiskamise, tegususe, vajaduse, ükskõiksuse, ootuste ja lootusetuse sümboolseks virr-varriks, kust saab välja tulla ainult ennast uuesti luues. kõik ülejäänud toimetused jäid "ma-pean-selle-ära-lõpetama" sundmõtte varju ning omandasid väärtuse selle suhtes - tähtsam, vähem tähtsam, pakilisem jne. iga kord tundsin, et näpistan aega oma kohustuse lõpetamisest hetkeliselt põletavamatele tähtaegadele või raiskan aega selle asemel, et toksida arvutisse sisse ankeete. kui olin lõpuks jälle mingi hetkelise tasakaalu leidnud kõigi nende konfliktide vahel ja arvuti taha maha istusin, siis trükkisin vihaga ja otsides samal ajal kuklas vabandusi eemale hiilimiseks. üks suits, üks pakk küpsiseid, üks osa "dexterit" .. ja kaotasin kontsentratsiooni, mille nimel nii visalt olin näiliselt võidelnud. minus tekkis trots nii selle ankeeditäitmise mõttetuse pärast (olin juba kohal käinud ja kõik majad enda jaoks läbi elanud - nii palju, kui paar tundi inventeerimist selleks ettekäänet annab), ülejäänud aja domineerimise pärast, enda suutmatuse pärast see ära teha ("no, krt, see on ainult paar päeva tõsist tööd"), pidev arutelu selle üle, kas ma ikka mäletan piisavalt hästi või .. kõik see lõhkus mind päevast päeva. ja venis ja venis ja venis.. samamoodi vist tegi seda kunagi ka keskuses töötamine, aga natuke teistel põhjustel. <br /><br />ma tean, et selle töö ma valisin ise ja ka nautisin täiel rinnal (need paar nädalat A. vanemate maakodus ja ratta seljas külavaheteedel olid selle suve meeldejäävamad), aga ma vihkan arutut andmesisestust. täpsemalt seda hetke, mil <a href="http://pleonastik.blogspot.com/2008/08/maailm-muutub-jrjest-lbipaistvamaks.html">minu kogemusest</a>, kellegi kodust, sügavale muru sisse tallutud radadest saavad diskreetsed kategooriad, numbrid ja hinnangud kusagil sahtlisügavuses, mis kaevatakse siis välja, kui on vaja õigustada ühte või teist (raha liigutamist). tean ka, et see ei pruugi nende ankeetidega nii minna, aga kõik varasemad korrad räägivad vastupidist. see on anketeerimise loomuses. vihkan jõuetuid numbreid, millele halbade või heade kavatsustega puhutakse hing sisse nagu homunkulustesse, kes hakkavad bürokraatias (sh. teaduses) oma elu elama - kontrollima, suunama, käsutama. ja need samad inimesed, kelle naha ja nime nad on võtnud, sageli kannatavad selle all. mitte just nii otseselt, et keegi võtaks neilt majad ära (aga ka see ei ole [nt. planeerimises] täielikult välistatud), vaid just selle taandamise protsessi enda all. pole mitte midagi alandavamat, kui saada "rahvaks", kelle huvides, olles omandanud mingi jumaliku või juriidilise eestkoste, võib ette võtta mida tahes. ja sinna otsa tuleb head nägu tehes veel "aitähh" öelda. igale reisijale, rändurile on alandav saada turistiks, igale inimkooslusele leibkonnaks või muuks üksuseks, mässajale punkariks või anarhistiks - "tüüpiliseks subkultuuri esindajaks" -, muutuda isiksusest identiteetideks või iseloomujoonteks jne. selline paikapanemine on kahjuks mitte ainult bürokraatia tooniks, vaid imbunud inimestesse enestesse, nende väärtustesse ja unistustesse. kramplikult püütakse voolu peatada pisikestesse anumatesse tundmata kaldaid või kuu faase. kramplikult hoitakse kinni kildudest, mis ei kuulu mitte kellelegi. valus ja vastik ühteaegu.. ah..<br /><br />"<span style="font-style:italic;">I suggest we<br />Learn to love ourselves<br />Before it's made illegal<br />When will we learn<br />When will we change<br />Just in time to see it<br />All come down<br /><br />Those left standing<br />Will make millions<br />Writing books on ways<br />It should have been</span>"<br /><br />- Incubus, "Warning"<br /><br />vihkan ennast, kes ma ei suuda valetada nii nagu vajalik. kui ma väike olin, õppisin kiirelt ära, et see on puhas ökonoomika - säästa teiste tundeid ja närvikulu kõige saasta eest, mis minus varjul on, või katta kinni seda osa mis niigi ilmne. näivusel on kohutav vooruslikkuse maik juures. pean silmas triviaalseid olukordi, kus mul tuli näiteks joonisele kirjutada kas "köök" või "rehetuba" samas, kui ruumis olid nii vana reheahi, rehte seal ilmselt enam ei peksta, kuid väikse elektripliidi peal tehakse süüa küll. veetsin järgmised paarkümend minutit vaagides, kas olulisem on vorm või funktsioon ja kui vorm, siis milliste elementide kasuks otsustada. palgid seinas? pikematesse kirjeldustesse sain õnneks oma kimbatused osaliselt maandatud, aga.. palju lihtsam oleks võtta tuimalt üks või teine a prioorne printsiip ning selle järgi vastuseid valtsida. minu meelest peitub selles mingi valelikkus - minna lihtsamat teed, küsimata, kuidas üks või teine vastus üldtulemusse ja alustaladese suhtub, millistel alustel määratlused toimivad, keda see kõik ja kuidas mõjutada võiks jne. võin teadmatusest märkida palginurkade seoseid valesti (koerakaela nurk, kalasaba, puhasnurk jne. pole kujunenud vilumust nende ära tundmisel ja ei leidnud kõiki netist üles), aga tehtud-saamise arvelt matta maha minus tärkavaid küsimusi.. tüütu taustamüra. lõpptulemuseks on ikka teise järgu vale. integraal ja diferentsiaal. lõpuks vihkasin ma seetõttu, kuidas tüdimusest mingites pisidetailides ikkagist nurkasid lõikama hakkasin (jätsin kontrollimata, kas need ahjud ikka olid selle koha peal või mitte - "käib-kah").<br /><br />"<span style="font-style:italic;">Did you understand me right?<br />The people here are good<br />They tell me what I should have done<br />And offer what I could<br />I'm good, all is good<br />All's well, no complaints<br />When I fell regret,<br />I get down on my knees and pray</span>"<br /><br />- R.E.M., "The Apologist"<br /><br />intermission. täiesti-mittevajaliku-informatsiooni osakond annab teada - valik REMi nime kasuks pändi luues otsustati järgnevate nimetuste vahel: Twisted Kites, Cans of Piss ja Negro Wives. usun, et ükski neist poleks tuntuks/kuulsaks saanud. kui, siis võibolla esimene. <br /><br />edasi.<br /><br />paradoksaalselt olen võimetu vihastama, võiks öelda, et isegi vihkama. märatsema, röökima, asju loopima, otse näkku sitasti ütlema. noh, mitte et ma arvaks, et selline viha ongi. need ainult välised ilmingud. seespool.. prrr.. kole. frustratsiooni suunamine väljapoole lihtsalt pole mulle omane. kuigi olen täheldanud, et mõnede inimeste puhul töötab see suurepärasalt (noh, vähemalt hetkeks hakkab neil endal parem), siis jääb see mulle tundmatuks. üldjuhul ma kas surun selle vihase energia küsimuse ümberpüstitamisele, jõuga (vaimse st.) lahendamisele või hakkan tegelema hoopis millegi muuga. laisklema nt. mõnikord teen süüa või koristan tuba, aga sellel on teatud piirid. kuna ma ei ole kuigi suur korraarmastaja, siis pärast esimest pinnapealset põrandapühkimist tundub kõik juba liigagi puhas ja noh, palju sa ikka süüa jaksad. ja nii olen ma keenud omas mahlas väga võikalt kõrgel temperatuuril alates septembrist kergete jahenemiste, selgushetkede ja ägenemiste rütmis. nüüd on see läbi.<br /><br />"<span style="font-style:italic;">Gimme, gimme gimme gimme some more,<br />Don't ask, don't ask don't ask what for,<br />/../<br />Gimme Gimme Gimme, don't ask what for,<br /><br />Sitting here I'm a loaded gun, waiting to go off<br />I've got nothing to do but shoot my mouth up<br /><br />Gimme, I need some more,<br />Gimme Gimme Gimme, don't ask what for,<br />/../<br />I know that the world's got problems, I've got problems of my own.<br />Not the kind that can't be solved<br />that can't be solved. that can't be solved, that can't be solved.<br /></span>"<br /><br />- Dirty Projectors, "Gimme gimme gimme"<br /><br />tahaks loota, et olen sellest midagi õppinud - ma ei suuda endale sisendada kohustusi, mis tulevad väljast poolt. isegi nende, mida ma endale teele ette loobin - nagu ridva otsas porgandiga eeslit meelitav tüüp - , täitmisega on alatasa probleeme. vähemalt peaks piisavalt vara märkama, et öelda kategooriline ei või ära lõpetada, aga selliste valikute ees seisan ma tihti ja valikud (olukorrad, kus ma pean valima) on veel üks asi, mida ma südamest vihkan, aga see on omaette postitust väärt. näedsa siis, jälle andsin poollubaduse, mis hakkab sööma. kogu loo juures on kõige valusamaks kohaks need inimesed, kes minult midagi ootavad. ühelt poolt mul on hea meel, kui minusse usutakse - see kannustab -, kuid teisalt satun jälle mingisse ebamugavasse kohustuste ringi ja tulemuseks on pettumine, uus tiir sümboolsel virr-varril. kas saaks ilma ootusteta toetada? <br /><br />"<span style="font-style:italic;">joo mä pakkaan pakkaukseen<br />sen mitä minä tartten<br />se on rytmi mies ja reppu<br />maailmaa mua varten<br />joo mä eteenpäin meen<br />takkse en ikinä<br />en mä yhen takia ota pakkia<br />joo mä täytän hakemuksen jätän kohtia tyhjiä<br />otan hammastahnaa joo ja tietenki pyyhkeitä<br />en oo varas mut mä vaan pidän varani<br />en oo myöskään varas mut en mä oo myöskään hunoimpii<br /><br />maasta maahan ja maassa maan tavalla<br />saarest saaren mä sukellan pinnan alla<br />palatsit palasin mä pistän palatsit palasiks<br />ja moni muukin tekis samalla tavalla</span>"<br /><br />- Raappana, "Maasta maahan"<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-7431485910825099635?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-28214321982186430902008-11-03T12:17:00.005+02:002008-11-11T03:43:13.086+02:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://2.bp.blogspot.com/_DOGG9qN_0x8/SQ7P_75KKtI/AAAAAAAAAAc/FbM4fWT2qS4/s1600-h/cowboy_indian.jpg"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 266px; height: 320px;" src="http://2.bp.blogspot.com/_DOGG9qN_0x8/SQ7P_75KKtI/AAAAAAAAAAc/FbM4fWT2qS4/s320/cowboy_indian.jpg" border="0" alt=""id="BLOGGER_PHOTO_ID_5264373711758830290" /></a><br /><br />Kunagi kaks aastat ja mõned kuud tagasi oli Tallinna Ülikoolis suvekool. Oli kuidas oli, aga ma sain tuttavaks ühe huvitava natuuriga: anarhist/ex-akadeemik/vabamõtleja/boheem Ivo Lätist. Kuigi meie tutvus oli põgus ning põhines alkoholil, suitsudel ja suvekooli sisu kritiseerimisel - meeldejääv tutvumine, mis susiseb kusagil mailiavarustes tänase päevani. Igatahes kinkis ta mulle lahkudes raamatu <a href="http://vargas.org.uk/publications/destruction.html">"The Art of Destruction"</a>, mida ma alles praegu lugema sattusin. <br /><br />Kui püüda autorite Alexander Breneri ja Barbara Schurz´i ideid kuidagi lühidalt kokku võtta, siis nende meelest on tänapäevane kunst läbi ja lõhki (moraalselt) korrumpeerunud - ja kuulub seetõttu hävitamisele. Probleemiks ei ole mitte ainult kunstiloome ja -eksponeerimise keerukad bürokraatlikud süsteemid (galeriid, rahastused, institutsionaliseeritus jne), vaid just kunstnikud ise, kes sellele alluvad. Kunst peaks olema isegi vabadusest lahti ütlev eneseväljendus ja -avardamine, mis ei tohiks puutuda ühtegi kategooriasse - ei jumalikku, inimlikku, looduslikku ega ka isiklikku. Tegemist peaks olema puhta ja toore loomingulise jõuga, mis vahendeid valimata paiskab ennast maailma. Millega nad siis ise tegelevad? Raamatus räägivad nad näiteks sellest, kuidas nad on käinud kontserditel, näitustel, galeriides ja lihtsalt sülitanud artistide, galeristide ja kurat teab kelle peale veel. Väidetavalt kuuluvad nende "I-have-spit-on" nimekirja paljude teiste hulgas ka kadunud Johhny Cash (kelle kontserdil nad nutsid, sest lugu läks hinge, siis läksid lavale ning tatistasid talle näkku), Vladimir Sorokin, Maurizio Cattelan, Roberto Pinto ja Slavoj Zizek. Nende loogika selle taga käib kuidagi sedasi, et kui nad tunnevad millegi vastu põlgust, siis mitte ükski konventsioon ega etiketi reegel ei takista neil tegemast seda, mida nad õigeks peavad. Ilma seletusi jagamata, paar korda seetõttu ka politseisse sattunud, jagavad nad maailmale oma loomingulist väge läbi süljelärakate. Ei taha neile liiga teha, sest kindlasti on nad toredad inimesed ja teinud palju muudki peale sülitamise, aga nende sisemises loogikas on minu meelest tugev mõra. Ja oma hävitamise maksiimi kompromissitusse äärmusse pole nad vist selle sõna kõige otsesemas tähenduses jõudnudki.<br /><br />Stiilinäiteid:<br /><br />"Artists are the most miserable people in the world. Why? Because they are privileged but usually they deny it or even don't understand it. A combination of arrogance and ignorance is extremely shameful, isn't it?" (lk 22)<br /><br />"Now, let's raise the question: How to oppose oneself to opinion-making? Does it mean acquiring more information? That is, opposing counter-information to information? No, that is not possible because you cannot oppose the vast amount of information one is bombarded with daily with counter-information capable of "unmasking" through investigating hidden causes, the reality that has been covered up by all that informative chatter. It is impossible to operate in that direction. One cannot accomplish the immense task of building alternative educational sources capable of supplying rational instruments to people no longer able to use them. The age of enlightenment is over."<br /><br />"Instead of dealing with counter-information one has to build one's own idea. Let's call it idea-force. What does it mean? Obviously it means form an idea you don't find in newspapers, that doesn't come from classrooms or the publishing industry, that cannot become an element of opinion or leads people to consensus. On the contrary, such an idea-force leads to internal conflict and then, logically, to an attack on consensus." (lk 27)<br /><br />Ma ei hakka neid detailselt kritiseerima. Ütlen vaid, et olen nendega mingil tasandil täiesti nõus, et probleemid (kui neid tahta nii nimetada) kunstitööstuses ei ole mingis abstraktses süsteemis, vaid ikka inimestes, kes on valmis sellega kaasa minema. Aga sealt jõuda teistele näkku sülitamiseni on minu jaoks veidi liiast. Veel üks tekstilõik, mis kuulub postituse alguses oleva pildi juurde.<br /><br />"This is an interestin cartoon made by Robert Crumb. So, Crumb shows us a process of so-called exchange. There is an Indian guy with a piece of gold and a cowboy with a cheap necklace. They exchange these 2 things with different intentions. The Indian wants to give the necklace to his beloved woman, to make her and himself happy. So his purpose is joy. The cowboy wants to use the gold to build the great American empire and, by the way, to become rich. His interest is accumulation of wealth, quantitative growth, profit. In other words, the cowboy's purpose is to acquire privilege. Of course this privilege is based on the deception, exploitation and exclusion of the Indian. The cartoon shows that privilege is always trickery, swindle. As well it shows that the logic of privilege is incompatible with the logic of gift and joy." (lk 22-23)<br /><br />Ma ei tea, kas tegemist on nende anarhistide endi ignorantsusega või huvi puudusega süübida pilti veidi rohkem, aga minu meelest kujutatakse sellel mitte suvalist vahetust, vaid legendiks saanud Manhattani ostmist pärismaalastelt klaaspärlikee eest, mille väärtuseks oli 24$. See on tõesti meeldejääv lugu ebaõiglusest pärismaalaste suhtes, kuid ajalooline narrativ, mis on saanud ahnuse (või tõsise majandusliku geniaalsuse - sõltub vaatepunktist) ja põlisrahvaste kannatuse võrdkujuks, on hakanud uute teadmiste valguses kõikuma. Ma ei taha üldse vaielda selle üle, kas valged eurooplased on või ei ole indiaanlastele kannatusi põhjustanud ega ka nende valu määra ega õiglase hüvituse üle. Ka ei taha ma vaielda selle ümber, kas tegemist on selle juhtumiga või/ja üldistusega - looga universaalsest ahnusest, salakavalusest ja õelusest, mis on omane valgele mehele; patust, mis pole indiaanlasi puudutanud. Vaatasin seda pilti enne kui tekstini jõudsin. Minu jaoks sisaldas see samaväärselt hoopis teistsuguse loo potensiaali.<br /><br />Protestant, kes on põgenenud tagakiusamise eest Uude Maailma, on täis hirmu ja õudu nendest mälestustest, mis maha on jäänud; täis usku ja lootust helgemasse tulevikku oma perekonna jaoks; ärevust teadmatuse ees. Ta otsib endale kohta, kuhu rajada kodu, kus harida põldu, kus rajada oma kahe käe ja küürus seljaga tulevikku. Üksi, koos teistega, pole tähtsust. Talle ei loe mitte midagi pilvelõhkujad, mida polegi veel leiutatud, ega Ameerika Põhiseadus ega peatsed sõjad, mis kõik tema töö nelja tuule poole laiali pilluvad. Lootusrikkalt ostab mees endale soise ja ebatasase maa Hudsoni jõe ääres, mille harimine pole mingi naljaasi ega ootagi rikkaliku saaki, vaid võimalust vabalt toimetada. Ta ei näe indiaanlases vaenlast vaid naabrit, olgugi, et kummalist sellist, aga kahel jalal kõndivat inimest, kes mõistab maa väärtust ja tema soovi seda harida.<br /><br />Indiaanlane, kes saab üht-teist, mida peab isiklikult väärtuslikuks ja mida tunnustatakse kõrgelt tema hõimu seas, näeb vahetuskaubas puhast kasu - mõttetult soine ala, pealegi maa, mis ei saa ju nagunii lõplikult kellelegi kuuluda, saab asustatud kahvanägude poolt. Mis sellest siis niiväga muutub? Ega neid lõputult tulema saa jääda. Kui suured nende hõimud seal teisel pool Suurt Vett ikka olla saavad? Tühja nendest ja nende siblimisest. Kui nad ise oma teadmatuse tõttu siin maadel otsa ei leia, siis küll me ühel päeval - kui nad laiutama hakkavad - nad paika paneme. Aga tema - naastes koju kui tõeline kangelane - omandab artefakti(de) näol õiguse pärida pealiku surma korral tema positsioon, magada kõikide hõimu naistega, pilgata väiksemaid, kel kaelas ainult karu hambad, mitte killud päikesest enesest. Rebasele omane irve näol, lahkub ta rahulolevalt oma osa nõudma.<br /><br />Selge on see, et ajalooline tõde (mis iganes see ka ei oleks) ei räägi kummagi interpretatsiooni kasuks, vaid hoopis ühest hollandlasest nimega <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Peter_Minuit">Peter Minuit</a>, kes tahtis osta maad mitte põlluharimiseks ega kinnisvaraarenduseks, vaid selleks, et rajada sinna kindlus (Fort Amsterdam), millega tagada uute kolonistide turvalisus. Hiljem vallutasid Britid New Amsterdami ja kindlus liideti linnaga. Vanadel kaartidel on veel näha, kui palju kanaleid hollandlased sinna jõudsid rajada - noh, et ikka ennast kodusemalt tunda. Ka ei räägi ürikud (for what they are worth) suurest ahnusest, vaid tuhande dollari väärtuses väga erinevatest tööriistadest sh. metallist kirveid ja muud säärast. Lugesin kusagilt antropoloogia alast artiklit sellest, kuidas heasoovlikud Austraaliasse rännanud valged jagasid kohalikele noortele meestele metallist adrad lootuses, et nii saavad neist ka tsiviliseeritud inimesed. Tuli aga välja, et nende ühiskonnakorraldus tugines atradele (puust), mida jagati põlvest põlve perekonna pealt kõige tugevamale pojale ning see oli staatuse sümbol, millega kaasnesid kohustused ja privileegid. Järsku oli aga kõigil käes metallist adrad ning hõimud lagunesid kildudeks - näotuteks ja peatuteks indiviidideks.<br /><br />Kogu selle heietuse moraal seisneb selles, et pole mitte ühtegi välist kriteeriumit, mille järgi selgeks teha, kas inimese toiming on kannustatud mingist idea-forcist, ahnusest või teadmatusest. Kui keegi sodib seinale "Linnavalitsus on loll!", siis kas ta teeb seda vihast ja mõtlematusest või kriitikameelest? Kuigi võiks arutleda, et viimase puhul võiks see võtta veidi mõistlikemaid vorme nagu ettepanekud ametnikele, siis loomingulise (väga vihase) väe vallandumine ei vali radu. Ega peagi valima, nagu arvavad ka selle raamatu autorid. Nüüd kus nende raamat on ilmunud ja müügis 6 dollari eest, kas ei tunne nad ise, et süsteemi korrumptsiooni sünged ja limased kombitsad on neist kinni haaranud? Kindlasti vingerdaks nad kuidagi välja sellest etteheitest.<br /><br />Niisiis - nad kirjutavad raamatu, et edastada sõnumit, kuid ei usu inimeste harimisse ega vastu-informatsiooni; nad on vabanenud (või soovivad seda peatselt teha) kõigist kategooriatest, kuid sõimavad teisi väga suurte üldistuste najal idiootideks ja ignorantseteks; nad räägivad solidaarsusest, mis ilmneb iseeneslikult kui kõik piirid inimeste sees vabanevad, kuid käivad teistele näkku sülitamas. Ma ei tunne neid, kuid selle põhjal, mida ma lugesin, ütleksin, et neil on veel paljugi mille osas avarduda.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-2821432198218643090?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-40499975357240401502008-10-22T16:20:00.004+03:002008-11-06T17:20:48.490+02:00sain täna piletita sõidu eest trahvi. jälle. üle mõne aja küll, aga siiski korduvalt. sportlikust huvist lasin endale teha menetluse kuu aja pärast. vaatab, kuidas hinnakiri sedasi erineb tavapärasest taksist (keskmine 320 senimaani). noh, ja ega mul praegu raha ka pole. piletit ma pole väga tükk aega ostnud. VÄGA pikka aega isegi. ütleksin, et põhimõtteliselt ei osta, aga mõni kord ikkagist ostan, kui kusagilt linna pealt tulles viimased kroonid taskuse on jäänud või sõidan kaugemaid otsi. sel korral olin mõtteis eemal ja ei pannud tähelegi, et sisenesin bussi. olin sügaval mõtteis. läksin punktist A punkti B ja mis vahepeale jäi, ei puutunud kohale jõudmisse mitte kuidagi. seega võib mind kokkuvõttes tituleerida paadunud õigusrikkujaks; nooreks huligaaniks, kui soovite. aga ma ei tunne hetkekski, et ma oleksin midagi valesti teinud. ma ei mõtle pikalt, kas osta piletit või mitte (eriti tobe komme on osadel inimestel hoida piletit taskus ja loota, et jõuavad selle enne kontrolöri sisenemist ära komposteerida), ma ei närvitse kontrollide pärast. isegi siis, kui minult piletit küsitakse, ma ei ärritu ega kohku, vaid ütlen malbelt, et noh, läksime siis. kui trahvi kätte saan, siis ei vaidle ega süüdista varajast kellaaega ega kiru koju ununenud sõidutalongi, vaid võtan vastu selle, mis paratamatult on minu osaks langenud. nagu seadustega - ja kõige muuga mis minusse otseselt ei puutu - ikka. selline avatud süüdimatus on vist õigussüsteemi kõige suurem vaenlane: kas keegi kes ei tunne enam karistuse rangust? kuhu siis on jäänud kahetsustunne valesti toimimise eest või alandlikkus karituse ees?<br /><br />õigussüsteem tugineb ideel kahju tekitamisest (isikule või ühiskonnale tervikuna) ja väärilise karistuse määramisest, mille tagamaaks on justkui meeleparandus, aga üha enam ja enam on liigutud (implitsiitselt praktikas) heade ja halbade eraldamise suunas. kui keegi selle institutsioonide ja bürokraatia kadalipu lõpuks läbib, siis ta kas enam tõesti ei taha kunagi midagi sellist ette võtta või muutub selle suhtes ükskõikseks. mingit parandust inimese sees aga näeb ainult filmides ja sealgi on enamasti vangiks keegi, kes tegelikult pole süüdi. noh, on jah liigne üldistus, aga luban seda endale hetkeks. <br /><br />võtame selle bussisõidu. ühistransport on midagi nii igapäevast, mis ei tohiks sõltuda rahast või seisusest, aga utoopiline ideaal tasuta sõidukitest ei lähe vist kunagi siinmail käiku. niisiis on seda vaja tasuda - saada sõiduõiguslikuks. süsteemiks on pilet, mis märgistatuna tagab ligipääsu hüvele. trahvi aga tehakse selle eest, et sul ei olnud piletit, mitte, et sa ei tasunud oma sõidu eest. kuigi on justkui ilmne, et pilet ongi sõidu eest tasumine, siis vahendab see ainult abstraktsel tasandil seda sõitu, mis ise toimub saginat täis linnatänaval, on tingitud vajadusest jõuda punkti B ja sisaldab unist pilku öisele linnale - st. ei puutu kuidagi rahalisse väärtusesse. vähemalt minu jaoks. ma võin sellest väga hästi seletada, miks ja kuidas pilet sõiduga seotud on, aga pole midagi parata, et pilet ei saa kunagi olema see sõit ise. niisiis on karistuse objekt (pileti puudumine) eraldatud selle põhjusest (bussis viibimine) hoolimata sissetöötatud konventsioonist. ma ei taha väita, et paljud inimesed samal moel arutleksid või tunneksid, aga väga raske on näha seda kellele ja kuidas kurja tehakse ilma piletita sõiduga. jääb ainult väide, et see on halb. <br /><br />samas istus minu kõrval rohelises MuPo-mobiilis üks noor neiu, kelle käed silmnähtavalt värisesid ja silmades lõksu langenud hiire hirm. ta tõesti kartis midagi valesti teha ja tundis ennast (meeldivalt malbete) vanatädide seltskonnas nagu kinnises ülekuulamiskambris. tegelikult, nagu jutu käigus selgus, oli näitsik täiesti juhuslik olukorra ohver - inimlik eksitus kuupäevade ja ID-piletiga nagu neid ikka ette tuleb. lõpuks kannatavad ju ainult süütud ohvrid selle süsteemi all. tundsin end korraks veidi süüdi, et minusuguste pärast sellist institutsionaalset korraldust üldse vaja ongi. kuhugi siia liigitusse jääb veel kolmas liik trahvi saajaid - karmid ülbikud, kes kas hakkavad õigussüsteemile toetudes oma olematut vale-õiglust nõudma (a la "türa, see ei ole minu probleem, et te piletit tahate näha, ma ei näita ja kõik! tõestage, et ma süüdi olen!"). <br /><br />vähemalt pileti ostmise puhul ei oska ma ette kujutada mitte kedagi, kes sihilikult tunneks, et nüüd ta on tegemas midagi enneolematult kuritegelikku või ei oska kujutada ette seda rikkumise tunnet. noh, väljaarvatud neis inimestes, kes piletita-sõit-halb konventsioonist on üdini läbi imbunud ja NAGUNII ostavad enadale pileti. seetõttu ei saa ka karistus oma eesmärki teenida. igatahes kui ma järgmise bussi peale jalutasin, jõudsin põgusalt mõelda trahvimissüsteemi olemuse kohta ja leidsin, et oma abstraktses arusaamas õiglusest, karistusest ja süüdi olemisest, ei teeni ta ühtegi endale seatud eesmärki ega ole rakenduslikus plaanis isegi majanduslikult tõhus. rääkimata siis emotsionaalsest tasandist. praegu ma ainult blufin oma isiklike kogemuste põhjal, aga ma oleksin valmis oma sokid panti panema, et kui mõni antropoloog viimaks viitsiks kätte võtta ja seda teemat sügavamalt uurida, siis ilmneks, et ükskõik mis teine süsteem (inimlikum) oleks ka majanduslikult kasumlikum. pealegi - mul on kuri tunne, et samasugune ma-ei-tee-ju-midagi-eriti-valesti tunne domineerib maanteedel kihutajate hulgas. küll teatavate nüanssidega, aga siiski. <br /><br />tavaloogika ütleb automaatselt, et kui karistuse rangust ei tunta, siis tuleb järelikult karistusi karmistada - küll nad siis alles värisevad. kahjuks minu teada "krimistatistika" (trahvipiletite osas st.) seda ei tõesta. kui võimalik, siis ma tasuks oma trahvi ühiskondlikult kasulike tööga ja tunneksin vähemalt kehaliselt, et midagi on teistmoodi, aga ma ei tea, mis hetkel ma seda nõudma peaks. kas enne või pärast trahvisumma määramist. raha on minu jaoks midagi nii kauget, et selle tulemist-minemist ei pea ma ammugi millekski. ja hetkel mul lihtsalt ei ole seda raha kusagilt võtta. heck, ma meeleldi tasuks kõik oma kuupiletid sellega, et teeksin päeva või paar kusagil pargis tööd. äkki seegi on liiga abstraktne süsteem? igatahes kusagilt läbi voolav raha tekitab ainult paksu verd ja pahandust, aga mitte reaalset muutust, mida loodetakse (või tegelikult enam isegi ei loodeta) saavutada.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-4049997535724040150?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-11843648449832211272008-08-31T12:20:00.007+03:002008-09-10T11:53:36.915+03:00mitte midagi viljakat ei saa sündida noogutajate kooris, kus on juba ammu ununenud küsimus, milles ülepeakaela ühel nõul ollaks. kui hinged leegitsevad, silmades vilab ürgne rebaste kavalus ning hommikul on keeled korralikult teravaks ihutud, on loota millegi uue sündi. kohtusin oma inventeerimistöö käigus ühe iseäraliku vanamehega, kes kiskus mind veidigi töörutiinist välja ning lasi endaksolemisel särada. otseselt välja ei visanud mind oma majapidamisest, aga tavalise vestlusvalmiduse asemel kohtasin tüdinud, sapist ja põlglikku sarkasmi (njah, millist siis veel). ning see meeldis mulle. üleüldse mulle meeldivad enamasti inimesed, kes niisama avasüli vastu võtmise asemel veidi aasivad. kõhklusteta ulatatud terekäed ja sulnid naeratused jätavad alati kuidagi võltsi mulje, kahtluse millegi varjamisest või soovist kuulda sinu "pakkumist", sest mis muud su viisidi motiiviks olla saab. igatahes oli see värske vaheldusest moosistele viisakustele. <br /><br />(selgitavaks sissejuhatuseks veel nii palju, et tegelesin suve lõpul läänemaal rehielamute inventeerimisega - sõitsin ratta seljas läbi suvalisi külavaheteid ja otsisin iidseid hooneid. kui kätte sain, siis tegin pilte, usutlesin pererahvast ja visandasin plaani. mitte midagi keerulist.)<br /><br />pean ennast üpris heaks suhtlejaks, kuulajaks ja suunajaks, vajadusel manipuleerimiseni välja. tean, et ilma energilise ja siira, samas veidi juhmi ning abitu, nooruseta, mis ei püüa ennast peale suruda või vastandada vanaga, vaid pakatab tahtest ja huvist, ei saaks ma enamikus kohtadest taluväravast kaugemale. ehk siis lühidalt - kannan poolmaski. kohati hakkan isegi seda uskuma ja mõnikord on mul heameel oma tööst, aga mitte alati. ei maksa valesti aru saada - rehielamutes ringi kondamine ja väikeste leidude kogumine on omamoodi kombinatsioon maadeavastuste ja hingedesse piilumise kogemuste vähendatud variandist. aga ikka jääb tunne, et ma võtan rohkem kui anda suudan; peaaegu et varastan inimeste tagant oma malbelt naeratavat palet eksponeerides informatsiooni ilma, et nad selle kuritegelikkusest ise aru saaksid. kogun elu ja selle pudemeid - põletatud ja taasehitatud hooneid, ammusurnud vanainimesi, mõisnike omavoli ja halval ajal leiva sisse puistatud aganaid - ning vean kottidega pealinna, kus neist sõelutakse välja kõige kuivemad teadmised, mida parnassile kanda. parim, mis sellest kõigest saab ühe kohaliku jaoks, on muutuda keskmist kõigutavaks numbriks n ülevaateartiklis mõnes kolmanda järgu teadusajakirjas (folklore vms), mida ta kunagi ise lugema ei satu: "teenida rahvast", olemata ise sellest teadlik. mõni memm on ülimalt tänulik ka selle tunni või paari tähelepanu eest, mis ma talle osutan. vestlen mõnikord kauem ja siis taon ennast ikka mentaalselt jalaga tagumikku, kui kusagilt uitab läbi mõte sellest, et peaks edasi liikuma - õhtu varsti käes, mitu maja veel minna jne. <br /><br />ilm oli väga kummaline. hommikused päikselaigud oli asendunud taamal üha tumenevate pilvenukkidega. pärastpoole jäingi ühe korraliku paduka alla ja kogu ülejäänud päeva veetsin "baaslaagris", lugedes vanu loomingu raamatukogusid ja lootes, et ehk ei jää haigeks. üleüldse oli väga nigelad ilmad olnud ning olin suutnud kahe päevaga ainult kolm talu inventeerida. eelmisest talust, kus kogu rehetuba oli välja lõhutud, saadeti mind targu Aadu tallu - seal olla isegi reheahi alles. ikkagist küla kõige uhkem majapidamine. <br /><br />hoov tundus olevat suvitajatele omane - pigem lille- kui porgandipeenrad, sirelipõõsad, mitte viljapuud, liiga tihedalt kokku pressitud hoov ja nõukogude aegsed saun-suvemajad. ehk käisid siingi mingil hetkel linnalapsed oma koolivaheaegasid veetmas. praegu olid nad tontlikult pleekinud kardinatega ning arvatavasti mitte kuigi sageli kasutuses. talupidajate hiilgusele ei viidanud siin isegi mitte kerge sõnniku hais, aga selles polnud ka midagi üllatavat. loomi nägin heal juhul ühes kümnest majapidamisest ja isegi siis olid nad enamasti kas kanad või mesilased. hoone ise oli tavapärasest rehielamust veidi pikem ja laiem, elamu osa palgist ja rehealune suurtest maakividest - nagu ikka. voodrilaudadelt pudenes alt nurgast värvi maha, rehealuse katust oli just vahetatud, väravad kippusid äärtest mädanema jne, aga muidu suhteliselt heas korras. <br /><br />koputasin mitmeid kordi eeskoja uksele, kuid keegi ei tulnud seda avama. kuulatasin pikemalt pärast korralikku prõmmimisseanssi ja adusin midagi kusagil kohmitsemas. selge - vanemad inimesed. tuleb veidi kauem oodata. proua, kes uksele ilmus oli lahke naeratusega, kuid ütles, et tema enam eriti midagi ei mäleta. et peaksin tema poja poole pöörduma, kes tegeles parasjagu otsaviilu korrastamisega. <br /><br />esitasin oma standardteksti selle kohta, kuidas olen võm'ist ja tahan maja inventeerida, st. küsida vanuse kohta, teada siinsest külast ja inimestest, teha pilte, joonistada maja plaan - veidi lihtsalt juttu rääkida. muidugi ei unustanud ma kiitmast hoonet ennast, et kohe algusest peale soosivasse valgusesse langeda. olgugi, et lääged sõnad, meeldib inimestele kuulda midagi toredat. pärast sain aru, et see vist oligi teda hingepõhjani solvanud ning ülejäänud suhtlemisele (vestlust oli selles vähe, rohkem ühmamist ja mühatusi) mürgise pitseri lajatanud.<br /><br />5 minuti pärast tuli ta tellingutelt alla ning hakkas sõnalausumata sammuma, astudes esmalt peaaegu et mulle varba peale. vaikides vedas ta mind iga maja juures olnud aastaarvu sildini ja osutas sellele kurjakuulutava kindlusega, umbes nagu kapten, kes näitab päevi sihitult tormis ekselnud laeval päästvat kurssi. minu meelest tõstis peremees pentsikult jalgu (igatahes oli tal selle paraadi ajal teistsugune kõnnak), et peita ja samas rõhutada matslikku kommet viltidega pidevalt maad mõõta, millega justkui pilgates seda teist vastanduvat, linnalist, aegruumi, kust mina pärinen; kust pole kunagi midagi tulnud peale peenutsejate ja ninatarkade, nende sisutühjade viisakuste, ning aega mõõdetakse numbrites, mitte mullale veetavates joontes. ekskursiooni viimaseks sihtpunktiks oli külatänaval paiknev viit, mis ütles, et arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal võib oletada, et siin on iidne asulapaik 13-17 sajandist. see komejant pani mind üheaegselt muigama, aga teiselt tundsin tõsist häritust peremehes. <br /><br />unisuses küsisin, millal te katust vahetasite, samal ajal, kui tellingud olid alles püsti. sain teenitud vastuse, mis laiutas kinnastes käsi taeva poole ja sisaldas vihast pilku. läksin pabinasse ja hakkasin suvalises järjekorras oma stampküsimusi pilduma - "mis plaanid teil majaga on?". "ära kolida. lõplikult". "kas see veidi liiga morbiidne soov ei ole?", püüdsin naljatleda. oma tagurlikus üleolekus mõtlesin, et kas peaksin sõna "morbiidne" asendama millegi rahvapärasemaga, aga tema vastus oli kiirem kui minu mõte: "sõltub perspektiivist. minu vanuses on see vist isegi loomulik". kuigi temast õhkus laadset närvilisust ja ärritatust, mida kohates mõnes linna urkas oleksin oodanud välkuvaid rusikaid ja ropumast ropumat sõimu, lasi ta mind tuppa. <br /><br />uurisin ühe ja teise remondielemendi (tapeet, põranda lauad jne) kohta, mis ajal ehitatud jne. iga küsimusega vastumeelsus ja tõredus peremehes kasvasid. sain aru, et siin pole mitte midagi muutunud juba kuuekümnendatest ning minu küsimused tunduvad üleolevate pilgetena. mida nad kindlasti aga ei olnud. esitasin ainult oma kohustuslikku repertuaari nii nagu paberid nõudsid püüdes hoida viisakat tooni. liigsele teravnemisele leevdendust otsides kiitsin värskelt värvitud rehetoa ahju, mille peale kosteti, et eks see teda veel koos hoiabki. <br /><br />seest poolt oli tegemist ühe rehetare viimase arengujärguga - planeeringusse oli kambri ja rehealuse vahele integreeritud ka eraldi köögi ruum (u. '30 teisel poolel hakkasid sellised tekkima, aga kuhugi kaugemale ei arenenud). kööki oli integreeritud dushinurk, mis minu meelest oli üpris nutikas ruumikasutus. ütlesin oma arvamuse välja ja sain järjekordse vaikiva etteheite osaliseks. mõistsin, et ema ja poja jaoks oli see juba aastaid olnud paratamatus, väljapääsematus. "ma ei kuule teid. mu ema on kurt ja mina olen poolkurt". rääkisin natuke kõvemini, mis pani tema kortsus ja väsinud silmad hetkeks tahtmatult naeratama. "ma kuulen ainult seda, mida ma tahan kuulda", teatas ta. kas nad oleksid soovinud eraldi dushiruumi? vanase rehemajja on seda äärmiselt raske integreerida. või puudusid selleks vahendid?<br /><br />ema sõnul olevat siin varemgi inventeerijad käinud, et miks ma ei ole kusagil nende arhiividest maja plaane võtnud. proovisin kannatlikult seletada praeguse projekti eesmärke, aga see oli loeng seintele. nagu ma teada käisin, siis eelmised uurijad olid käinud 70ndate paiku ja täpselt samu küsimusi esitanud (enam-vähem ka samu tulemusi saanud, aga vist leebemalt). võibolla olid nad andnud mingeid lubadusi olukorda parandada, võibolla eeldas seda peremees, aga ma tuletasin oma kohaloluga kõike ebameelidavat jälle meelde. ega ma ei saanudki seda teada. pärast hoovi peal küsisin, milliseid hooneid siin veel on olnud. tuli välja, et eelmised uurijad ei hoolinud nähtamatust. sellest, millest mees ise rääkida tahtis. laudast ja suveköögist, mis hävisid "ajal, kui kõik lõplikult muutus". ega ma ei saa vist kunagi teada, mida ta täpselt silmas pidas, sest ta ütles seda nii valulikul toonil, et ma ei söendanud edasi küsida. <br /><br />ma ei suutnud lõpuni mõista, keda või mida ma talle kehastan, et ta kogu oma nutikust appi võttes proovib minust üle olla ja oma sarkasmiga sügavale mutta trampida. praeguse riigi võltsi huvi maaelus toimuvasse (st. mitte toimuvasse; lagunemisse)? üleüldist võimude suhtumist kauguses toimuvasse? linnainimest? maast ja maaelust võõrdumist? vaevalt, et ma rääkides selle jälile oleks saanudki. siiski, lõpuks soovis ta mulle head teed ning kuigi tammetõrudele omane magusmõrkjas maitse jäi kogu sellest vestlusest suhu, siis arvasin, et selles oli siirust rohkem, kui kõigis minu müügimehe-naeratuste õnge langenud suvitajates.<br /><br />sellel lool oli minu jaoks ka teatav moraali moment. tundub, maal elavad inimesed sageli ei salli kui neid ei mõisteta. mitte selle pärast, et nad oleksid sallimatud (see on linnavurlede üldistus), vaid nad eeldavad, et inimestel oleks vähemalt elementaarne võime panna ennast teiste asemele. maal on see lihtne, sest nii palju on jagatut. selleks pole isegi pingutust vaja, saati siis sõnu. külapoodide ees vestlusi kuulates jäi mulle kõige pealt mulje, et no on ikka matsid - ilmast, joomisest, traktori osadest ja naaberküla uutest elanikest käib ainult jutt. aga tegelikult on nende väheste sõnade ja noogutuste taha peidetud terve jagatud ilm, selline mida linnades vahendavad sadade lehekülgede kaupa filosofeerivad raamatud.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-1184364844983221127?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-57795119109624674622008-08-31T11:54:00.004+03:002008-11-06T18:07:44.432+02:00igaks juhuks ei loe uuesti üle. esimene reaktsioon on kõik ära kustutada. ma pole väga ammu midagi kirjanduslikku kirjutanud, saati siis luuletusi. värss, mida ma kunagi nii jäägitult armastasin, on kuhugi ära kadunud. sõnad on sama juhuslikud ja ekstaatilised, nagu kunagi ammu. veidi kandilised ja rohmakad, aga mäletan, et nende kirjutamine oli väga mõnus. <br /><br />***<br />ballaad<br /><br />kõndides mööda<br />lilleputkade<br />värvide ja lõhnade<br />üleküllusest<br />ei mõtle ma<br />kas osta sulle mõni vars<br />või mitte<br />vaid kuidas nad seal<br />ära ei tüdine<br />päevast päeva<br />passimast võõraid lõustu<br />ja minu oma<br />olen juba kord selline<br />enesekeskne<br /><br />tulen otsejoones<br />läbi tamme pargi<br />tunneli ja<br />porilompide<br />su teki alla<br /><br />sinu<br />kelle suu on suudeldes külm<br />ja varbad kui vabarnad<br />kes mind lõpuni eales ei usalda<br />aga loodad<br />ma ei teagi mida<br /><br />võibolla oleme tülpimuseni<br />teineteisega harjunud<br />aga ei taha<br />rutiini murda<br />peaksime kohmetult<br />samas korteris<br />või koolis<br />kohtuma<br />vaikima<br />naeratama<br />ja valus oleks ka<br />vähemalt mõned päevad<br />või nädalad<br /><br />vahel ärkame<br />hommikuhägus<br />neelame naljatledes alla<br />oma seotuse iroonilist<br />mõrumaiku<br />võimatust<br />ütleks isegi et<br />väikekondanlikkust<br />aga meil pole kahe peale isegi<br />ühte televiisorit mitte<br />jagama hambapastat<br />ja hellust<br /><br />iga kord kui istud ohates<br />aknalauale<br />ja läidad järgmise sigareti<br />seirates pilguga<br />vastasmajade kardinasiile<br />teavas aelevaid pilvi<br />pargis siblivaid koeri<br />või kurat teab mida<br />küsin mis sa mõtled<br />ei midagi<br />vaikime tähendusrikka viivu<br />ning siis pudeneme<br />tänavaile laiali<br /><br /><br />***<br /><br />s/üg/isepagulus<br /><br />puud puistavad kleepuvat kollast<br />taevast tatistatakse lagipähe<br />ligimesed suruvad sonisid sügavale<br />silmile üleüldine mattumine<br /><br />päevad on jäänud lühemaks<br />ja mitte ainult alati<br />läbematult akende taga<br />kiibitseva talve süngest <br /> ulgumisest<br /><br />aeg on minus kokku tõmbumas<br />ärkan hiljem lähen magama<br />varem nagu kunagi ammu kõik<br />liigub tagasi mitte tagurpidi<br /><br />ärkan hiljem lähen varem magama<br />kuni hetkeni mil silmi enam ei paota<br />siis kui aeg tõmbub veel kokku <br />õige pisut virgun sissepoole<br /><br />ring neeldub endasse viimaks<br />meelest tõttavad vaskussid kes<br />hundirattatades põrkavad järsult <br />vastu seina ja haihtuvad<br /> õhku<br /><br />piirid ja poolused mida ma endas<br />ühendasin mustvalgus siinsealsus<br />valeõigus mis maailmas lahus<br />aga minus üks koonduvad veelgi<br /><br />ärkamiseks pole tarvidust<br />sest see on olekutest virgeim<br />kõige pärisosa nüüd on minus eneses<br />unede ulmade tegelikkuse<br /><br />metamorfoosne liblikas ja kõik<br />ülejäänud olekud kus olen olnud<br />teretulnum kui mistahes kojas või<br />vanainimeste tähtpäevadel<br /><br />ennast õgiva mao läbilõikest<br />saab mu arhektoonne märk<br />teine tulemine uuestsünd<br />nirvaana käsikäes ja <br /> teineteises<br /><br />***<br /><br />kognitiivpsühholoogia<br /><br />kuukiired koonduvad<br />klaaskumeruste peegelfookuses<br />kaleidoskoopide sabat<br />idee destillatsioon<br />kiirpudelpostiga<br />meelte rannakaridele uhutud<br />nanokildudeks<br />valgusvihukimpudeks<br />teravateks ja tömpideks<br /> <br />implosioon!<br /><br />ürgkarjatuse resonants<br />sumbub tasaseks üminaks<br />faasivahetuse valem<br />pinnalainetuse pulss<br />madalsagedusel tukslevas<br />meeverevoogude sügavikus<br />eoonide hällis süttivad<br />planeetide seisud<br />soodsad ja hävivad<br /><br />***<br /><br />palve<br /><br />tee terveks<br />rohtu kasvanud<br />teede otsejoones<br />selgroolülid<br /><br />pühi puhtaks<br />kärnadest ja mädast<br />põllud koplid<br />metsade servad<br /><br />võia salvidega<br />talude haavu<br />too varemete<br />põskedele jumet<br /><br />halasta. ravi<br />mõranenud<br />hingesülemid<br />lääpas olendid<br /><br />kutsu tagasi<br />oma hinguse vägi<br />puhu või paljaks<br />aga ära jäta nii<br /><br />valus on<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-5779511910962467462?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-80123228001985220222008-08-31T11:48:00.001+03:002008-09-10T11:57:16.852+03:00sel suvel on mulle hulgaliselt pääsukesi silma hakanud. noh, teate küll - rahvuslind, pealt must ja kõhu alt valge, teeb kaootilisi lennutrajektore putukatele jahti pidades, sööstab välkkiirelt üles-alla, sädistab lakkamatult ning situb rõdusid ja aknalaudu täis. tavaliselt meenub koos nendega hunnik pseudorahvapärimusi, mille vettpidavust pole mul praegu võimalik ühestki teatmeteosest kontrollida. et pääsukeste pesad majade all toovad head õnne ja hoiavad tulekahjude eest, et see kes nende pesa lõhub, sureb sügisel mõne kohutava taudi kätte, et kui nad madalalt lendavad, siis tuleb vihma jne. mingil hetkel oma mõtisklustes küsisin endalt, mille pärast nad inimestele nii lähedal pesitsevad (noh, faktitõdedel näpuga järge ajajad võivad virisema hakata, et on igasuguseid pääsukesi, kes ka inimestest eemal suurepäraselt hakkama saavad - kusagil kaldasavis ja mujalgi -, aga minu "pääsukesed" on just need, kes majade räästaste alla ronivad). inimeste poolt vaadates nad võivad meile sellega õnne tuua ja isegi meie lehmade kohalt kärbseid noppida, aga kui käärsabade poolt vaadata, siis miks oma vabaduse juures teha pesi kuhuiganes, riskivad nad ikkagist millegi nii heitlikuga nagu inimloomus ja -käitumine? <br /><br />nad usaldavad oma järeltulevased põlved iidsetest aegadest perfektsuseni lihvitud instinktide põhjal loomade ligidusse, kes teineteistki usaldada ega mõista ei suuda; kes on jäetud ilma harmooniast. pesad pühitakse alla, kui kriiskamine ja väljaheited häirima hakkavad, kassid lastakse poegadele kallale, mõnikord plaksuvad korruselamute vahel ulakate, aeglaste tuvide küttimisest tüdinud, poiste vahedad õhupüssid, pestitsiididega mürgitatud putukad pööravad kõhu pahupidi jne. aga ikka nad ei ole tiivaga löönud, vaid tulevad aasta-aastalt tagasi. kõik ülejäänud loomad, kelle käitumismustrid on aastasadade jooksul ühte sulanud pääsukeste pesitsuspaikade ja rännuteede eelistustega, seisavad kindlalt oma kohal ja on etteaimatavad - isegi kui nad on metsikud kiskjad, siis nad ei maskeeri ennast, vaid suisa ehivad end oma natuuriga (heh. "loomade loomus" on natuke liiga pentsik väljend ...). iga inimesega koos kasvanud (mets)elukas, kes pühitseb oma vabadust ja järgib veres voolavaid tunge, hoiab neist julmuritest võimalikult kaugele (minu arust kodustatud loomad on teine - alistamise ja allumise - teema. las see praegu olla). miks peaks pääsukesed mängima oma järelkasvu puhul millegi nii ebakindla peale nagu inimene? ma tõesti ei tea miks, aga see, et nad seda teevad, on lootust äratav. humanistid sellised.<br /><br />***<br /><br />mu kujutlusvõime ja mälu on mõlemad erakordselt halvad. või siis lihtsalt pole nad komplementaarsed. sest iga kord, kui pilgu peeglisse heidan, ma kas naeratan üllatunult, aga rahulolevalt, turtsatan põlglikult, proovin lugeda oma silmist välja vastuseid (pidavat nad ju hinge peeglid olema) või küsmusi, avastan, et habe on jälle liigapikaks kasvanud, või lihtsalt ehmun oma näo ilmetuse peale. mitte kunagi aga ei ole ma veel täpselt ette teadnud, mis mind ees ootab. ükskõik kui kaua ma ka ei püüaks selle üle eelnevalt vaagida. äkki ei tõmbagi meid peegli ette mitte edevus, vaid üldinimlik uudishimu?<br /><br />***<br /><br />ühel hommikul palus onu oma pisipojal (kolmene, väga nutikas sell, nagu nad selles eas on) tuua endale söömise ajaks tool. too aga ta tuli mures näoga tagasi ning ei osanud midagi vastata küsimusele, mis viga? vaatas nõutult ringi ja ei saanud aru, mida temast tahetakse. nägin ta käes kahte üllatusmunafiguuri ja ütlesin, et võin neid veidi aega hoida. millegi pärast tundus mulle ääretult loogiline, et sa ei saa tooli kätte võtta, kui sa midagi juba hoiad. olukord lahenes. sel hetkel sain aru, et telepaatia pole mitte tehniline vahend, mida sci-fi novellides kirjeldatakse kui võimet anda edasi mõtteid, ning mida kujutatakse lainete sarnasena, vaid empaatia järgmine aste.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-8012322800198522022?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-18511858869959812252008-07-02T12:25:00.005+03:002008-12-28T05:05:00.493+02:00päeva epiteet:<br /><br />"Lp Rasmus Kask<br /><br />2008. aasta Kristjan Jaagu tasemeõppe stipendiumikonkursile laekunud 86st taotlusest otsustas komisjon toetada 35 taotlust, mis saavutasid ekspertide poolt antud hinnete summaks vähemalt 80 punkti (maksimaalne 99 punkti).<br /><br />Tiheda konkursi tõttu Teie taotlus stipendiumisaajate hulka kahjuks ei kuulunud, olles hinnatud 78 punktiga."<br /><br />hommikune rutiin kohvi ja sigarettidega on meeldiv segu ebameeldivatest asjadest. ma ei pea siinkohal silmas ainult kahjulikkust tervisele, vaid neist konnotatsioonidest, mida need mürgid endaga kaasa toovad. suitsudest on saanud mu meelekindlusetuse võrdkuju (lugesin eile A käest näpatud "Kuningate käsiraamatust", et kõikide ettevõtmiste luhtamineku põhjuseks on meelekindluse puudumine). olen alati arvanud, et kui tahan, võiksin kohe maha jätta - päeva pealt -, aga ei taha ja kõik. meeldib. nii olen korduvalt otsustanud, et enam kaugemale minna ei saa (tavaliselt peale trenni või lühikest spurti bussi peale või kodutrepist üles turnimist, kui hing kipub kurku kinni jääma või kuu lõpus viimaseid sente lugedes). sedasi mõeldes olen ostnud selle "viimase" paki ning andnud pühaliku tõotuse, et ei iialgi enam. järgnevalt olen küsinud kellegi teise käest suitsu, kui nälg väga pitsitama hakkab, ja kui kedagi teist pole enam läheduses olnud, ise uue paki ostnud. nii on neid "viimaseid" päris mitu kogunenud. <br />kohviga on lugu veidi keerulisem ja algab palju kaugemalt. olen nüüdseks jõudnud järeldusele, et unenäod ning pool-unes mõeldud ideed on puhas kogemus. sõltumata teemast mida nende läbi käsitletakse - õhtul loetud raamatud, eelmise päeva sündmused, suhted, fantstilised rännakud vms. unelus on meeltvabaduse kliimaks, prii igasugusest näilisusest. kõik.. on. seetõttu magan viimasel ajal hommikuti hästi kaua, püüdes ärkamiseuimas viimast välja pigistada. pärast seda, nämmutades veel viimaseid raase unenägudemoosist, kusagil veega solgitud kohvi lürpides annab kontrast nii terava torke, et terve päev on rikutud. üleminek peaks olema sujuv, ilma katkestuseta. leige ja läägelt magus lürr, mis meenutab ridasid kusagilt orwelli "1984" raamatust, kus "Võidu" sigarettidest kukkus alatasa tubakas välja ning toiduainetel puudus maitse, või hõrgutava väljanägemisega roogasid filmis <a href="http://www.imdb.com/title/tt0808185/">"tüütu mees"</a> (soovitan, muideks), millel puutus lõhn ja maitse. mõlemad analoogiad rõhutavad erilise (vastavalt) kirjandusliku ja kinematograafilise teravusega tülgastuse sügavust. ei EAT'is, Krahlis ega Kompressoris, kus ma enamasti oma varajaseid tunde veedan, pakuta kohvi, mil oleks maitset. korduvalt olen mõelnud salaja nende kohvimasinate poolt ühe tassi kohta jahvatatavate ubade hulka ise manipuleerida - nupp selleks asetseb ju täpselt leti ääres. <br />täna oli teist moodi. leidsin enda jaoks kohvikumi siseõue näol ideaalse hommikupooliku, kus peale hea kohvi on seltsivad varblased ja linavästrikud, kellega oma kooki jagada, baaridaam ja tema bf, kes 5nizzat kitarril tinistavad ning varieerivad oma lauluhäält õrna ümina ja üürgamise piirimail, ning imeline rahu. suitsetamisest aga nii palju, et jõudsin uue arusaamiseni - olen suutnud maha jätta alles siis, kui mul on alati taskus või kapi peal pool pakki alles. võiksin sealt ühe võtta, aga lihtsalt ei taha.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-1851185886995981225?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-18898899459171329952008-06-25T15:18:00.004+03:002008-06-25T15:39:36.997+03:00igat postitust olen alustanud ülestähendusega, kui mitu drafti mul juba valmis on ning kohe seda loetelu ka sujuvalt täiendanud. las nad olla. poolikud, rääbakad ja vigu täis. täna on teistmoodi. kohe kui ma kirjutamise lõpetan, peaksin hästi kiiresti tööle hakkama (üks väga vana tähtaeg kaelas). nii et mida pikemaks siinviibimist venitan, seda hiljem pean tegutsema hakkama. laisklemise peale on mul suisa annet. ja kui osavalt ma seda iseendale serveerin! <br /><br />[mina]: tegelikult seda ju polegi väga palju. küll ma hiljem jõuan ka <br />(*deadline'i on edasi lükatud juba 10x ja viimase lähenemist saab mõõta mitte enam päevades, vaid juba tundides)<br />[kohusetunne]: miks sa seda siis kohe ära ei tee?<br />[mina]: tuju ei ole. mis ma selle ekraani ees niisama ikka logelen ja punnitan? teema on vale, ideed tülitsevad omavahel nagu turueided ja näpud on krampis. nagunii lihtsalt kustutaks üht-teist, tõstaks sõnu ümber, aga mitte midagi mõistlikku kirja ei paneks.. <br />[kohusetunne]: yeah, blogisse kirjutamine on kordades mõistlikum<br />[mina]: vähemalt mul on tunne, et ma liigun kuhugi. midagi uut tekib või..<br />[kohusetunne]: (võidukalt) no vot, ja kui töö tehtud saaks, kui meeliülendav see veel olla võiks!<br />[mina]: käi perse!<br /><br />njah. konstruktiivne. siililegi selge, kummal poolel õigus ja kummal jõud. jube igatahes .. peaks vist sagedamini ennast kõrvalt vaatama. järsku hakkab häbi. kui mitte seda, siis praegu vähemalt rikkus selleks korraks kirjutamise tuju ära. nomaeivõi.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-1889889945917132995?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-38391552480340958772008-05-31T16:57:00.006+03:002008-08-31T11:54:43.177+03:00see juhtus juba mõnda aega tagasi, aga millegi pärast tuli nüüd jälle meelde. ühel esimestest kevadistest päevadest käisin uut märkmikku hankimas ja suvalistes südalinna kunstigaleriides kolamas. sellest ei mäleta enam muhvigi. küll aga on meeles üks kohtumine. ostsin just paki al capone sigarillosid (hellitan ja tapan ennast sedasi üpris harva) ning otsisin sobivat päiksepaistelist kohta, kuhu maha istuda, et järgmist nädalat planeerida ja suitsu teha. kõige lähema potensiaalse pingi peal aga juba istus keegi. ma olin juba otsustanud, et lähen mujale üksiolemist otsima, kui märkasin, et ma tunnen istujat. naeratasin, vabandasin ja ütlesin välja, et ma tegelikult ei tahtnud kellegi kõrvale istuda. tuli välja, et E oli just otsinud kohta, kus juba oleks keegi teine ja poleks seetõttu seda istet valinud.. iiigatahes. vahetasime viisakusi, sest ega me kumbki teineteist väga tunnegi, pigem teame. mingil hetkel ütles ta umbes midagi sellist, et ainult kirjandus saab meid päästa. või maailma. noogutasin ja nohistasin läbi suletud suu naerda. alles pärast hakkasin mõtlema, et mis mõttes ta päästa saaks; keda ja millest? kirjanduse klassis, kus ma põhikoolis käisin, oli suur loosung: "raamatud on teadmistetule igaveti loitvad tõrvikud". või midagi sinna kanti. nii poeetiliselt väljendatud kui see ka ei ole, manas see mulle alati silme ette lõputud riiulitäied kolletanud teoseid, millest kõik räägivad, aga mida keegi lugenud ei ole. hirm oli see, mis mind valdas, mitte valgustus. ükski hunnik köidetud pabereid pole veel kedagi päästnud. isegi mitte seda tegelast, kes aleksandria raamatukogu maha põletas. kõik teavad, et ta seda tegi, aga nimi ei tule kunagi meelde. viskerelvakski on teised ebapraktilised. ainult väikseid vendi võib nende pildumise ähvardusel sundida enda asemel koeraga välja minema. ja igaüks teab, et kirjandus pole veel kedagi peale rowlingu, pratcheti ja jeesuse rikkaks teinud. <br /><br />maailma ei saa päästa (mida E ei pruukinudki väita, vaid ma lihtsalt mäletasin valesti). see on üks neid tobedaid abstraktsioone, mis on hakanud amokki jooksma ning paisunud suuremaks kui elevantsustõvega sinivaal. põnevusest nõretavad filmid, kus suurte musklitega mehised kangelased (jah, mõnikord harva on poliitkorrektsuse mõttes ka kangelannasid kasutatud) hoiavad ära tuuma-, loodus- ja kes-teab-veel-mis katastroofe. üks pingutatud nupuvajutus või geniaalne põhikooli keemiatunnis õpitu rakendamine (maakeeli mäkaiverism) ning inimkond on kindlast surmasuust välja toodud. see ei ole tegelikult maailma päästmisest. nii kurb kui see ka ei oleks, on miljoni inimese surm ikkagist ainult staistika, ja sellisena hoomamatu või tajutav ainult abstraktses võrdluses (näe, seal filmis suri 200 000, siin miljon, see on verisem ja seega võimsam); kaudselt. isegi siis kui rahvusvaheline meedia veriseid pilte ja ahastust levitades ühest või teisest reaalsest olukorrast mõned päevad pasundab ning viimaks unustab. ära hoitud õnnetused aga ei leia kajastust, veel vähem teadvustavad neid inimesed, keda "päästeti" (hoopis teine teema on inimeste abistamine, kes ühe või teise katastroofi on üle elanud). kõik läheb edasi. rikkad on rikkad, vaesed on vaesed ja lollid lollid. päästetud olemine aga ei sisalda vähimalgi määral mingit muutust. see, et nad surma ei saanud, on muidugi tore, aga poleks ka erilist tähtsust, kui nad seal kusagil kinolinal oleksid õhku lennanud. veidi ehmatav ehk, aga tänapäeval on inimesi äärmiselt raske shokeerida - nad on igapäevase vägivallaga üpris tuimaks muutunud. loomulikult on ühe inimese eneseohverdused liigikaaslaste päästmiseks elusümpaatiat äratavad, aga pigem tuleks kaasa tunda neile tegeleaskujudele seetõttu, et nad arvavad, et nii on maailm päästetud, mitte ohvri pärast, mida nad kehavastav. kui keegi küsib, et kui sinu ees oleks nupp, mille vajutamisega sa päästaksid maailma hukkumast, siis õige vastus on, "ma vajutan seda". aga midagi inimlikku selles pole. nii on viisakas. just sel moel jõutaksegi eetika küsimusteni, kas - "olukorra tulles" - päästa kümmet last vedav koolibuss või viis rasedat naist. puhas matemaatika nagu ka maailma päästmine. ma ei ütle, et poleks olemas tõelisi kannatusi ja õudu (näljahädasid, sõdu jne), aga ei üksikud inimesed, organisatsioonid ega ÜRO rahaeraldised ei saa tegeleda millegi nii abstraktsega, nagu maailma päästmine. usun, et nad teavad seda ise väga/liigagi hästi, et tegelevad ainult sümptomite leevendamisega.<br /><br />indiviidi tasandilt vaadates on päästmise tulemus kellegi pääsemine; vabanemine, üleminek, nihe maailma tunnetuses (teadlikkus sellest muutusest ja rahulolu on vist teisejärgulised). eesti keeles on selle mõiste algideed (see ei tähenda veel õige ja vale arusaamise eristamist) hämanud palju moodsam ja tehnilisem tähendusväli - uppuja päästmine, päästeamet, üle noatera pääsemine jne., mis üldjuhul on seotud bioloogilise elutegevusega (elab/surnud) faasivahetustega. inglise keeles aga on säilinud selge eristus sõnade "saving" (nt. life saving - (vetel)pääste) ja "salvation" (nt. salvation army - päästearmee) vahel, mis erinevalt teisest võimalikust vastest eesti keeles - "lunastus" -, leiab kasutatust ka tänapäevasemates kontekstides. igasugune tegelik ja tähenduslik pääsemine on seotud selle viimasega, mis on kahjuks koormatud üleliigse religiosse taagaga. võiks ju ka öelda, et kirjandus lunastab maailma, aga vaieldamatult ei ole selle lause sisu tänapäevasele inimesele enam sama, sest pääsemine ei tähenda ainult pattudest vabanemist. tõsimeelseid usklikke jääb järjest vähemaks ja see tõttu ka patte. abstraktsemas mõttes, selles, mis jääb religiooni taha ja mõneti üleseks, märgib pääsemine otseselt (meelelist ja/või hingelist) muutust indiviidis. tehnilises mõttes on piibellik pääsemine ikkagist pääsemine taevasse, jumala juurde, pääsemine põrgu igavesest piinast, vabanemist pattudest jne. esmajoones on see muidugi (jumala poolt) andeks andmise (andestuse saamise) küsimus. selle, ja muu ainujumala aksepteerimisega kaasneva dogmaatilise reegilistiku omandamise, taga lasub idee inimese sisemise headuse või pigem isegi hüvelisuse (moraal), (enese)teadlikkuse (mõistmine), inimlikkuse (tolerantsus) kasvust. siinkohal tuleks aru saada, et ükskõik kui hästi me ka piiblit, teaduseetika käsiraamatut või maaja kallaste "oh ajad, oh kombed" käitumisõpikut peast tsiteerida ei oskaks, ei tee see meid veel (sisemiselt) häid või "pääsenud" inimesi. kahtlemata on see vahend, millega ärgitada mõtlemisele, kuid passiivne reeglistiku omandamine teeb meist ainult viisakad inimesed. pääsemine ei ole universaalne teadmiste kogumik, vaid meeleseisundid (mitmus seetõttu, et mul on väga raske kujutada ette ühte ja õiget lõplikku tulemust, kuhu iga üks meist lõpuks välja jõuab, vaid pigem on tegemist pideva protsessiga kogu oma paljudes avaldumisvormide ja hetkeseisunditega. sellest tulenevalt on väga raske või pole võimalik seda "pääsemist" kuidagi verifitseerida). ja kui on saavutatud kriitiline mass "pääsemise huviga" indiviide, siis ehk on ka maailm pääsenud. aga see on pigem kõrvalprodukt, kui eesmärk omaette. <br /><br />selles mõttekäigus pole mitte midagi originaalset. tegelikult polegi tegemist niivõrd mõttekäiguga, vaid ühe kogemuse kirjeldusega - pooliku kirgastumisega, mille osaliseks ma sain viie minutilise vestluse ja järgnenud sisemonoloogi käigus; kirjandusliku harjutusega. samu mõtteid mõlgutades on paljud inimesed astunud sammu edasi ning jõudnud praktiliste küsimusteni, et kuidas siis päästa inimesi (põhiliselt on ikka juttu õpilastest, kes peaksid neid vaimuhüvesid tulevaste täisväärtuslike kodanike algetena juba koolis omandama, kuid millegi pärast ei tee seda) koolisüsteemi homogeniseeriva ja viljatu metoodika käest. alates Kropotkinist, kes tundis muret, kuidas suudetakse millestki nii kujutlusvõimet ja maailmatunnetust arendavast nagu geograafia, teha nii kuiv ja isegi tülgastav õppeaine, kuni Mari Sobolevi artiklini (sealt on pärit ka tsitaat pealkirjas) kunstiõpetuse (aine) ja kunstitunnetamise kasvatuse (eesmärgi) vahekorrast, on helgemad pead piike murdnud nüride ametnike ja avaliku arvamusega, pakkudes välja omapoolseid õppekavasid või meetodeid. kui nüüd puhtsüdamlikult endale aru anda, siis selliselt mõistetud pääsemisele pole ühest päästmise retsepti ja see töö jääb ikkagist iga inimese enda hooleks. konstrueerida pääsemine ümber? mõista ja mõttestada seda kuidagi teistes kategooriates? probleem ju selles ongi, et keegi kavalpea on püüdnud hariduse saamist - olles selle eelnevalt võrdsustanud üksüheselt igakülgse vaimse arenguga - panna koolikohustuse, hinnete ja 5-tundi-nädalas-matemaatikat institutsionaalsetesse väljendustesse. oma töö on siin ära teinud ka psühholoogia ja standardiseeritud intelligentsus-testid, mis algselt olid mõeldud AINULT kõige nõrgemate (patoloogiast vaevatud) laste välja sorteerimiseks. väidetavalt on õpilaste vabastamine või hingamisruumi jätmine mõnede vähem ametlike vormide puhul õnnestunud (Waldorf-koolid nt), aga seda edu (määra) on raske välja selgitada. olen veendunud, et heaks inimeseks ei saa kedagi kasvatada. ei piitsa ega präänikuga, ei kodus ega range distsipliiniga internaatkoolis. selleks kasvatakse. kindlasti ei tasu hukka mõista püüdlust teha inimestest häid ja kombekaid, kuid kui need heaks olemise viisid kuuluvad eelmise põlvkonna (või ajastu) mõttemaailma juurde ning ei arene, siis uute situatsioonide tulles ei oskaks inimesed enam humaansed olla. tavad ei nõua võimet ise otsida, tunnetada ja otsustada, vaid järgida. see aga ei tähenda, et tavad ja kombed valed oleksid. nad jäävad poolikuks lahenduseks.<br /><br />püüdes nüüd ringiga tagasi tulla - kas ja kuidas saab kirjandus päästjaks? kas ja milliseid eeliseid on tal teiste mõeldavate vahendite ees? oma kunagistest kirjandustundidest mäletan esiteks seda üleüldist tuimust ja tühjust, mida see aine minus sisendas. ütleme nii, et ta ei olnud ebameldiv nagu kehaline kasvatus, kus pidi tegema nii ja nii palju kätekõverdusi ja ma kunagi ei jaksanud, või meeldiv nagu matemaatika, kus ma hiilgasin ülesannete valmis vorpimisega enne teisi. ehk seletab seda suhtumist üks näide. (ausalt, ma kohe pärast seda jõuan viimase lõiguni ka.) <br /><br />esiteks polnud minu lapsepõlvekoolide kirjanduse õpetuse tase mitte just kõige kõrgem. kaldun arvama, et ainukesed jaapani kirjanduse teosed, mida õpetaja oma elu jooksul oli lugenud, olid need samad 3 haikut, mis õpikus ilutsesid. ühel helgemal hilisügisesel päeval otsustas õpetaja murda välja igapäevasest rutiinist ning palus kõikidel kirjutada ühe haiku. kõik, mida lapsed sellest teadsid, oli see, et nad pidid olema 5/7/5 silbistruktuuriga ja sisaldama aastaajaga seotud sõna. haarati pastakad pihku ja üle kogu klassi kõlas pomin, sonimine. kahjuks selle sisu seisnes mitte võluväe lukustamises maagilistesse märkidesse, vaid silpide arvu korduvas üle lugemises. kui ühest reast jäi puudu üks silp, siis lisati sõnale "sügis" (sest aastajale viitav sõna ju pidi sees olema ning 90% juhtudest oli see "sügis") mingi lõpp nagu "sügisel" või "sügised". saime valgustuse osaliseks - vist seetõttu oligi haikude sisu nii hämar ja kummaline, et tuleb mõnda sõna liidete võrra venitada ja seetõttu ei teki koherentset, normaalset lauset. tagasi vaadates tundub mulle, et tegemist oli rohkem silbitamise, kui luuletamise harjutusega. neid vist õpetatigi umbes samal ajal ja sama õpetaja poolt. ma nüüd ei taha öelda sellega, et juba kaheksandas klassis peaksid kõik lapsed kirjutama tasemel, mis paneks keisri heldima, vaid et see arusaam luulest, kui vormi sisse rohmakalt tahutud sõnadest, mitte ideest, mis leiab sõnad ja vormi, kummitas mind kuni HK luuleanalüüsi kursuseni. kes teab, kui meie kirjanduse õpetajaks olekski olnud keegi H sugune, kas siis ma oleks suutnud seda hoomata, aga esialgu jäid luuletused minust nii kaugele, et lugeda ma neid küll ei tahtnud - pigem tekkis vastumeelsus nende pähe tuupimise sunduse tõttu. nad ei kõnelenud minuga. <br /><br />hiljem kirjutasin ise mõnikümend väga naljakat, kramplikult struktuuris kinni olevat, poeemi, mis kusagil internetisügavustes mind ikka veel aegajalt häbistavad. siis kinkis ema mulle sama aasta jõuluks eesti luule antoloogiad (noh, kui aus olla, siis ma ise tellisin ta käest) ja neid ma siis sisemisest sunnist (nakerebanarimasen on vist õige sõnasisuline vaste jaapani keelest selle kohta, mida ma silmas pean) sirvisin. aja jooksul - pärast päris mitmekordset lugemist - jäi nii mõnigi lühem mulle pähe, mida võin praegugi tsiteerida pea veatult. mitte, et ma oleksin tuupinud, vaid et ma mõistsin seda ja nautisin selle retsiteerimist. eriti soodsalt mõjus mulle alendri kuulamine ja avastus, et mõned neist laulu sõnadest on kogemata kombel sattunud minu luulekogumikku. kasvasin ümber. see võttis tohutult aega ja käis väga konarlikku rada pidi, mis oli täis juhuslikke komistamisi ja kohati isegi koolis õpitu teadlikku unustamist. ükski õpetaja ei rääkinud mu hilisemast lemmik kirjanduszanrist - blogidest jne. jne. <br /><br />mul on ikka veel salajane unistus, et kui mul midagi muud üle ei jää, hakkan kirjanduse õpetajaks ja deklameerin klassi ees kõva häälega fs'i: "kurbus on nagu sitahäda / kas sa talle mõtled või ei / ikka ta tuleb / kus sa ka ei oledks" (ligikaudne tsitaat). või VT'd: "lugesin hommikul hamletit / poldki nii sitt kui arvasin". kui ma sellega mitte midagi muud ka ei saavutaks (muidugi käib siia juurde pikk jutlus, mida ma ajaviiteks oma peas olen konstrueerinud), siis vähemalt teatava elevuse. kirjandus on tagauks, mille kaudu libistada sisse "pääsemist" ilma, et oleks tarvis ühtegi päästjat. loed, siis kui tahad ja keegi peale ei sunni, leiad juhuslikult ühel vihmasel päeval suvalise raamatu, avastad, avardud, suhtestud, mõttestad, mõistatad, mõistad, koged.. kuni on (vaba) aega ja raamatuid, on lootust. muusika on mandunud rütmideks ja vaevalt, et keegi seda enam kuulata oskab. vahel tunnen isegi, et see ei ole minu jaoks. (maali)kunsti jaoks peab käima galeriides, aga kaubamajad on kohtadena kordades ahvatlevamad. mõnikord õpetaja sunnib kunstihoonesse, kuid siis tuleb ainult pilet osta ja pärast ette näidata. ainult kunstnikel, kelle lapsed - loodan vähemalt - on viimased, kes vajaksid kõrvalist abi, on kujutava kunsti igapäevaselt kättesaadaval. ma olen täiest nõus ML'iga, kes ühes ööülikooli loengus soovitas kõik raamatu ära keelata - vat siis alles hakkaks inimesed usinalt lugema. aga seni päästab kirjandus märkamatult inimesi edasi.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-3839155248034095877?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-84493530457192877082008-03-06T13:53:00.004+02:002008-03-20T17:22:46.611+02:00käisime tööasjus pedaspea külas maad uurimas. pikemalt seletama ei hakka, aga olen osaline ühes tlü ja evm'i koostööprojektis, mille eesmärgiks on inventeerida lahemaa rannakülad ning teha soovitusi uute planeerimiseeskirjade jaoks.lühidalt - kõik tahavad lahemaale, kauni ja puutumata looduse viimasesse kantsi, suvilaid ehitada, rahvuspark ei luba hetkel mitte kellelgi ehitada ja meie peaksime mõndasid inimesi priviligeerima, aga nii, et säiliks "ajalooline külastruktuur". reaalselt nägi see nii välja, et me jõlkusime pedaspea vahel ringi, nautisime värsket õhku (ja suitsu) ja jagasime hooned nelja väärtuskategooriasse (Ast Dni). minu osalus algas vastupuiklemisest liigsele lihtsustusele, hajus osavõtliku hindaja rolli ning lõpuks tüdimuse saabudes taandus infantiilsesse ükskõiksusesse, millega kaasnes vastupandamatu kihk inimesi ja elektriposte lumepallidega pommitada. loodetvasti ei jäänud J'le ühest poolkogemata tabamusest väga hullu sinikat. "mis sa arvad, kas see maja on rohkem nagu B või C?". vastasin sellele karupoeg puhhi stiilis kordamööda jajah või ei-ei, pikkides siia-sinna kusagilt raamatust pärit tsitaate ja ilmselgeid tähelepanekuid. ekspert-shmekspert.<br /><br />natuke sai liialdatud ka. ei saa öelda, et käidud kohad mind täiesti külmaks oleks jätnud või et ma ei näe oma tööl ning osalusel kaalu; vahest isegi perspektiivi. kohapeal ringi tuiates ei suutnud ma kuidagi meenutada, millal viimane kord linnast välja sain. kui lühike loksal käik välja arvata, siis võis olla isegi augusti-septembri paiku. jalgupidi kinni asfaldis.. kuigi enamuse ajast tarmukate pilvede kiuste paistis ere päike nii ülevalt kui alt otse silma ning lumi oleks kindluste jaoks ideaalne olnud, püüdis vali tuul mu salli vahelt sisse puhuda. krõbekuivad kõrred põlluserval lumekuhilate vahel värisesid tuttavlikus tardumuses nagu ebaloomulikult närvilised kollased foorituled - elutu paigaltammumise ja otsustusvõimetuse kehastus. meri kees madalal tulel ning loopis loendamatul hulgal väikseid laineid randa. kuna pilk ei suutnud vesiste väikevormide möllus haarata enamat kui hetkelisi fragmente, siis kõik liikus ja püsis paigal samaaegselt; oli kogu aeg sama. värskelt sadanud lumel olid ainult üksitute loomade jäljeread, veel harvemalt kahejalgsete omi (üks koos regulaarsete kollaste laikudega raja kõrval). märkide segapudrust oli võimatu üheselt välja lugeda, kas tegemist on suve, kevade või talvega. ma ei räägi sellest, et lumi oli maas, vaid pildilikust ajavälisusest. miski, mida näidatakse pidudel või perekondlikel üritustel ainsa eesmärgiga tõendada ajaloolist fakti või esitleda trofeed maailmavallutuslikest retkedest. ajalgi on oma tarbimisväärtus.<br /><br />küla ise on läbi teinud nii suuri muutusi, et selles pole enam midagi külalikku säilinud. isegi gea troska, kes 70-80ndatel eesti külasid agaralt tüpologiseeris ja (minu meelest) pinnapealselt uuris, jõudis mingil hetkel arusaamiseni, et see mõiste ise on teisenenud ja kaotanud sisu. varem sotsiaalmajanduslikku kogukonda ja sellega kaasnevat territooriumi, toiminguid ning elu väljendanud "külast" on saanud pelk administratiivne üksus. kõik muu on tast ammu välja imetud. maju on järjest tihedamalt kokku ehitatud nagu kardaksid nad valju pakast ning prooviks teineteise seltskonnast sooja leida. nüüdseks aga on jõudnud kurva tõdemuseni, et nad on ainult välised külmad kestad ning kuhugi ei ole selle teadmise eest pageda. tagasi sõites oli meie esimeseks peatuskohaks lasnamäe, kus selline implosioon on saavutanud oma maksimumi. kurb mõeldagi, aga ammu enne lasnamäge on selle kogemus kolinud maale. linnaelanikele ei paista see aga silma. suvitama sõites on väiksed kohad jälle elu täis: grillid sisisevad, igal pool on kosta vallatuid huikeid, õllepudelite avamise rõõmsaid plompsatusi ning varahommikuti lindude laulu. just nii nagu kinnisvaramaakler lubas - maja hoovis elab paar laulurästaid, merevesi on lahesopis soe ja autoga liikudes ei jäägi pood nii kaugele. <br /><br />vanaisa ütles, et maale lähevad talu pidama ainult tõeliselt kõvad mehed. hoolimata kõigist riigipoliitilistest, majanduslikest ja ühiskondliku arvamuse väntsutustest seisavad nad viltsaabastes harkisjalu tuule käes, mis räsib nende kaheks pulstunud salguks kammitud habemeid, ning ajavad juuri sügavale mulda. tema meelest on maapiirkonnad praeguseks täis ainult linnavurlesid, kes mõtlevad, et maal elamine on in, aga esimeste raskuste tulles lasevad sealt jalga. võibolla pole enam selliseid kõvasid mehi, kes vanaisa karmidele kriteeriumitele vastaks. minu kogemus ütleb, et sinna on alles jäänud ainult need kõige viletsamad, kel pole veel või enam võimalust põgeneda külade varemete vahelt. ei, see pole süüdistus, vaid nende kaela langenud õnnetus, mille puhul tuleb kaasa tunda. igasuguste ennustuste kohaselt peaks paarikümne aasta pärast kogu maailma rahvastikust 70% linnades elama. euroopas on vastav näitaja juba praegu mõnes riigis üle 80ne %, eestis 60-70 vahepeal. kui varem oli selle taustaks massiline migratsioon, siis viimaseid protsente saavutatakse aeglaselt - väljasuremisega. lõplikult linnastunud ühiskonnast aga ehk järgmises postituses. kui me poleks nädalavanusele lumele külavahetänaval esimesi jälgi vajutades nii kõvasti naernud ning oma teadusedevusega ametis olnud, võinuks hirm väga kiiresti maad võtta. õudne ja õigustatud küsimus - mida me siin enam päästame või säilitame - oma ainuõige vastusega. varemeid. monumentaalseid varemeid alljoonitud pühendusega linnadele.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-8449353045719287708?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3682920941748088039.post-72253859023853728312008-03-03T13:24:00.009+02:002008-03-13T23:45:13.181+02:00kindlasti pole see kõige rõõmsameelsem algus, mis ühel blogil olla saab või olema peaks (?), aga kui ma praegu ei kirjuta, siis lükkan seda arvatavasti igavesti edasi. vähemalt ilm on sissekande ja meeleoluga komplementaarne - meri ja taevas on kõik üheks halliks massiks sulgunud ning hägustab sfääriliselt vaatevälja. tänaval jalutades ehk ei märkakski seda: hoiaks ainult pilku maas, et lumeräitsakad silma ei tükiks, ning rühiks lompide vahelt immitseval asfaldil omas mullis edasi. ainuüksi tänavamürale mõtlemine paneb pea valutama. ehhh.. mõtted ujuvad ringi, sulavad haakumata teineteise sisse ja ei võta ühtegi geomeetrilist kuju. <br /><br />käisin laupäeval emaga koos ja tema palvel oma vanavanaema (tehnilises ja ka iidsemas keeles ellaema) matustel. olen vist üks neist üpris vähestest omaealistest, kellel veel vanavanavanemad alles on (kuni viimase ajani siis. nüüd ainult vanavanaisa) ning peaksin selle üle vist uhkustki tundma. ausalt öeldes olen neid kohanud ainult ühe käe näppudel loendatav arv kordi perekondlikel süldipidudel (ei, ma ei mõtle seda üldse halvustavalt. sülti lihtsalt pakutakse alati. samahästi võiks need olla ka kartulisalatipeod). tegelikult pean silmas hetki mil ma kohtumisi mäletan. mulle ei meenunud oma ellaemast mitte midagi peale selle, et ta tegi suitsu ja alatasa naeris muhedalt oma kähiseva häälega. kusagil peaks olemas olema ka pilt, millest taolistel (matused, pulmad, sünnipäevad jne) puhkudel räägitakse pikalt ja härdalt, aga mida kellelgi enam ei ole, kus peal on viis põlvkonda: mina kolme või nelja kuuselt, minu ema, vanaema, vanavanaema ja tema ema. miski (peale ilmselge asjaolu, et iga põlvkonna esmasündinu on olnud 4 põlve järjest naissoost) selles mustris, koos ülejäänud naissoost veresugulaste suure hulgaga (enamus mehi on "põhiliini" sisse abiellunud), meenutab matriarhaatliku kogukonna sugupuu kirjeldust, mille ma täiesti tahtele allumatult olen jäädavalt ära rikkunud: nende vaheline seletamatu side, mida ma alles seal olles nii selgelt tajusin. sõnadeta jagatud mure, kaastunne, lohutus, mõistmine ja samas ka elu(elamise)rõõm. ma ei tundnud oma vanavanaema pea üldse, kuid ainult hetkeline kabelis viibimine viis mind empaatilise arusaamani ühteaegu ühenduse väest teiste vahel ning nende jagatud kaotuse valust. samas tundub see sidusus põlvkonniti järjest nõrgemaks jäävat - minu ema ei suhtle enam ammu ei oma õe ega emaga kuigi sagedasti, ka vanaema kohtus oma emaga enamasti ainult tähtpäevade raames. küsimus polegi niiväga kvantiteedis kui kvaliteedis. paratamatult kipun ma siin nägema suuri modernistlikke välisjõude, mis kaikaid kodaraisse loobivad, aga.. mitte ainult. ma jõudsin ebamäärase veendumuseni, et mina olen viimane punkt - küll ühe kadunud pildi kaudu ühenduses, kuid jäädavalt eemaldunud ja teatava lõplikkuse märk. <br /><br />ma ei teadnuki, et mul nii palju sugulasi on. miski minus tahtis neid teretada, otsis sarnaseid äratuntavaid jooni, püüdis kokku viia nägusid, nimesid ja asetusi sugupuus, aga sundis samas käsi sügavamale taskusse suruma ja asendustegevusi leiutama. kuna peale viisakuste polnud mul teiste matuselistega suurt midagi vahetada ning ega see toiming seda õnneks eeldagi, jäi väga palju aega kõrvalistele detailidele. krematooriumis hakkasid esimese asjana silma uste kohal rippunud tablood, kus oli kirjas kellaaeg ja kadunukese nimi. see meenutas mulle eemaletõukavaid pankade ooteruume, kus uksed on mõeldud pigem väljumiseks ja tohutu hulk kaameraid närivad end su luusse. kogu füüsilineruum oli minu jaoks ärasaamise kannatamatust täis. mitte pidulik-harrast lõplikkust, määratud korra saabumist või meenutust iseenda elu hetkelisusest, vaid steriilset kombekust. surm (ja kõik sellega seonduv) on minu jaoks midagi kauget ja võõrast. kui ma oma tähelepanekut emaga jagasin, siis läks ta seda teistele edasi rääkima järjekorranumbrite analoogia toel. must huumor oli sel päeval kõrges hinnas. hiljem lausus ta üle peielaua, et elu ongi ju sugulisel teel leviv surmaga lõppev haigus. sel hetkel ja tema suust kuulduna ei tundunud see üldse naljakas ega sobilik, vaid mõjus kinnitusena sellest kui erinevad me oleme ja kaugel teineteise mõistmisest. korraks tundsin isegi midagi häbi laadset. <br /><br />talitus ise oli piinlike detailideni ilmalik. tsiteeriti viivi luike ja (kui ma ei eksi) karevat, räägiti surmast kui vankumatust loodusseadusest, edasi elamisest inimeste (aja jooksul tuhmuvates) mälestustes, muusikaks mängiti orelil biitlite kaeblikumaid lugusid, mille sõnad ei tulnud meelde ja jäid kauge kajana kummitama jne. atmosfääri kroonis ja raamis modernne kammerlik arhitektuur, mis äratuntavate vahenditega imiteeris pühadust. religiosse mõtlemise lähtepunktiks ja üleüldse inimühiskonna aluseks olev surma müsteerium oli riisutud alasti faktiks ilma igasuguse kahetsuseta. inimesed on jäetud oma leinaga üksi või parimal juhul kahekesi. ainukeste vihjetena kunagistest seostest uskumustega olid säilinud jäänused kombestikust, oreli heli imiteeriva elektriklaveri piinatud kõla ja kirstu langemine maa-alusesse tuhastusashju mingi (arvatavasti) hürdaulilise mehhanismi toel. kuidagi ei osanud kabelis olla. rusuv, ängistav. igas mõttes olin liigne. teisi, leinavaid ja mälestavaid, inimesi vaadates oli totralt piinlik kabelis seista. <br /><br />küsimus ei olnud surmas, sest nagu ma juba varem mainisin pole sel mõistel minu jaoks mingit suuremat sisu. tavaliselt mõtlen ma sellest samal viisil nagu paljudest teistest abstraktsetest mõistetest; null, kultuur, raha. neil on (suuremal või vähemal määral) oma reaalne vaste olemas või neid on võimalik kuidagi tähistada (kasvõi sõnana), aga minus ei tekita nad muud kui äratundmist, definitsiooni adumist ja teatavasse süsteemi asetumist. neid ei saa kogeda, nad on tühjuse metafoorid. ka lein, mis on eksklusiivselt surmaga seotud, ei oma minu jaoks sisu vaid teoreetilist käitumismalli. olen alati mõelnud, et see tuleb isikliku kokkupuute puudumisest ning paratamatult mingil hetkel olukorraga silmitsi sattudes ma tean ja tunnen selle ära - saan nii leinale kui surmale kogemusliku vastavuse -, kuid matustel käimine ei andnud mu hüpoteesile kinnitust. uue idee kohaselt saab lein tähenduse ainult läbi sügava ühenduse, mis kadunud inimesega on. siia juurde käib eeldus, et mul puudub sugulusside, mida ma siiski lõpuni tunnistada ei tahaks. samas ei piisa kaugeltki selle ümber lükkamiseks tõsiasjast, et üheks mu lemmik toiduks on vanaema (mõlemate seejuures) tehtud pannkoogid koduse moosiga. <br /><br />ma ei eita leina ega surma kogemust kui sellist ega taha seeläbi naeruvääristada või nullida ära inimeste kannatusi. pean ennast üpris empaatiliseks inimeseks ning valu kui sellist teab ometi igaüks. mõne tunni jooksul viidati surmale nii mitmeid kordi, et paratamatult käis see kõigi mõtetest läbi ning koondus väikse arvu metafooride ümber. surm kui loodusseadus oli neist ehk kõige toorem ja paljam. fakt elutegevuse lakkamisest füüsilises kehas. jutluse pidaja tsitaatide nagu "süda enam ei löö" ja "veri ta soontes ei voola" tagant võib ju otsida poeetilisi vihjeid elujõu raugemisest ning teadvuse kustumisest, kuid antud kontekstis mõjusid nad külmade nendingutena. samas kuna keegi teine sellele suuremat tähelepanu ei pööranud, siis jäi see ikkagist diplomaatiliselt neutraalsele pinnale ning sulas teiste jaoks ühte kujutlusega inimese lahkumisest kui viimasest teekonnast, mis matuseliste kõnedes domineeris. minu kõrvus kostis see rudimendina rännaku ideest siit ilmast teispoolsusesse, mille muinasjutuline kujutamine on ainult kahte äärmuslikku tüüpi illustratsioon piiblis, ning taandunud täispeatuseks - umbes selliseks nagu tõmbaks tallinn-tartu kiirrongis hädapidurid peale - koos kogu kaasneva segaduse ja häiritusega. kuigi enamasti eeldas (ning väljendas) teekonna mõte lineaarset kulgemist algusest lõppu, siis vihjas jutlustaja ka naasemisele alguspunkti: tagasijõudmisele. selles idees kõige rohkem tõlgendusvõimalusi, levikut maailma religioonides ning seetõttu üheaegselt ankrupunkte mõistmisel ja ka lahtisi otsi, millega siduda surm igapäevasega kõige loomulikumal viisil. vanaema rääkis hiljem sellest, kuidas meie peres on igale surmale järgnenud või eelnenud 3-6 kuuse vahega kellegi sünd (skorpioni tähtkujust lapsed pidavat olema kellegi surma kuulutajaks.. ). minu enda ettekujutus moodustus samuti ringi näol, kuid veidi teisest perspektiivist. surm on ring, mis igaüht ümbritseb alustades kõige kaugematest punktidest (ideaalkujul) sugupuul. järjest koomale tõmbudes muutub sõõr viimaks punktiks ja lakkab olemast koos surma jälgiva isikuga. puhtakujulisest geomeetriast enam abstraktsemaks (püüdes samal ajal säilitada sidet reaalsusega) on vist raske minna.<br /><br />kui ma rääkisin alguses mingist müstilisest ühendusest, siis ainult selles mõttes, et ma sain ühteaegu teadlikuks selle olemusest ning puudumisest; pigem järkjärgulisest taandumisest. kindlasti on sellel kõigel tänase ilma ja minu meeleolu sügav pitser ning järgmisel päeval näib see sissekanne sisutühja lämisemisena. kui A ütles mulle eile öösel minu pisikeses bunkris :"sa ju ei ela siin, vaid ainult peatud", siis tabas ta täiesti kavatsematult otsejoones väga valusasse kohta. tal on täielik õigus - ma jätan maha märke oma viibimisest, mõnikord kasutan voodit ja harvemini kööginõusid, aga mul pole elukohta. mõneti on see olnud mu viimaseks taganemispunktiks kogu õõnestava sisekaemuse eest. kuhugi on kadunud igasugune seotus. mis jääb? tüdimus.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/3682920941748088039-7225385902385372831?l=pleonastik.blogspot.com' alt='' /></div>pleonastiknoreply@blogger.com2